Neljapäeval, 8. mail avab üle 70 Eesti ehtekunstnikku esindav A-Galerii oma 20. sünnipäeva puhul kaks autoriehtenäitust Tallinnas ning esitleb raamatut Eesti metallikunstnike loomingust viimasel kahel aastakümnel.
A-Galerii asutajaliikme, ehtekunstnik Tiina Käeseli sõnul on galerii paari aasatakümne jooksul oma sisus ja vormis palju muutunud, kuid eesmärk on jäänud samaks – arendada Eesti ehtekunsti ning anda metallikunstnikele koht oma loomingu esitlemiseks. “Mul on siiras heameel, et A-Galeriiga on liitunud palju uuema põlvkonna kunstnikke, kes omakorda muudavad galerii nägu. See annab lootust, et Eesti ehtekunst on jätkusuutlik ning saame unikaalseid ehteid imetleda ka järgmise paarikümne aasta pärast,” kommenteeris Käesel. Aastal 2014 kuulub A-Galerii nimistusse üle 70 kõrgharidusega Eesti metallikunstniku.
A-Galerii Seifis avatakse Urmas Lüüsi koostatud ja kujundatud ühisnäitus A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA, mis esitleb Eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingut. “Urmas Lüüs on kokku pannud näituse, mis annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest kaasaegsetest materjalidest ja tehnikatest,” sõnas Tiina Käesel. Samas esitletakse ka Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatut “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat”, mis annab harukordse võimaluse näha Eesti tunnustatud metallikunstnikke kandmas oma ehteid ning lugeda nende kirjutisi oma kolleegide loomingu kohta.
A-Galerii sünnipäevapidustused algavad aga Hop Galeriis (Hobusepea 2) näituse A-V EHEDAD PORTREED avamisega, kus näeb töid galerii osanikelt nende poolt valitud teoste arhiivist. Näituse A-V EHEDAD PORTREED koostas ja kujundas Kaire Rannik.
THE WRONG ROOM – unikaalsed ehted viimastest aastatest, mis kajastavad läbilõikena ühte käsitööstuslikku osa Ivar Kaasiku loomingust. Eestis ja Saksamaal sündinud teoste ühendavaks teemaks on isolatsioon ja paralleelmaailmad. Põhirõhk on uuemal loomingul.
Kui varasemad tööd on kaetud sulanud klaaspuruga, siis viimased ülepaisutatud värvilised ehted on sümbioos värvilaikudest, paatina, kõrgkuumusleegi ja hapniku segust tekitatud määrdunud tolmust kaetud välispindadest.
Töötlemata detailirikas dekoor on tihedalt täistipitud värviliste elementidega: rahvusmustrite pärandit järgiva struktuuriga, kus kivi kui värvilaik on kaunistusliku sümboli kandja. Ühelt pool missiooni ja paatose puudumine, teisalt mälu ja meenutused. Triviaalsed materjalid, alkeemia võidukäik ja maailma pahupool – tekkinud ongi kemikaalidest mittevabal tehnoloogial baseeruv ning traditsiooniline kargest talupojakultuurist sündinud ruumiline ehe – sisult kunstkäsitöö ja antitehnika segu.
Teadlikult sissetoodud vead, tugevalt toseeritud neurootiline anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu projektile laiapinnalise interpretatsiooni ja igale külalisele võimaluse vabale improvisatsioonile.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal.
Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehteauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik end väljendanud paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Ivar Kaasiku teosed on tihti kuidagi liiga lihtsad, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, otsestest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa, spagaat kunsti ja turu vahel. Või küsiks, et kas tegemist on iluga vaid ilu pärast, kus kõik muud kunstile omased funktsioonid on eemaldatud? Kas ehte kui objekti väärtuse panevad paika vaid gramm, karaat ja turg, kus kunstnik on vaid detailide ühendaja rollis, kes seob erinevad materjalid tervikuks? See oleks sama nagu ennast määratlemata sogases vees kalu püüda.
On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus Kaarma vallas asuvas maakodus on veetnud kunstnik oma viimased suved.
Eilve Manglus kaitses 2014 aasta talvel Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal foto ja ehtekunsti kooslust käsitleva magistritöö (juhendaja prof. Tanel Veenre). Tööga kaasnenud ehtekollektsioonis IGAL POOL MUJAL ON PAREM KUI SIIN kohtusid ehetes väärispuit, -metall ja foto. Käesoleval näitusel on väljas osa neist fotodega objektidest ning uus ehete seeria. Fotodel peatatud viivud minevikust on ehteis söövitatud tsinkplaati, mille metalses helgis on uue elu saanud mälestused tuttavlikest kohtadest, inimestest, kohtumistest ja sündmustest, mis oleks võinud juhtuda ja mis praegugi elulevad kuskil mälestuste – soovide vahemaailmas. IGAL POOL MUJAL ON PAREM – see kulunud moto on ikka aidanud kõnelda minevikku, tulevikku ja kaugetesse maadesse kujutletud ihaldusväärsetest hetkedest, mis tulevad ja naasevad igatsuste arhiivi – jõudehetkede mõtisklustesse sellest, mis oleks võinud olla. Näitusel on see meditatiivne maailm kogunenud eheteks ja käeobjektideks, mille miniatuurne pildimaailm reedab end vaatajale aegamisi, lähedalt ja ainult valguse langemisi arvestavale silmale. Ja ka siis jäävad need maailmad ehete sisse, neil pole ametlikku fassaadipoolt. Ka nende väärispuidust kehadesse on lihvitud maastikke, käe- ja sõrmejälgi; pimekirja, mis aimab peopesa keeles metalli sööbinud mälestusi. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
“Ma otsin ehetest seda kergust, mis aitaks üles tõusta ja lennata. Suured kaelaehted on kerguse otsing nagu Italo Calvino on kirjeldanud kirjanduse funktsiooni: “…kirjandus kui eksistentsiaalne funktsioon, kerguse otsing vastukaaluks elamise raskusele“.”
Sel nädalal avab A-Galerii akendel kolm uut ehtekunstinäitust.
Kolmapäeval, 2. novembril kell 18 avavad A-Galerii AKENDEL näituse väliskunstnikud Tiina Rajakallio Soomest, Khanya Mthethwa Lõuna Aafrika Vabariigist ja Muyang Li Hiinast. Avamisel toimub avalik kunstnikuvestlus Tiina Rajakallioga, mida viib läbi Urmas Lüüs. Näitused on avatud 2. jaanuarini 2023.
RING Tiina Rajakallio
Rajakallio projekti lähtepunkt oli soov leida oma lähenemisviis marketriitehnikale ehtekunstis. Ta katsetas erinevate võtetega, et näha, kuidas sobitub tema looming pika traditsiooniga marketriikunsti. Marketrii on puitehistöö tehnika, mida kasutatakse tavaliselt mööbli ja ruumide kaunistamisel. Eri tekstuuriga spoonitükkidest luuakse mosaiigitaolisi kujutisi. Seejuures kasutatakse ära eri puiduliikide ainulaadseid mustreid. Euroopas muutus marketrii populaarseks renessansiajastul Itaalias. Sellest sai populaarne kaunistusviis nii ilmalikes kui ka vaimulikes ringkondades. Projekt sai alguse 2019. aasta sügisel, mil Rajakallio viibis kolm kuud Soome Rooma instituudis Villa Lantes.
Esialgu kajastasid tööd Rajakallio Itaalia-kogemust. Aegamisi hakkasid need kujutama üldist ajatut elukäiku. Kuigi idee luua kollektsioon sündis autori isiklikest kogemustest ja mõtisklustest, püüdis ta tabada eluringi laiemalt. Paar viimast aastat on olnud inimkonnale väga erilised. Inimesed on pidanud silmitsi seisma üleilmsete probleemide ja ebakindlusega. See kõik on meid sügavalt puudutanud. Rajakallio kollektsioon kirjeldab eluringi ja inimkogemuse mitmetahulisust. See kajastab inimeste suhtumist üksteisesse ning inimtegevuse mõju keskkonnale. Väljapanekul särab tööde taga kuldne sõõr. Seda sõõri ja näituse pealkirja „Ring“ võib mõista kui viidet eluringile, päikesele, igavikule või halole. See illustreerib arusaama, et kõik on omavahel seotud ja muutub pidevalt.
Rajakallio tööd on kantavad pildiplaadid. Enamikku neist saab kanda ripatsi või prossina. Ripatsite tagaküljel on tagasihoidlikud hõberõngad, mille abil saab ehte paela või ketiga kaela riputada. Prosside tagaküljel on mugav kinnitus. Mõnel teosel on graveeritud, põletatud või plekitatud detailid. Sarjas on ka heegeldatud ja puust nikerdatud teoseid. Näitusel on väljas valik 40-osalisest kollektsioonist. Tööd on valminud aastatel 2021–2022. Projekti valmimist toetas Soome kunsti edendamise keskus (The Arts Promotion Centre Finland)
Tiina Rajakallio on Soome ehtekunstnik, kes elab praegu Lappeenrantas. 2008. aastal kaitses ta magistrikraadi Stockholmis Konstfacki kunsti-, käsitöö- ja disainiülikooli metalliosakonnas. Bakalaureusekraadi sai ta 2005. aastal Soomes Lappeenrantas Lõuna-Karjala polütehnikumis kiviesemete ja ehtedisaini erialal. Rajakallio osaleb aktiivselt oma valdkonna ühendustes ja projektides. Ta on Kagu-Soome disainerite ühenduse TÄKY esimees. Varem on ta põhitöö kõrvalt tegutsenud ehtekunstiõpetajana. Praegu tegeleb Rajakallio Lappeenrantas asuvas ateljees täiskohaga ehtekunstiga ning loob väiksemahulisi ehtekollektsioone ja esitleb oma töid rahvusvahelistel näitustel. Rajakallio loomingut leidub nii rahvusvahelistes erakogudes kui ka CODA Apeldoorni muuseumis Hollandis, Soome riikliku kunstikomisjoni ja Soome ehtekunstiühingu kollektsioonis.
UMSWENKO Khanya Mthethwa
Näitus UMSWENKO kannab endas Aafrika põlisrahvaste eneseväljendust. Selles on julgus esitleda end maailmale oma kultuuripärandi kaudu. Ehete ja kehamaali funktsioon areneb näitusel kaugemale nende kaunistavast eesmärgist. Põlisrahvaste jaoks on keha osa nende identiteedist ning materjalid, millega keha kaetakse, seostuvad kultuuritavadega ja tekitavad ühtekuuluvustunnet.
Mthethwa kasutab konkreetseid motiive eri etniliste rühmade visuaalsest pärandist ning ühendab oma töödes kunstnik zulu, ndebele ja suri rahvaste ning Lääne-Aafrika Ankara kanga elemente, millel on sarnasusi kehamaalingute ja -kaunistuste ning seinamaalingutega. Suri ja zulu naised kasutavad savi, et kaitsta oma nahka päikese eest. Portreedel kujutatakse savi meigi ja valge ookriga. Ndebele ja ghana rahvaste jaoks on tekstiilid ja mustrid kangastel või seintel oluline rahvuslik tunnusmärk. Korduv rombimotiiv pärineb zulu helmestelt ning seda leiab 3D-trükitud ja käsitsi kootud ehete mustritest. 3D-trükitud helmed ja kaelakeed kujutavad etnoste võimet ajas kohaneda ja areneda, trotsides seejuures visalt koloniaalajastu mõju riietusviisidele. Suri rahvas kasutab keha kaunistamiseks savi. Sellest innustatuna kandis kunstnik Ankara kanga kehale justkui kehavärvina.
Kunstniku töö näitab, kuidas ehete tähendus muutub olenevalt kultuurikontekstist. Tänapäeval on tehnoloogia osa kultuurikontekstist, kus masstootmine on käsitööna valmistatud ehete suhtes ülimuslik. „Umswenkos“ põimub digikunst taasavastatud ajalooga. Kollektsiooni jõudnud lahendused on saanud inspiratsiooni 3D-trükitud põlisrahvaste motiividest. Samuti lõimis kunstnik oma töösse kudumistehnikad, mis sümboliseerivad põlisrahvaste iidseid käsitööoskusi. Kudumine sümboliseerib põlisrahvaste mitmetahulist ja -kihilist ajalugu ning viisi, kuidas see muutub osaks ainelisest kultuurist.
Kollektsioon „Umswenko“ on visuaalne sümbol ehetele, kehamaalingutele ja kaunistustele kui kunstivormile, mis muutub iga põlvkonnaga.
Ühtlasi tähistab kunstnik näitusega erinevaid põlisrahvaid ja kutsub külastajaid üles mitte vaatama neid kui kultuurilist võõrkeha, vaid kui arenevat organismi, kes valib ise, kuidas end maailmale esitleda. Zulu rahvas ei koosne ainult odadest ja loomakangastest. Suri rahvas on peidus enamat kui lilled ja kehamaalingud. Ghanalastel on varuks rohkem kui Ankara kangas. Ndebele rahvas on suurem, kui seinamaalingutest ja kaelarõngastest paistab. Kunstniku eesmärgiks on näidata, et põliselanikud pole alamklass ning avada, kuidas nad ajas ja ruumis mõtlevad, kujutlevad, loovad, kasvavad ja elavad. Näiteks ghanalased võtsid Ankara kanga omaks alles siis, kui hollandlased seda neile tutvustasid. Zulu rahvas jällegi võttis kaubanduse kaudu kasutusele helmed ja kujundas sellest oma isikupära ning suri rahvas seisab visalt vastu igasugusele kultuurilisele välismõjule. Koloniaaltaustaga inimesed avaldavad oma seisukohti ja kasutavad ajaloo mõju uue identiteedi väljendamiseks. Seejuures tunnistavad nad traumaatiliste sündmuste ja ajaloo olemasolu, mitte ei püüa neid varjata. Kunstnik ärgitab inimesi pilte vaadates mõtlema koloniaalajastust kaugemale ja suhtuma neisse kui inimolemuse ilu kehastusse. Näitusega kutsub Mthethwa vaatajat üles tundma huvi kultuurikaunistuste tähenduse vastu, et saavutada kultuuridevaheline mõistmine.
Khanya Mthethwa on Lõuna-Aafrika vabariigis KwaZulu-Natalis sündinud auhinnatud ehtedisainer, kes on praegu Johannesburgi ülikooli doktorant visuaalkunsti osakonnas kunstiajaloo erialal. Tal on magistrikraad disaini erialal ning lisaks töötlemata teemantide hindamise ja teemantide lõikamise sertifikaadid. Mthethwa ettevõte Changing Facets spetsialiseerub nüüdisaegsetele kantavatele ehetele, mis on inspireeritud Aafrika mandri põlisrahvaste kultuuridest. Ta edendab kirglikult ehtekunsti oma riigis, olles üheks Lõuna-Aafrika ehtenädala loojatest.
AED Muyang Li
Kollektsiooni „Aed“ eesmärk oli avastada Hiina traditsioonilist sametlillede valmistamise kunsti. Sametlilli kasutati peakaunistuste loomisel, peamiselt õukonnadaamide uhkete soengute ehtimiseks. Toretsevad keerulised soengud võrratult detailsete sametlilledega tänapäeva sellisel kujul enam ei sobi. Tänu we-media platvormilaialdasele levikule on pärandkäsitöö taas avalikku ruumi jõudnud. Kuid tihtipeale on see ikkagi seotud vanaaegse moega.
Sametlilledele on iseloomulikud keerukad monoliitsed vormid, mis koosnevad suurest hulgast korduselementidest. Neid analüüsides ja ümber korraldades uurisin väljundeid ning võimalusi, mis sobivad tänapäeva konteksti.
Traditsiooniline sametlill on valmistatud erakordsel viisil siidist ning sellega on püütud tabada taime ehedust ja mitmekülgsust. „Aed“ on kui kummardus traditsioonile, kuid teisest küljest on sametlill rüütatud tänapäevasesse vormi. Värvi ja materjali võlu on vahetum, ilma et selle vorm seda piiraks.
Muyang Li on õppinud Hiinas Pekingis kunstide keskakadeemias (CAFA) ning nüüd tudeerib ta Eesti kunstiakadeemia (EKA) magistriõppes ehte ja sepise erialal. Tema töid on eksponeeritud Hiinas, Hollandis, Gene Townis ja Tallinnas.
Surm on loomulik lõpp kõigele elavale. Inimesele on selle tähendus aga eriline, kuna ta on sellest ka teadlik. Materialistidele on see olemise lõpp, sellegipoolest võib see mateeria aga uue elu esile kutsuda ja olla millegi uue sünni juures. Idealistidele on surm üleminek teispoolsusesse, kas siis hinge näol või siis taassünd. Seda nähakse kui vabanemist. Hing vabaneb kehast. Kuna elu lõpeb surmaga, siis sellega kaotab elu ka mõtte. Mis on selle näituse mõte. Kunstnik on kasutanud oma ehete loomisel taaskasutatavaid materjale, andnud seega juba olemasolevale mateeriale uue elu ja mõtte. Osa ehete loomiseks vaja läinud materjalidest on ürgses looduses loomulikul teel taastuvad, end ise uuesti luues, ikka jälle ja lõputult. Kuni inimene sellele ise piiri tõmbab, elu lõpetab. Et siis jälle ja uuesti alustada.
Ivar Kaasik on eesti kunstnik, kes peale õpinguid Halle Kunstiülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias Berliini kolis. 1996 pälvis ta Pariisis Haute Couture Week‘i raames DeBeers‘i Oscar‘i. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Berliinis organiseerib ta ka kunstihuvilistele ekskursioone street-art- ja apropriatsionaalse kunsti lahinguväljale, annab mobiilselt ülevaateid selle linna sajandivanusest monumentaalkunsti ja tööstusarhitektuuri musternäidetest, juhatab kultuurituristid avangard-galeriide rägastikust Mittest alternatiivmuusika klubidest tulvil Lower-East-kvartalisse Neuköllni.
Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).– Raamatust “Ivar Kaasik. Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju.” (2011)
RUUM Jacqueline Yajing Yao
Igaühel on oma maailm – ruum, kus ta saab iseendaks. See on nii vaimne kui ka väärtuslik.Mõned avavad enda jagamiseks oma maailma, teised on aga kaitsvamad. Minu tööd saavad inspiratsiooni eraldatusest. Kohast, kus lõõgastumine ja hingamine võivad viia sügavama ühenduseni iseendaga.
„Ruum“ on kontseptuaalne mõiste. See on üldmõiste, mille tähendust saab tõlgendada mitut moodi. Selle suure ruumi siin tahtsin ma jätta kõigile, et saaksite lõõgastuda, hingata … või luua ühendusi ja ette kujutada.
Jacqueline Yajing Yao omandas kaunite kunstide magistrikraadi Savannah Kunsti- ja Disainikolledžis. Tema eesmärk on luua kauakestvaid ehteid ja aksessuaare, mis ei ole ainult tahumatult ilusad, vaid millel on ka põlvest põlve edasi antav hing. Ammutades inspiratsiooni muusika subkultuurist, filosoofiast ja kunstist, otsib Yao pidevalt ideaalset tasakaalu tähenduse, ilu ning praktilisuse vahel, hinnates samal ajal kõige paremal moel käsitöö ajalugu. Ehted väljendavad võimalust, mida on märganud väga vähesed vaatlejad: neil on võime inimesi puudutada. Ta väljendab keerulisi mõtteid väga lihtsal viisil ning usub, et käsitsi tehtud asjad loovad juveliiri ja kandja vahel erilise seose.
VIIVUD Kai Kiudsoo-Värv
Põdrakanepi lilla viirg mürkrohelise aasa servas, sinepikollane taevarand türkiissinise mere kohal, herneroheline mikrobuss möödumas tibukollasest majast, potisinisel laual lumivalged ja leekivpunased nõud… Mis jääb meelde eluhetkedest? Värvid, lõhnad, maitsed, kandmas endas kogetud emotsioone.
Osa mälupiltide värvipassidest on saanud eheteks kullassepp Indrek Iikkoneni abiga, teised autori käe läbi. Osad ootavad alles eheteks saamist.
Kai Kiudsoo-Värv (s 1968) on klaasikunstnik. Ta on lõpetanud EKA klaasikunsti osakonna 1995 (BA) ja 2005 (MA). Alates 1995 aastast on ta tegutsenud vabakutselise kunstnikuna teostades erinevaid töid tootedisainist näituseprojektideni. Tema tööde hulka kuuluvad valgusobjektid, skulptuurid, kirikuaknad jpm. Ta on õpetanud klaasikunsti EKA-s ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Oma igapäevatööd teeb ta Tallinnas enda asutatud klaasikunstistuudios Klaasiklubi (alates 2009), kus ta korraldab ja viib läbi erinevaid sulatustehnikate kursuseid. Kai Kiudsoo-Värv on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal. Tema töid on mitmetes erakogudes ja muuseumites.
XY Yao Tan
Kollektsioon „XY“ tähistab vaevu hoomatavat ebamäärasust naiste ja meeste vahel. Marcel Duchampi kasutatud termin infra-mince rääkis sellest, mis on vaevumärgatav ja -tuvastatav ning kujutab endast väikest ja ainulaadset erinevust.
Yao töö põhineb keha ja selle kujutamise mitmetähenduslikul tajumisel. Inspiratsioon pärineb kehalistest allikatest – haavatavusest, mutatsioonidest, duaalsusest ja vormilisest metamorfoosist. Tema ehted on justkui kimäärid, kombatavad ja tundlikud olendid, ning esitavad küsimusi meie suhete kohta lihalike ihadega. Selles kollektsioonis otsib ta võimalusi tõlgendada erootikaga seotud probleeme peenetundeliselt ja poeetiliselt, kuid ka iroonilisel ja vahetevahel vägivaldsel viisil.
Yao Tan on Hiinast pärit kunstnik ja juveliir. Ta omandas 2012. aastal bakalaureusekraadi mööblidisaini erialal ning 2019. aastal Prantsusmaal bakalaureuse- ja magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. Teda huvitavad näituseruumi ja tagasihoidlike mõõtmetega esemete vahelise suhte tulemusel tekkivad pinged ning veidrused. Keha tajumisel ja kujutamisel põhinev looming, mille eesmärk on taastada meie „tundlikkuse kriisis“ olevas ühiskonnas tee elamusteni, on omamoodi vastupanu absurdselt suurele narratiivile.
Kolmapäeval, 6. juulil kell 16:30 avaneb A-Galerii AKENDEL Norra ehtekunsti kollektiivi ARTKIVETi rühmanäitus JÄÄKÜLM. Näitus jääb avatuks 28. augustini.
Kunstnikerühmitus ARKIVET uurib oma värkseimas näituseprojektis teemat JÄÄKÜLM. Jääkülm võib viidata temperatuurile, ilmale või toidule ja joogile. Kui aga ARKIVETi liikmed seda väljendit omavahel dialoogis uurivad, ilmneb hulk tõlgendusi ja mõtisklusi.
Putte H. Dal on oma projektis “Unistuste säilitamine tuleviku jaoks” ammutanud inspiratsiooni Svalbardi Globaalsest Seemnehoidlast, igikeltsa ehitatud turvalisest hoidlast kogu maailmast kogutud seemnetele.
Ella Heidi Sand viitab oma töös külmaga suhtlemise kombatavate ja emotsionaalsete viiside seostele.
Hilde Dramstad lähtub oma töös konkreetsest sündmusest 1. jaanuaril 2022, kui ta kõndis läbi maastiku, milles oli jälgi uusaasta tähistamisest ning leidis lootust lumes lebavate konfettide näol – rõõmsa peo jäänused.
Camilla Luihnil on samal teemal assotsiatiivne ja poeetiline kommentaar emailitud käte sarja näol, mille pealkirjaks “Armastuskirjad”. Need on inspireeritud keerulisest ja vastuolulisest suhtest inimestevaheliste sidemete ja emotsioonidega.
Selle projektiga väljendab ARKIVET kollektiivset seisukohta tänapäeva ja selle keerulise ajastu kohta, milles me elame.
ARKIVET on 2014. aastal asutatud Norra kunstnike rühmitus, kuhu kuuluvad Putte H. Dal, Hilde Dramstad, Camilla Luihn ja Ella Heidi Sand. Neli ehtekunstnikku, kel igaühel oma kunstiline iseloom. Üheskoos on neil materiaalne arusaam, käsitööoskus, kunstiline taju ja kontseptuaalne teemapõhine lähenemine, mis realiseerub kaasaegses ehtekunstis – mida eksponeeritakse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel areenil.
ARKIVET uurib üksikute teoste läbi erinevate nurkade alt, kuidas ehted võivad dialoogi-loova meediumina meie tänapäevases ühiskonnas toimida. Projektid arenevad läbi arutelu ja uurimise ning ühise soovi tuua ehted kui kunsti väljendus tänapäeva. Näiteks ideoloogilisi, sotsialistlikke, kapitalistlikke või ökoloogilisi väärtusi saab analüüsida ja ehete kaudu kunstiliseks väljendusviisiks sünteesida, mis omakorda aitab neil teemadel mõtiskleda.
ARKIVET eksponeerib nii väikestes kui suurtes näitusesaalides. ARKIVET töötab näituste kui installatsioonide ja stsenograafiaga nii, et ruum aktiveerub ning publik on kutsutud liikuma iga teose üldmulje juurest pisidetailideni. Ehete materjalid, kujunduse keel ja jutustav sisu tematiseerivad kontseptsioone koostoimes kohaspetsiifilise näitusekujundusega.
Nende varasemate projektide vaatamiseks külastage ARKIVETi kodulehte.
Neljapäeval, 5. mail kell 18 avanevad A-Galerii akendel kolm eriilmelist näitust; Ashleigh McCullochi ja Yufang Hu koostööprojekt FRAGMENDID JA VORMID, Yael Friedmani RINGLEV RETROSPEKTSIOON ning Elize Hiiopi OLEVIKU PIIRIL. Näitused püsivad avatuna 2. juulini.
FRAGMENDID JA VORMID on Lõuna-Aafrika kunstniku Ashleigh McCullochi ja Taiwani kunstniku Yufang Hu koostöös loodud näitus, mis keskendub sõrmuste erinevatele kehastustele ning nende seostele keha ja laiema sotsiaalse maailmaga. Olles küll ostetavad ja müüdavad esemed, on sõrmused samas hoolikalt käsitööna valmistatud kunstiteosed. Need on kui kummaline atribuutika, mille tähendused on kandja või vaataja täielikult ise konstrueerinud. Need võivad märgistada armastust, puhtust, rikkust või olla tähenduseta. Objektide tõlgendusviisid ja nende aja jooksul muutumine on lummav. Lummav on ka see, missuguseid vorme selline looming skulptuuriobjektidena võib võtta. Ehete olemuse ja selle vormide kahtluse alla seadmisega saab avada kaasaegse tarbimiskultuuri terviklikumat perspektiivi, olgu see siis negatiivne või positiivne.
Yufang Hu on Taiwanist pärit ehtekunstnik, kellel taust ka kirjanduse ja lingvistika erialal. Hetkel on ta omandamas Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti magistrikraadi. Tema huvi meisterdamise vastu tuleneb keeleõppe taustast, kus teda paelus tähistatav ja tähistaja ning see, kuidas objektid räägivad.
Ashleigh McCulloch on Lõuna-Aafrikast pärit ehte- ja esemete disainer. Teda huvitab nii kaunistamise kui ka metalli vormimise antropoloogia. Praegu õpib ta Hollandis, Amsterdamis kultuurianalüüsi erialal.
RINGLEV RETROSPEKTSIOON on Iisraeli kunstniku Yael Friedmani näitus mandala-taolise ehteinstallatsiooniga, mis hõlmab erinevaid värve, materjale ja kujundeid. Kõik installatsiooni osad on kantavad ehted, mis on kokku monteeritud raamile ja moodustavad värvika maali, mis nõuab pealtvaatajalt süvenenud tähelepanu.
Yael Friedman ehk YAYO on ehtedisainer, kes töötab oma isiklikus stuudios Iisraelis. Viimase 25 aasta jooksul on Friedman disaininud kaasaegseid ehteid. Erinevate materjalide ja tehnikatega töötav kunstnik on suuremahuliste esemete ja ehteinstallatsioonide loomisega alustanud viimastel aastatel ning käsitleb ehtedisaini meediumit mänguliselt. Tema töid on eksponeeritud galeriides üle maailma.
OLEVIKU PIIRIL on Eesti kunstniku Elize Hiiopi näitus eneseaustusest, keha ja pühaduse vaheliste seoste harutamisest, puhtusest ja kohalolust. Näitusel väljas olevate suursuguste portselanehete vastanduv värvikasutus sümboliseerib duaalsust. On hea versus halb, kõrge versus madal, valge versus must, valgus versus pimedus…Kui joonduda enese sügavaima olemusega, liiguvad kaalukausid tasakaalu ning hetkeks eksisteerivad hele ja tumedus üheaegselt samas ruumis. Mõistmine lahustab hinnangud, kontrastid ja vastuolud, mis suubuvad ühtseks aeglaselt voogavaks jõeks.
Aeg tuleb ja siis on ta juba läinud – kuskil vahepeal on oleviku viiv. See on paik, kus võib kohata iseennast – täielikus kohalolus minevik ja tulevik olevikuks sulandumas. Keskendumine kõikide meeltega käesolevale laiendab aega ja ruumi, luues justkui paralleelse ajaliini, kus maailm tiksub aeglasemas taktis. Piirid avarduvad ja kaovad.
Elize Hiiop on ehtekunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti eriala ning Eestis üks väheseid ehtekunstnikke, kes on nii pikalt ja sügavuti pühendunud portselanile. Ta on õppinud kolm aastat klaasikunsti, hetkel omandamas magistrikraadi keraamika erialal, kus ta fookuseks on 3D-paberportselani printimine. Samuti on Elize Hiiop tunnustatud akvarellist.
Kolmapäeval, 2. märtsil avanevad A-Galerii akendel 5 väga eriilmelist näitust: austria kunstniku Andrea Aueri näitus PEarls ja iisraeli kunstnike Peleg Mercedes Matityahu, Natali Itzhaki ja Barbara Kisili näitus AUK MÄLESTUSI PIILUMAS. Eesti kunstnikest on esindatud Tõnis Malkov eksperimentaalsete projektiga EHTERUUMID, Hyrv uue kollektsiooniga PEBBLES ning esimest korda saab A-Galeriis näha ka Sigrid Kuuse ehteid näitusel SUURUS LOEB.
Andrea Auer leiab näitusel PEarls väärtust tavalisuses.
Tema huvi on äratanud meid igapäevaselt ümbritsevad materjalid, mis aga pole sageli tavapärased materjalid, millest ehteid luua.
Kollektsioon nimega “PEarls” räägib pärlite kui materjali jäljendamisest või ümberdefineerimisest ja valmis PE-polüetüleenkilega katsetuste tulemusena. PE-polüeteenkile teeb põnevaks asjaolu, et algselt pärineb see tavapärasest majapidamisest. Mässitud polüetüleen annab ehtele läike, mis on võrreldav värske austri peal olevaga.
Tema töödes on viiteid loodusele. Neile on lisatud müüte. Looduse kopeerimine on inimestele alati olnud eriline väljakutse.
Näitusega koos on ilmunud ka raamat “Black Berries and Elderberries”, mida on piiratud koguses võimalik soetada A-Galeriist.
Bakeliit oli moes 1920ndatel ja 30ndatel, avaldades püsivat mõju disaini, materjalide ja ühiskonna ajaloole. Sada aastat hiljem tõstatab disainer Andrea Auer taas bakeliidi teema. Tema bakeliidist kõrvarõngad “Mustad kirsid” inspireerisidki Andrea Aueri uhiuue monograafia pealkirja BLACK CHERRIES AND ELDERBERRIES.
Andrea Auer on kunstnik ja disainer, kes on sündinud 1972. aastal Gmundenis (Ülem-Austrias). Ta on läbinud vöövalmistaja, kullassepa ja hõbesepa koolituse Steyri (AT) loomingulise metallikunsti kõrgkoolis ning tal on kraad Linzi kunsti- ja tööstusdisaini ülikoolist (AT). Viinis elava disaineri omanimeline bränd loodi 2002. aastal. Andrea Auer on eksponeerinud oma töid Austrias, Hiinas, Eestis, Hollandis ja Tšehhis.
AUK MÄLESTUSI PIILUMAS P. M. Matityahu, N. Itzhak, B. Kisil
Näitusel AUK MÄLESTUSI PIILUMAS kasutavad kunstnikud akent auguna, mille läbi saab piiluda ehte- ja kolme noore disaineri mõttemaailma.
Ehtekunstnike grupp otsustas kasutada mälu peegeldava materjalina kipsi ja luua kaks ehet, mis uuriksid keha erinevates mõõtmetes, kasutades ühesugust materjali erinevates dimensioonides: 3D vs 2D. Natalie talletab kipsi abil hetke – materjal fikseeritakse ja see lõpetab mälu kogumise. Peleg kasutab kipsi hoopis teistmoodi – ehetesse koguneb pidevalt rohkem mälestusi ja need jäävad põhimõtteliselt paindlikuks. Kolmas kunstnik, sisekujundaja Barbara, kasutab materjalina valgust. Videokunsti projektsioon äratab ellu aja, koha ja mälu, luues hetkesse teise dimensiooni ning viies lõpule kahe ehtedisaineri teekonna.
Peleg Mercedes Matityahu sündis 1992. aastal Iisraelis. Peleg omandas bakalaureusekraadi ehtekunsti erialal Shenkaris – kunsti-, disaini- ja insenerikõrgkoolis. Tema töid on rahvusvaheliselt eksponeeritud pärast Galerie Marzee rahvusvahelist diplominäitust ja Marzee Graduate Award 2021 võitmist. Ta sai AICF stipendiumi silmapaistvate saavutuste eest ehtevaldkonnas. Praegu elab ja töötab ta Amsterdamis Intro galerii ühe resident-disainerina.
Natali Itzhak alustas oma teekonda moeõpingutega Jeruusalemma Bezaleli Akadeemias, aasta pärast omandas ta bakalaureusekraadi ehtekunsti erialal Shenkari kolledžis Ramat-Ganis. Ehtedisaini õpingute ajal sai ta Shenkarist aukirja, lisaks valiti ta õpilasvahetusse IED Madridi moeosakonda. Hiljuti pälvis ta Ameerika-Israeli kultuurifondi AICF äramärkimise ja stipendiumi.
Barbara Kisil on kunstnik, kes keskendub valguse ja materjalide kokkusulatamisel erinevate meediumite loomisele, kasutades oma mängumaana avalikku linnaruumi. Ta on lõpetanud Shenkari kunsti-, disaini- ja tehnikakolledži bakalaureuse. Ta on ka produtseerinud alternatiivseid kunstiüritusi Tel Avivis ja kaaskunstnike installatsioonide näituseid Midburni festivalil Arava kõrbes ning kujundanud valguslahendusi kunstisündmuste VJ-na.
SUURUS LOEB Sigrid Kuusk
Sigrid Kuuse näitusel SUURUS LOEB on käsitluse all ühe elemendi erinevad võimalikkused. Sigrid Kuuse tähelepanu kogunud SOHO-ehtekollektsioon on laiemale avalikkusele tuntud pigem kolmes erinevas suuruses saadaval olevate kõrvarõngaste kaudu. 2020. aastal sai alguse aga kollektsiooni uus, paralleelne elu, mis keskendub kunstiobjektide, keha- ja peakatete loomisele. Kollektsiooni keskmes oleva glitterist diski moodulina käsitledes on võimalik selle suurust kahandades koondada elemendid kanga sarnaseks materjaliks ja suurendades luua neist suuremõõtmelisi peakatteid.
Säravat vaatemängu pakkuv glitter muutub kehakattena oma olemuselt justkui “keebiks” mis tõmbab tähelepanu, ning see omakorda tõstatab vastuolulise küsimuse – kas tõmmata tähelepanu ära milleltki, mida välja näidata ei taha või hoopis püüda tähelepanu, et välja paista?
Sigrid Kuusk on EKA ehte- ja sepakunsti magistrandist eesti ehtekunstnik, kelle ehted on olnud lisaks Eestile esindatud ka Ateenas, Valencias, Münchenis ja Arnhemis. Sigrid Kuusk on olnud ka Galerie Marzee valikus 2019. aastal ehtekunstimessil SCHMUCK.
EHTERUUMID Tõnis Malkov
EHTERUUMID on Tõnis Malkovi viimase 15 aastase visualiseerimistöö poeetiline väljendus, mis uurib materiaalse ja virtuaalse maailma ühendusi läbi ehtekunsti ja VR-ruumide. Näituseprojekt on keskendunud ehete ja virtuaalse ruumi ühendustele ja nende kahe erineva meediumi sidumisele. Ehetest ja virtuaalsetest ruumidest tehakse neid ühendavad krüptoplokiahela NFT-d. Eksponeeritud tööd on seotud VR-maailmadega, mis tutvustavad ehete taustalugu ja nende taga peituvaid virtuaalmaailmu, mida külastaja saab vaadelda, kogeda ja avastada. Näitus eksponeeritakse Oculus Store’sja tööde NFT-d avaldatakse Eesti esimese digitaalse kunsti online-galeriis Kanvas.ai.
Tõnis Malkov (s. 1985) on ehtekunsti ning urbanistikat tudeerinud eesti ehtekunstnik, kelle töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis. Tema ehteid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust ja Kadri Mälgu erakogust. Lisaks tegutseb kunstnik ka visualiseerija/mudeldaja ning graafilise disainerina.
PEBBLES – veerkivi, pehme ja loodusest vormunud kuju. Hyrv
Just selline on Hyrv brändi uus kollektsioon, uued kujud ja värskus meie ümber. Sobilik meile kõigile peale neid keerulisi aegu, mil vajame uut hingamist enesesse ja oma ellu.
Uut kollektsiooni Pebbles kirjeldavad kõige paremini loodusvormid, minimalism ning materjalide jätkusuutlik kasutamine. Pebbles ehted on justkui rännak unistustesse… meri, värskus, kargus, elu, kaldale uhutud ja looduse poolt voolitud vormid – vabadus. See tunne kui kandja sulandub ühte ehete energiaga, tundes seda, mis teda kõnetab ning mida ta hindab. Kõige suurem rõõm on äratundmine.
On ütlus, et väikeste kividega saab ehitada suure linna ning väikeste kivide äraviimisega on võimalik liigutada mägesid. Just nii sihikindlad on ka naised. Kuna aga pole üht valemit, mille abil elu juhtida, tuleb austada iga naise valikuid, mille ta langetab enda ja oma perekonna heaks.
Hyrve kollektsiooni Pebbles kivid on just sellised, millega iga naine saab “ehitada” endale midagi erilist, kandes neid nii nagu soovib ja vaid enda jaoks.
Hyrv on ehtekunstniku Kateryna Pishoni loodud juveelibränd, mis tegutseb aastast 2012. Hyrv ehk eesti keeles hirv tuleneb brändi loovjuhi ja asutaja Kateryna Pishoni hüüdnimest. Lisaks peavad brändi loojad oluliseks hirve mütoloogilist tähendust Põhjamaade vanades kultuurides – hirv toob head õnne ning harmooniat ning hirve nägemist peeti heaks endeks. Hyrv kasutab vaid naturaalkive ning taaskasutatud hõbedat, eritellimuste puhul kulda. Ainsa brändina Eestis tuuakse maale ning kasutatakse oma ehetes kõrgekvaliteedilisi Jaapani Akoya merepärleid.
2018. aastal osales Hyrv Ameerika Ühendriikides kõrgelt hinnatud juveelimessil JCK Las Vegas, kus brändi kollektsiooni “Coco” auhinnati esimese kohaga.
Eesti ehtekunstnikud panevad möödunud aastale suurejoonelise punkti Kristi Kongi kujundatud näitusega KIREVANE.
KIREVANE avaneb A-Galerii SEIFIS 2. detsembri õhtul, kell 18. Näitus on üleval 9. jaanuarini 2023.
Aga pääsukesed kirevased, vuhisesid siuh ja säuh läbi sülemi. – A. Kaal
Sõna “kirevane”tähistab nii kirjut ja mitmekesist kui ka kerge vandesõnana pahaendelist või vanakurja ning on seega ka lõppevat aastat kokkuvõttev ja iseloomustav. Aasta algul käis veel elu koroona siniste maskide rütmis, millele lisandus juba varakult kollane Ukraina lipult. Suvi sai paksult sini must valget, Narva tanki ümbritsenud poleemika juures. Sügisele andsid punast tooni hinnatõusud. Mis värve see aasta veel pakub… Just sellist ärevat erutus pakub hilissuve õhtul järve ääres pääsukeste parve sattumine. Kõik su ümber liigub ja keeb.
Näituse kujundaja, maalikunstnik Kristi Kongi loob galerii pinnale värvirohke ja põneva installatiivse terviku, mis annab igale näitusetööle spetsiaalselt oma värvitooniga koha ning toob ühtlasi ka ajutist uudsust ka galeriisse.
Aastanäituse korraldamine on kaasaegse ehte- ja sepakunsti tähtsaima kohaliku näitusteruumina A-Galerii jaoks oluline traditsioon. Näitus koondab 40 eesti ehtekunstniku viimase aasta põnevamat loomingut ja võtab selle aasta väärikalt kokku. KIREVANE näitusel müügis olevaid ainulaadseid autoritöid on võimalik soetada terve näituse vältel.
Aastanäituse avamine toimub 2. detsembri õhtul, algusega kell 18, A-Galeriis vanalinnas aadressil Hobusepea 2. Näitus püsib avatuna 9. jaanuarini.
Näitusel osalevad:
Ene Valter, Ive-Maria Köögard, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Krista Laos, Merike Balod, Ülle Kõuts, Ülle Voosalu, Ulvi Haagensen, Urve Küttner, Viktorija Lillemets, Kätrin Beljaev, Ülle Mesikäpp, Krista Lehari, Keiu Koppel, Tõnis Malkov, Ivar Kaasik, Raili Vinn, Mari Pärtelpoeg, Harry Tensing, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Kadi Kübarsepp, Marita Lumi, Tamara Sergijenko, Margit Paulin, Katrin Veegen, Ane Raunam, Keesi Kapsta, Aino Kapsta, Henry Mardisalu, Ester Faiman, Kadi Veesaar, Elize Hiiop, Liina Lelov, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Sven Tali, Tiina Käesel, Kati Erme, Anneli Tammik, Hans-Otto Ojaste.
