Tagasi Posted on

OSCAR WIPPERMANN / TATIANA IAKOVLEVA / SILLE LUIGA

Reedel, 6. jaanuaril 2023, kell 18:00 avatakse A-Galerii haarav näitusehooaeg kolme uue väljapanekuga AKENDEL: Sille Luiga LUUSER POETRY, Tatiana Iakovleva SÕNUMID ja Oscar Wippermanni PYTHAGORAS RANNAS. Näitused püsivad avatuna 26. veebruarini.

Sille Luiga LUUSER POETRY

Näituse teosed on inspireeritud Sille Luiga armastusest klassikalise käsilao vastu trükikunstis. Täpsemalt meeldivad talle käsilaos kasutatavad võrdsete suurustega puu- ja tinaklotsid, mis tingivad tähekujude omapärase kandilisuse. Inspiratsiooniallika tõttu pühendab kunstnik seeria kultuuriajaloo mõjuvõimsaimale inimesele, kes oli muuhulgas ka kullasepp. Tema on süüdi selles, kuidas näeb välja suur osa graafilisest disainist, gräffiti kunstist ja ka BLING kultuurist. Jutt on muidugi omal ajal korduvalt pankrotistunud luuserist, trükimasina leiutajast Johannes Gutenbergist.

Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti vilistlane, kes on õppinud ka Itaalias ja Belgias. Sille töötab vabakutselise disainerina varjunime Sile Luik all ning valmistab originaalseid ehteseeriaid. Viimaste hulgas on ka populaarsed kõrvarõngad Kaks Senti / Two Cents. Sille on osalenud näitustel nii Eestis, kui välismaal, viimati Valencias, Eesti Disainerite Liidu poolt korraldatud näitusel Second Chance. Näitus LUUSER POETRY tutvustab Sile Luik brändi uut seni avaldamata ehteseeriat, kus materjaliks laserlõikavad sõnad, iroonia ja hõbe.

Tatiana Iakovleva SÕNUMID

Kaasaegses maailmas on meil pidevalt kuhugi kiire ja tihtipeale kaotame saginas kontakti iseendaga.  On oluline osata korraks rahu leida ja oma südame häält kuulata. Sellele vaiksele häälele, millel on raske meie reaalsuse mürast läbi murda, on pühendatud näitus SÕNUMID. Näitusel ühendab Tatjana Iakovleva oma armastuse kalligraafia, ehete ja looduse vastu muutes kalligraafilised kompositsioonid hõbedast eheteks, millele on lisatud vääris- ja poolvääriskive. Iga ehe kannab sõnu ja fraase, mis toetavad rasketel aegadel, inspireerivad, annavad jõudu, taastavad tasakaalu ja armastuse seisundi. Need on palved, motiveerivad, inspireerivad sõnad – väärtused, mida tahaks väärismetallides põlistada ja enda peal kehal kanda. Metalliga kirjutatud tähed muutuvad tuules arenevateks lilledeks, lehtedeks, rohulibledeks või pillirooks ning muutuvad  treenimata silmale vaevu loetavaks. See stiil sarnaneb hiina kalligraafia stiilile “Cao – Shu” (rohu kiri), kus rõhk on eelkõige emotsioonil ja energia edasi andmisel mitte selgel ja lihtsal loetavusel.

Tatiana Iakovleva on kalligraaf, ehtekunstnik ning Tallinna Kalligraafia Kooli juhataja ja juhendaja. 2009.a. lõpetas ta A.L.Štiglitsi nimelise St.Peterburgi Kunsti ja Tööstusakadeemia maali- ja restaureerimisosakonna. Alates aastast 2011 on ta õppinud kalligraafiat meistri Heino Kivihalli juures Tallinnas. Aastast 2010, pärast Tallinnasse saabumist sukeldus ta iidse kalligraafiakunsti õpingutesse. Sellest alates, uurides ja tundma õppides euroopa ja vanaslaavi kalligraafiat, imetleb ta jätkuvalt suurte mineviku meistrite jäetud rikast ja hinnalist pärandit. 

Oscar Wippermann PYTHAGORAS RANNAS

Oscar Wippermann kasutab oma kunstitöödes looduslikke materjale – loomaluid, eebenipuitu, siidi ja puuvilla, andes neile traditsiooniliste meetoditega uue kuju. Loomaluudega töötamisel sõltub palju materjali vormist ja struktuurist. Looduslik kuju on orgaaniline ja kumer. Kunstnik annab materjalile geomeetriliselt korrapärase vormi. Ta ei taha, et luu materjalina kohe ära tuntaks. Ta saeb luud tükkideks ja töötleb neid seejärel viiliga. Olenevalt soovitud kujust ja luutükist endast, viilib ta pinnad siledaks. Avade tegemiseks puurib ta augud, mis võimaldavad luu avada ja üksikud tükid tekstiili abil ühendada. Ta kasutab tükkide kokku sidumiseks siidi, mis on väga vastupidav tekstiil, millel on kaunis läige ja rikkalik värvivalik. Nende värvide kombineerimine luust objektidega annab rõõmuküllase tulemuse. Selle tunde tekitab kontrast geomeetriliselt üsna rangete luuelementide ja värviliste liikuvate siidosade vahel.

Oscar Wippermann on noor saksa ehtekunstnik, kes on õppinud Goldschmiedeschule mit Uhrmacherschule Pforzheimis. Tal on bakalaureusekraad HS Düsseldorf Applied Art and Design‘i ning magistrikraad HS Trier Campus Idar-Obersteini kõrgkoolist.

MEEDIAKAJA
noba.ac – “Ehete eriline käekiri” – vestlus ehtekunstnik Tatiana Iakovlevaga. Tatjanaga vestles Santa Zukker.

muurileht.ee – “Kiirkohting: Sille Luiga”. Sillega kohtus Sanna Kartau.

Tagasi Posted on

A-Galerii aastanäitus 2020

A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.

Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.

Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada. 

Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”

Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid. 

A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga. 

Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:

Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.

Tagasi Posted on

Sille Luiga Edasi.org väljaandes

Jätkame kunstnikuvestluste sarjaga Edasi.org väljaandes.

Peagi magistrikraadi kaitsev Sille Luiga filosofeerib vestlusel peo teemadel, mida illustreerib ka tema kuni 20. juunini kestev näitus PIDU ON LÄBI.

“Võib-olla see õhupall on ka üks sellistest asjadest, mis on loodud lihtsalt selleks puhtaks kulutuseks ja tal polegi küsimust või kommentaari, vaid ta ise justkui kõnelebki sellest veidi nihilistlikust ideest, et küsimust ei olegi. Samas ei saa välistada kõiki teisi mõtteid ja suundi, mis selle sees võivad peidus olla. Lõpuks ei saa siiski tervet maailma ära seletada mingi asjaga.”

Vaata Edasi.org artiklit Sille Luiga kohta siit.

Tagasi Posted on

PIDU ON LÄBI

Näitust võib vaadelda kui kurbrõõmsat pühalikkuse otsingut tänapäevasest tähenduslikkusest vaesest argielust. Võttes keskseks mõisteks absurdi,  mõtiskleb näitus piduse meeleseisundi tarbe ja tarbetuse ning viimatimainitu tarvilikkuse üle.

Alljärgnevalt mõned märkmed lõppenud peost:

“Pidu on läbi. Miks, kellega, millal, kus, kellele, kuidas – need küsimused polegi peo juures olulised. Loeb vaid see, kas peol oli või ei olnud tore.” 

– Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga: „Lapsepõlv on lust ja lillepidu“, „Kooliaeg on pidu ja pillerkaar“, „Elu Eestis on lausa pidu“… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema.

– Samuti, visatakse kergekäeliselt õhku lause „Pidu on läbi“. Nii nimetatakse ühtlustavalt peoks kogu aega, mis eelnes katastroofile, mis väidetavalt lõpetas peo. Maguskibedalt täheldatakse, et ajas justkui ilmneks mingi seaduspära „Pill tuleb pikka ilu peale“ ja „Kes suvel laulab, on talvel leinas“. Olukorrad, kui kasutatakse lauset „Pidu on läbi“, ei ole enamasti kohased, sest õige peoga tähistatakse erinevust, mitte seaduspära. Kiire muutus, üllatus, see tähendab, et pidu alles algas. Katastroof pole peo vastand. Peo vastandiks pean aja ühtlast kulgemist eriliste hetkedeta.

– Pidu on vastuoluline mäss igavliku vastu. Aeg on peo eeldus, kuid pidu mässab aja vastu. Pidu võidab hetki, kuid kaotab igaviku. Igavik jääb alati igavaks. Ma ei usu, et inimene peaks kulgema läbi oma elu igavlikult. Aega on vaja hoopis raisata. Aja ükskõiksusele võiks vastu olla. Hetki tuleks ülendada.

– Peod võivad muuta elu või vähemalt elumuutusi tähistada. Mida peaksin mäletama, mälestama, tähistama, unustama? Sündi, sünnipäeva, abielu, matust, surma-aastapäeva, lihavõtteid, jaanipäeva, hingedepäeva, jõule, niisama pidusid, täielikke läbusid, tsükleid – kui vaid mõnd nimetada. Tundub, et järjest vähem on võimalusi mäletamiseks või unustamiseks. Vähemalt pooled peod sellest nimekirjast on minu jaoks võõraks jäänud. Kas pidutsemine on vanamoodne, aegunud teguviis? Kas paremini pidutsemine päästaks inimese? Päästaks millest? Igavlikkusest ilmselt.

Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant ning on õppinud lisaks Itaalias ja Belgias. Viimased näitused, kus ta osales olid NID SHOWROOM Londonis, XENTE NOVA Santiago de Compostelas ja JEWELRY AND ANATOMY Portos. Näitus „Pidu on läbi” on ta esimene soolonäitus. Enda valmistatud objektidega soovib ta tegeleda ideedega kaunistamisest ja ehtimisest laialt, läbi absurdi prisma. Peatselt kaitseb Sille samadel teemadel magistritööd.