Indrek Jetsi looming liigub mõtterännul läbi kultuuriloo hämaramate, obskuursemate radade. Siin kohtuvad muinas- ja varakeskaegne ornamentika, baroksed vormid, juugendlik joon, müütilisfantastiline õhustik, punkkultuuri kompromissitu agressioon ja dändilik elegants. Mitmete teoste lähtepunktiks on olnud arheoloogilised leiud, mille ornamentikasse on kätketud peidetud koodina müüte ja lugusid. Tuleb vaid osata lugeda.
Indrek Jets (1970) on õppejõud, metallikunstnik ja arheoloogiadoktor, keskendudes akadeemilises töös Eesti vanema ajaloo ornamentikale. Ta on loonud rekonstruktsioone arheoloogilistest leidudest Eesti Rahva Muuseumile ning õpetab Haapsalu Kolledžis, Haapsalu Kunstikoolis ja Haapsalu Kutsehariduskeskuses. Järelkuulatavana saab tutvuda tema õpetussõnadega Raadio Ööülikoolis.
Ma ei pea end puhtalt ehtekunstnikuks. Kuigi samas – kes mind takistaks? Eriti arvestades, et õppisin kunagi Tallinnas ehte- ja metallikunsti. Ma töötan periooditi kui pooleliolevad tööd ning ideed teistest loomingulistest tegevustest üle ääre hakkavad keema. Vahel lasen end kannustada sellistest peentest nimedest nagu AmberTrip, Legnica hõbedafestival, Metallophone jt, kuid ometi ei pea ma ennast selle gildi liikmeks, pean siin silmas ehtekunstnike gildi… Nii et lähenen asjale mitmetiste tunnetega. Aga samas läheb see mulle tõesti korda. Kirjeldaksin oma stiili sõnaga tööstuslik. Seetõttu ei ole ka materjalid, mida kasutan kaugeltki elitaarsed – alumiinium, pronks, kvarts, ready-made’id, tükikesed metalltööriistadest… aga tõsi, vahel ka merevaik. Annan end teie (professionaalsetesse) kätesse.
Edu kriitika tegemisel!
Parimaga, Romualdas
Romualdas Inčirauskas (1950) on metallikunsti õppinud Telšiai Kõrgemas Rakenduskunstikoolis ja ERKIs (Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis). Oma loomingus tegeleb ta nii dekoratiiv-kontseptuaalse metallikunsti, skulptuuri, medalikunsti loomise kui ka maaliga. Ta kuulub Leedu Kunstnike Liitu alates 1986. aastat ning FIDEMi (Rahvusvaheline Medalikunstnike Föderatsioon) alates 1998. aastast. Inčirauskas on alates 1978. aastast osalenud arvukatel näitustel ning lisaks on tema töid Leedu Rahvamuuseumis, Vilna Gaoni Riiklikus Juudi Muuseumis, M.K. Čiurlionise Riiklikus Muuseumis, Maironise Kirjandusmuuseumis, Chiune Sugihara Muuseumis Kaunases, Vincas Gėlė Muuseumis (Naisiai, Šiauliai), Žemaitija Kunstimuuseum (Plungė), Žemaitija Alka Muuseumis(Telšiai), A. Baranauskase ja A. Vienuolis-Žukauskase Kirjandusmuuseumis (Anykščiai), Nelimarkka Muuseumis (Alajärvi, Soome), Basise skulptuurikooli muuseumis (Tel Aviv) ning Briti Muuseumis (London). Tema töid on erakogudes Leedus, Lätis, Venemaal, Iisraelis, Saksamaal, Itaalias, Jaapanis, Austrias, Rootsis, USAs ja mujal.
Nemvaltsi teine isikunäitus mõtiskleb selle üle, kui igihaljad on otsingud eetilise koostoimimise viiside järele ühiskonnas ning kuidas see otsing ebakindlas kaasajas otsusteks manifesteerub. Allikad avanevad 21. augustil kell 17 ning pulbitsevad januste jaoks 12. septembrini.
“Inimesed on aegade algusest otsinud kombelist täiust. Sellest hoolimata tundub keeruline leida inimtegevusega seotud valdkonda, kus ei tehtaks eetilisi kompromisse mõne kindla grupi huvides. Mida aeg edasi, seda jõulisemalt tegeletakse nende kitsaste huvide nimel nii enese kui ümbritseva hävitamisega. Ometi ei ole selles midagi uut. Inimkond on ikka hukatuse äärel olnud, kuid sellest kuidagi siiski välja tulnud. Suure tõenäosusega tuleb ka edaspidi. Küsimus pole edasi eksisteerimises, vaid väärtushinnangutes, millega edasi minnakse.”
– Nemvalts, Erle, vooruse lätete otsingust, 2020.
Erle Nemvalts (1991) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Tema tööd keskenduvad peamiselt inimeste käitumismustritele ning -eripäradele. Nemvaltsi töid on eksponeeritud mitmetel rühmanäitustel nii Eestis kui välismaal ning aastal 2019 pälvis Erle Noore Ehte Fondi eristipendiumi. “Vooruse lätted” on tema teine isikunäitus.
Näitust toetasid Eesti kultuurkapital, Suhkruingel. Tänan Cathrin Kaldmaad, Kaur Virkebaud, Riina Kütti, Urmas Nemvaltsi ja Valdek Lauri.
“Mets ja metsaelanikud on osa meist, nad on meie lähedased – ilma nendeta me ei saa. Me peame oma lähedasi hoidma.
Viimastel aastatel olen oma ehted pühendanud ohus olevate liikide kaitseks. Hundid, merikotkad, karud, hirved, lendoravad ja muud loomad on minu ehetes esindatud, sest soovin pöörata neile tähelepanu, neid omal moel kaitsta.
Näitusel eksponeerin hõbedast ja vääriskividega ehteid, mis on loodud käesoleval aastal.
Lisaks uutele töödele on välja pandud minu diplomitöö, mida juhendas Heinz Valk: pronksist valatud lauake. Samast ajast, kuid juba peale Kunstiakadeemia lõpetamist, on pärit uushõbedast söövitatud rinnaehted.
Käesolevat näitust olen teinud suure rõõmuga. Muidugi on selles loomeprotsessis tulnud ette kannatusi ja tuliseid vaidlusi iseendaga, kuid kõik kokku on olnud üks põnev jalutuskäik.“
– Anne Roolaht
Anne Roolaht (1959) õppis Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö kateedris aastail 1984-1989. Anne ütleb, et ta teeb ehteid alati rõõmuga ning seda on tunda. Armastusega ehete tegemise kõrval õpetab ta ka Viimsi Kunstikoolis ning leiab, et seegi töö on suurepärane.
Anne Roolaht on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Rootsis, Islandil, Inglismaal ja Iirimaal alates 1988. aastast. Tema ehteid kantakse igal pool terves maailmas.
“Minu näitus on läbilõige sellest, millised mõtted on saatnud mind tegeledes oma armastatud filigraantehnikaga, mille juurde jõudsin juba aastakümneid tagasi. Olen leidnud ennast alustamas tööd südamikust, liikudes servade poole ja iseenda üllatuseks avastanud, et tegemist on omamoodi mandalaga. Iga elemendi ja detailiga olen sinna sisse pannud häid mõtteid. Selle näituse tegemine kujunes mulle omamoodi teraapiaks: tundsin sügavat sisemist rahu ja kogesin kõikehõlmava rõõmu helget seisundit.
Näitus koosneb kolmest eraldiseisvast kooslusest: prossid, ripatsid ja kaelaehted.
Prossid kannavad endas näituse esialgset nägemust pilvede helendusest, ripatsid ja kaelaehted viisid aga mõtte edasi. Kivideks valisin enamjaolt poolvääriskivid. Mäekristallid sobituvad mu nägemusse oma kirka säraga, granaadid oma jõulise olemusega ja topaaside sooja tooni toetasin kuldkuulidega. Soovin, et sisemine harmoonia ja rahu kanduks mu loomingu kaudu vaatajani.”
Aino Kapsta on sündinud Saaremaal 1935. aastal. Lõpetanud Kuressaare keskkooli, jätkas ta õpinguid ERKI-s. Kuigi kunstniku esialgseks valikuks oli skulptuur, lõpetas ta ülikooli 1961. aastal metallikunstnikuna ning 1966. aastal sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Küllap omaaegsed skulptuuriõpingud olid üheks teguriks, et valmisid mitmed pannood, purskkaevud, metallvõred, kellad ja skulptuurid Narva, Tartusse, Moskvasse, Jurmalasse ja Saaremaale – paljud neist koostöös hea kolleegi Mai Mägiga.
Kuigi Kapstale on alati meeldinud katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega, jäid talle olude sunnil pikaks ajaks lemmikmaterjalideks messing, punane vask, pronks, melhior ja uushõbe. Suur valik nendest ehetest kuulub praegugi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse.
Vabadus väärismetallide kasutamisel andis uued võimalused erinevate tehnikate rakendamisel – nagu näiteks paljude väikeste detailide sulatamine mitmesugustesse kompositsioonidesse, ja muidugi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni kunstnikule suurt loomingulist rahuldust, olles oma olemuselt habras ja õrn, aga samas jõuline ja tugev.
Näitust võib vaadelda kui kurbrõõmsat pühalikkuse otsingut tänapäevasest tähenduslikkusest vaesest argielust. Võttes keskseks mõisteks absurdi, mõtiskleb näitus piduse meeleseisundi tarbe ja tarbetuse ning viimatimainitu tarvilikkuse üle.
Alljärgnevalt mõned märkmed lõppenud peost:
“Pidu on läbi. Miks, kellega, millal, kus, kellele, kuidas – need küsimused polegi peo juures olulised. Loeb vaid see, kas peol oli või ei olnud tore.”
– Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga: „Lapsepõlv on lust ja lillepidu“, „Kooliaeg on pidu ja pillerkaar“, „Elu Eestis on lausa pidu“… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema.
– Samuti, visatakse kergekäeliselt õhku lause „Pidu on läbi“. Nii nimetatakse ühtlustavalt peoks kogu aega, mis eelnes katastroofile, mis väidetavalt lõpetas peo. Maguskibedalt täheldatakse, et ajas justkui ilmneks mingi seaduspära „Pill tuleb pikka ilu peale“ ja „Kes suvel laulab, on talvel leinas“. Olukorrad, kui kasutatakse lauset „Pidu on läbi“, ei ole enamasti kohased, sest õige peoga tähistatakse erinevust, mitte seaduspära. Kiire muutus, üllatus, see tähendab, et pidu alles algas. Katastroof pole peo vastand. Peo vastandiks pean aja ühtlast kulgemist eriliste hetkedeta.
– Pidu on vastuoluline mäss igavliku vastu. Aeg on peo eeldus, kuid pidu mässab aja vastu. Pidu võidab hetki, kuid kaotab igaviku. Igavik jääb alati igavaks. Ma ei usu, et inimene peaks kulgema läbi oma elu igavlikult. Aega on vaja hoopis raisata. Aja ükskõiksusele võiks vastu olla. Hetki tuleks ülendada.
– Peod võivad muuta elu või vähemalt elumuutusi tähistada. Mida peaksin mäletama, mälestama, tähistama, unustama? Sündi, sünnipäeva, abielu, matust, surma-aastapäeva, lihavõtteid, jaanipäeva, hingedepäeva, jõule, niisama pidusid, täielikke läbusid, tsükleid – kui vaid mõnd nimetada. Tundub, et järjest vähem on võimalusi mäletamiseks või unustamiseks. Vähemalt pooled peod sellest nimekirjast on minu jaoks võõraks jäänud. Kas pidutsemine on vanamoodne, aegunud teguviis? Kas paremini pidutsemine päästaks inimese? Päästaks millest? Igavlikkusest ilmselt.
Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant ning on õppinud lisaks Itaalias ja Belgias. Viimased näitused, kus ta osales olid NID SHOWROOM Londonis, XENTE NOVA Santiago de Compostelas ja JEWELRY AND ANATOMY Portos. Näitus „Pidu on läbi” on ta esimene soolonäitus. Enda valmistatud objektidega soovib ta tegeleda ideedega kaunistamisest ja ehtimisest laialt, läbi absurdi prisma. Peatselt kaitseb Sille samadel teemadel magistritööd.
Edgar Volkovi esimene isikunäitus tegeleb veepinna kui muutuse esilekutsumise võimaldajaga. Mõeldes veepinnast kui piirist, uurib Volkov tundmatusega kokku puutumise kogemust ning seda, millal algab muutunud seisundi teadvustamine. Näitusel näeb käsitsi graveeritud hõbeprosse, mis on kaetud tumeda emailiga.
„Kui must on vesi meie ümber? Mis on peidus pinna all ja kas julgeme heita pilgu sellesse pimedusse?
Ja mida me leiame, kui kastame vee sisse oma sõrmed? Kas leiame selle, mis on kadunud? Ning kui me ära eksime ja tõuseme taas veest, kas oleme endiselt need, kes olime varem?“
Edgar Volkov (1992) on juveliir ning ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aastal 2015 ehtekunsti erialal (BA) ning töötab Roman Tavastis. Ta on osalenud rühmanäitustel „Vari“ Eesti Kunstiakadeemia sisehoovis (2014), „Ferromenaalne“ Linnagaleriis (2014) ning „Pinna all“ Jaani-Seegi muuseumis (2016).
Laos on öelnud, et tunneb end lapse või jumalana, lammutades materjali detailideks ja ehitades nendest oma maailmu. Oma eesmärgiks seab ta selguse ja tasakaalu otsingut. UNESKÕNNIL on ta keskendunud oma põhimaterjalidele – hõbe, vääriskivid, pärlmutter ja pärlid.
UNESKÕNNIL on kaks allikat. Ühest küljest seto sõlgede võimsus ja vaimsus, teiselt poolt mulle täiesti vastupandamatud materjalid nagu pärlmutter, mäekristallid, hõbe ja teras. Nende kooskõla kutsub kaasa. Kuuvalgus, naine ja kuu on igavesti seotud – muutlikkus ja salapära on mõlema pärisosa. UNESKÕND on tunne, et kuuvalgust saab rinda kinnitada.
Lähema vaate Laose loomingusse saab avalikul vestlusel, mis toimub laupäeval, 22. veebruaril kell 13:00.
Krista Laos on eesti ehtedisainer. Ta on lõpetanud metallehistöö eriala Eesti Kunstiakadeemias (1978), on Eesti Kunstnike Liidu liige ning töötab alates 2000. aastast Katariina Gildi Ehtedisaini stuudios. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel, sealhulgas Limoge’s Prantsusmaal (1990), Cincinnatis (1991) ja Washingtonis (1995) USAs. Ta on osalenud teiste seas Balti ja Põhjamaade emailikunsti rändnäitusel (Taani-Soome-Rootsi 1991), Balti Juveeli näitusel Madridis (2004) ning grupinäitustel Moskvas (1989 ja 1993), Pekingis (2004) ja Berliinis (2015). Aastal 1999 pälvis ta Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu aastapreemia. Tema teoseid on ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus.
Uue aastakümne avab oma isikunäitusega A-Galerii seifis noor itaalia ehtekunstnik Federica Cogliandro.
Näitus peegeldab kunstniku loomingulist rännakut, uurides märkide mitmetähenduslikkust ning graafilist ja materialiseeritud arengut, et leida omaenda keel ja viis maailma teket mõtestada.
Märk on looja, Universumi ja selle koostisosade keskne element, mis kätkeb endas kogu kosmose energia ja vormide allikat. Kosmos on täis liikumist ja selle dünaamika sees on võimalik ka erinevaid detaile täheldada, mis stagnatsioonis märkamatuks jääks. Näitusel on kajastatud pisikesed jäljendid – graveeritud ja pressitud tähised, mille kaudu avanevad aeglaselt atmosfäärilised tekstuurid ning mis laveerivad valguse ja varjude, vormide ja tühjuse, kompresseeritud ja õhulise ning illusiooni ja reaalsuse vahel.
Näituse eesmärgiks on luua uus viis Universumi ja selle saamislugu seletada. Iga näituse töö tähistab individuaalset mikrokosmost universaalses makrokosmoses ehk installatsiooni tervikus. Märkide eredad osakesed on igaveses liikumises oleva ürgse ainena asetatud erinevatesse rütmilistesse variatsioonidessse ja pidevasse kihistunud voolavusse. Nad loovad tekstuuri, mille mustri koovad kokku valgus ja mateeria.
Federica Cogliandro on Itaalia päritolu ehtekunstnik, keda kõnetab interdistsiplinaarsus. Ta kombineerib ja rikastab oma käekirja erinevate materjalide ja tehnikatega. Roomas sündinud kunstnik resideerub hetkel Tallinnas. Cogliandrol on Rooma Kunsti Ülikooli vabade kunstide bakalaureus. Õpingute ajal pühendus ta joonistamisele ja trükiste valmistamisele. 2019 lõpetas Cogliandro Eesti Kunstiakadeemia magistarntuuri (juhendaja prof. Kadri Mälk). Õpingutega paralleelselt tegi Cogliandro oma praktika ja resideerus Giovanni Corvaja stuudiumis ligi aasta. Tema töid on esitletud nii Itaalias, Hispaanias kui Eestis.
A-Galerii seif muutub varjuliseks saluks, kus võib kohata nii värvilisi tiivulisi kui ka haruldasi ehteid. Väärismetallidest mokumegane-ehted hiilgavad kui kiskjate silmad lopsaka lehestiku varjus. Tegemist on unenäolise retkega Käsmu kaptenikülas asuva suvekodu papagoituppa, mille uhke tapeet on inspireerinud juba mitmeid kunstnikepõlvkondi.
Helimaastiku loob Helina Tulve ooper “It is getting so dark”, mis on kirjutatud Sei Shonagoni “Padjaraamatu” ainetel.
Anni Kagovere on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonna ning omandanud magistrikraadi Tokyo Kunstiülikoolis. Oma teostes on ta keskendunud Jaapani metallikunstitehnika mokumegane kasutamisele ja on juhendanud mokumegane-kursusi Eesti Kunstiakadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias.
Näituse raames toimus 30. novembril A-Galeriis kunstnikuvestlus kella 18st 19ni.
