Neljapäeval, 6. aprillil avas ehtekunstnik Tanel Veenre oma näituse EX POST üheaegselt A-Galeriis ja Draakoni galeriis. Kahes ruumis toimuv näitus on üleval Draakoni galeriis kuni 29. aprillini ning A-Galeriis kuni 6. maini.
22. aprillil toimub A-Galeriis Tanel Veenrega ka avalik kunstnikuvestlus, millele järgneb näitusetuur koos autoriga.
Näituse külastus ja kunstnikuvestlusel osalemine on tasuta.
Fotode autor: Valdek Laur
Siin on video EKA ehte- ja sepakunsti osakonna workshopist, kus Nils Hinti ja David Snoo Wilsoni juhendamisel malmi valati. Selle protsessi käigus valmisid ehtekunstnik Liina Lelovil ilusad pühademunad, mida võite A-Galeriisse uudistama ja koksima tulla.
Filmis ja monteeris Valdek Laur
Märtsis oleme teile vaatamiseks ja kuulamiseks üles laadinud mitmeid uusi kunstnikuvestluseid.
Lisaks on nüüdsest A-Galerii kunstnikuvestlusi võimalus kuulata ka mugavalt podcastina! Hetkel on kuulatavad vestlused Kai Kiudsoo-Värvi ning Ketli Tiitsari ja Flora Vagiga. Lisaks saab järelekuulata ka Lia Tüüri mälestusõhtul aset leidnud vestlusringi. Lisame jooksvalt vestlusi podcastidena juurde, seega hoia meil silm peal!
Kunstnike mõttemaailmaga saate tutvuda lingil KUNSTNIKUVESTLUSED või PODCASTID.
Reedel, 13. jaanuaril avasime A-Galerii SEIFis möödunud aasta novembris lahkunud Lia Tüüri mälestusnäituse JOONEGA PUUDUTATUD, mis annab esmakordselt ülevaate kunstniku 1960. aastal alanud loometeest, kasutades selleks perekonna arhiivimaterjale ja fotosid, kavandeid ning teoseid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumist, Ajaloomuuseumist, Tallinna Linnamuuseumist, Eesti Kunstnike Liidust ja erakogudest.
Näituse programmiga kaasneb ka avalik vestlusõhtu 25. jaanuaril kell 18:00, kus Lia Tüüri elust ja loomingust räägivad Lia kolleegid, kelle seas Tiina Käesel, Ene Valter, Kertu Vellerind, Adolfas Šaulys ja Ketli Tiitsar. Vabas vormis kulgevas vestlusringis meenutatakse Liat läbi isiklike kokkupuudete ja mälestuste. Juttu tuleb metallieriala õpingutest ERKI-s 1960. aastatel, tööst kunstikombinaadis Ars, loomeresidentuurist Palangas ja õpetajatööst Kunstiülikoolis. Samuti avatakse A-Galerii asutamisega kaasnenud ideid ja tegevusi.
Kõik huvilised on vestlusõhtule oodatud ning osalemine on tasuta.
MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Galerii: avati Lia Tüüri mälestusnäitus “Joonega puudutatud”
Eesti ehtekunstnikud on valinud välja 2022. aasta parima A-Galerii seifinäituse. A-Galerii SEIFIS, mis on kohaliku ehtekunsti olulisimaks näitusepinnaks, avati möödunud aastal 11 näitust, millest parimaks valiti Irene Jürna juubelinäitus LEIUD.
Irene Jürna näitusel sai näha tuttavaid ja kulunud mustreid, rebenenud ja katkevaid pindu ning servi – heegelpitse metallis. Pitskanga ja metalli koosmõjul juhuslikult leitud mõtteid. Irene Jürna ehted on ühtaegu nii kerged, õhulised ja väga naiselikud kui ka monumentaalsed. Tema loomingusse lisab võlu vana sulatamistehnika tulemusel tekkiv säbruline pinnatöötlus, mis ehted justkui elavaks muudab. Näitus oli A-Galerii SEIFIS üleval 04.11–29.11.2022.
Irene Jürna (s. 1952) on eesti metallikunstnik, kes 1976 lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö alal. Alates aastast 1974 osalenud näitustel Tallinnas ja mujal. Kunstnikul on olnud mitu isikunäitust A-Galeriis.
Parimat seifinäitust valitakse A-Galeriis alates 2007. aastast, eesmärgiga tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. A-Galerii on professionaalsete metallikunstnike loomingut esindav ehtegalerii, mille tegevuste hulka kuulub ka ajaloolises SEIFIS näituste korraldamine. SEIF on ajalooline pidepunkt, mis ühendab 1920ndatel juveliir Joseph Kopfi kullassepaärina ehitatud hoone esialgse funktsiooni ja näitusepinna. Näitusetegevus toimub SEIFIS 2005. aastast.
13. oktoobril reedel kell 18:00 avatakse A-Galerii AKENDEL 5 kunstniku 5 isikunäitust. Näitused avavad Olga Tea Krek (EST), Matthias Kühn (DE), Merike Balod (EST), Sorge (EST) ja Ritva Kara (FI).
Olga Tea Krek
J.DOE
Projekt J.DOE on ajaliste ja ruumiliste piiride metafoor – nagu olemise sügavikku heidetud juveel, põhjustab see lainete ahela, mis kujundab ümber reaalsuse enese. Eksponeeritud teos sarnaneb matrjoškaga, mida on kiht-kihi haaval kaetud anonüümsusega, kuid mille tuumas asub potensiaalselt maailma muutev idee.
Kreki töö on loominguline uurimus inimsuhtlusest. Teda paeluvad kohati raskelt tabatavad seosed inimeste vahel ning ka maailm ise, alatises ilu ja kaose keerises.
Olga Tea Krek on Eesti ehtekunstnik, ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal 2019. aastal. Vahetusüliõpilasena jätkas ta õpinguid Iisraeli Shenkari Tehnika-, Disaini- ja Kunstikolledžis. Lisaks kunstile omab Krek bakalaureusekraadi farmaatsias.
Matthias Kühn
VORMUMISED
Näitus VORMUMISED (originaalpealkiri ing SHAPE-SERIES) ühendab traditsioonilise sepistamise taide ja kaasaegse disaini, julgustades vaatajat kujutlema käsitöö tulevikku.
Kühn otsib vastuseid kiireloomulistele ökoloogilistele probleemidele seoses tootmisega. Oma teoste loomiseks taaskasutab ta vanarauda, muutes tööstusliku prügi kunstiks. Võrreldes rauamaagi traditsioonilise kasutamisega ja vanaraua sulatamisega, on see protsess palju energia- ja ressursisäästlikum. Seega on tema tööd osa muutusest säästliku käsitöö ja metallikunsti suunas.
Kühni kätes saavad skulptuuridena uue elu baasmaterjalid nagu kõverdunud plekk, tööstuslikud lõikejäägid või kõrvalejäetud ehituses kasutatavad kandekonstruktsiooni elemendid. Algul lõikab ta materjali väiksemateks võrdseteks tükkideks. Jõuhaamri teravad löögid ajavad iga tüki C-, S- või kiilukujuliseks. Tüki kõver kontuur võib jääda tasapinnaliseks või kaarduda ülespoole. Kühn ühendab seejärel metallitükid neetidega, luues erinevaid kujusid ühendades orgaanilise vormi.
Vormid valmivad, vältides sirgeid jooni ja täisnurki. Sepistamise protsess saavutab materjali kolmekordse muundumise. Esiteks muutuvad materjali kolmnurgad ja ristkülikud geomeetrilistest kujunditest orgaanilisteks. Teiseks muudab tule mõju ja käsitsi sepistamine algse pinnatöötluse ja loob erilise tekstuuri ja värvi. Kolmandaks muutuvad mõned tasapinnalised lehed mahulisteks vormideks. Üksikud elemendid põimuvad teistega, luues erinevaid kompositsioone. Valminud teosel on ornamentlik struktuur, kus unikaalseid kujundeid saab eristada sepistamises tihti kasutatavatest vormi kordustest. Väikesed augud teostes on tunnistuseks materjali eelnevale elule.
Matthias Kühn on metallikunstnik ja sepp. Ta sündis Osnabrückis, Saksamaal ning nooruses pendeldas tihti Hollandi, Põhja-Saksamaa ning Lõuna-Saksamaa vahet. Metallikunsti leidis ta enda jaoks varakult. Pärast kooli lõpetamist sai temast õpipoiss Kunstschmiede Althammeri sepikojas Leipzigis, Saksamaal. Kahe aasta jooksul laiendadas ta oma teadmisi, omandas uusi oskusi ja arendas kunstniku käekirja olles reisisell. Selle aja vältel töötas ta kõrvuti seppadega Austraalias, Inglismaal, Iirimaal, Austrias ja Saksamaal. Metallikunsti kraadi omandas ta HDK-VALANDis Stenebys, Rootsis.
Merike Balod
EEBENIPUU JA ELEVANDILUU
Eebenipuu ja elevandiluu – klassikaline kooslus – akord klaveriklahvidel. Must nagu mullapind ja valge nagu pilveharja valevus. Üheskoos moodustavad materjalid vastandite harmoonia. Balod püüab puitu ning luud oma ehetes kaasajastada seda tükeldades ja geometriseerides. “Hõbedaga loob see läikiva kooskõla, matiga justkui erinevad toonid muusikas…” leiab kunstnik.
Merike Balod on lõpetanud endise Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö erialal 1988. aastal. Samast aastast alates on ta osalenud näitustel. Ehetega tööd teeb ta”10 kunstniku ateljees” Hobusepea tänaval.
Sorge
VAIGUTAJAD
Näitus jätkab Sorge seeriat “Vaigutajad.” Vaigutamine on metsatööstuses viis koguda elus puudelt vaiku, selleks lõigatakse puu tüvele iseäralik sulge meenutav muster. Kunstnik valmistab vanadest vaigutustööriistadest keevisskulptuure, tegelaskujusid, kes on värvitud vastavalt teose karakterile.
Sorge sõnab: “Tööd on lõviosas keevitet omaaegsetest vaigutusriistadest, milledele lisandub mõni juhudetail. Algmaterjal jõudis minuni täiesti juhuslikult. Jalutades endise metsakombinaadi territooriumil jäid silma vana paneelihunniku alt turritavad metallitükid. Korjasin mõned kokku ja – ja nagu iseenesest oli esimese vaigutaja kavand valmis. Tundus, et õnnestus ning siis tulid ka ülejäänud tegelased. Head vaatamist!”
Sorge e Margus Tiitsmaa (1963) on Rakveres sündinud, Roelast pärit Eesti kunstnik. 2008. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia interdisiplinaarsete kunstide magistrantuuri ning eelnevalt õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis joonistuse ja kunstiõpetuse erialal. Sorge on tegelenud nii maalimise, graafikaga, skulptuuri, installatsioonide kui ka performance’i kunstiga. Kogu elu loominguga tegelenult on kunstnik esinenud üle 200 performace’is ning osalenud ligi 100 näitusel Eestis ja mujal.
Ritva Kara
PUULT
PUULT näitusel on väljas värvilised puidust rinnanõelad, hõbedast ja merevaigust ripatsid ning ehted, mis on valmistatud kuivatatud banaanidest ja okstest. “KaranBa Banana” ehtekollektsioon taaskasutab riknenud banaane. Lisades nende pinnale kuld- ja hõbelehte, tõstab kunstnik materjalide väärtust. See ehtekollektsioon on ökoloogiline, eetiline ja esteetiline avaldus. Iga väljapanekul olev ese on unikaalne, julge ja uuenduslik nii kuju kui ka materjali poolest.
Kara sõnab: “Ma arvan, et unikaalne ehe on osa isiksusest, kogetud elust ja olulistest mälestustest. Ma tunnistan, et olen kirglikult hullumeelne kollektsionäär ja looja, kes tegeleb pidevalt loomingulise mängu, katsetamise, uurimise ja uute kunstiliste meetodite väljatöötamise ja rakendamisega.”
Ritva Kara on soome ehtekunstnik ja õpetaja, kes on õppinud erinevates ülikoolides ning koolides, keskendudes käsitööle ja disainile. 1997. aastal sai Kara magistrikraadi Helsingi Ülikoolist. Tema ehteid on näidatud alates 1980. aastatest nii Soomes kui ka rahvusvaheliselt. Kuigi ta keskendus oma karjääri alguses peamiselt emailitud ehetele, on ta viimastel aastatel ammutanud inspiratsiooni looduslikest materjalidest, nagu röövikute poolt söödud oksad, kuivanud banaanid, õunad ja merevaik.
MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Pildid: A-Galerii akendel avati viis uut näitust
Reedel, 18. augustil kell 18:00 avavad A-Galerii AKENDEL kaks ühisnäitust neli väliskunstniku. Näitusega JÕGEDE HÄVING ühendavad loomingulised jõud Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO) ning näitusel ÜLE / PIIRES teevad seda kunstnikud Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI).
Näitused on A-Galerii akendel üleval kuni 8. oktoobrini.
JÕGEDE HÄVING
Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO)
Näitusega soovivad kunstnikud pöörata tähelepanu meie maid põimivatele jõgedele. Bach ja Wojdyga mõlemad tunnevad sidet kindlate jõgedega Euroopas, mis on silmitsi seisnud massiivsete keemiliste õnnetustega. Oma loovuurimuses seisavad nad nende jõgede hoidmise eest, rõhutades veekogude tähtsust ning tõstes teadlikkust nende ökosüsteemide hapruse kohta.
Jõed kannavad infot mägedest mereni, rikastades oma voolu igal käänakul. Nii kannavad jõed endas lisaks mineraalidele ja toitainetele inimtegevuse ja selle ökotsiidi jälgi. Aegade vältel on voolav vesi kujundanud maastikke, uuristanud orge ja loonud koopaid. Tänapäeval püüavad inimesed loodust kontrollida, ümber suunates jõgesid, tekitades veehoidlaid, asfalteerides ja ehitades betoonist jõepanku. Inimesed kasutavad vett põllumajanduses, tööstuses ja energiatootmises. Jõed on üha vaenulikumad keskkonnad kõigile ainulaadsetele veeolenditele. Kemikaalid tapavad populatsioone ning meditsiinijäätmed muudavad loomade kehasid, samal ajal kui muutused vee happesuses ja temperatuuris viivad ökosüsteemi tasakaalust välja. Tagatipuks põhjustab veekeskkonna elusolendite halb kohtlemine olulisi probleeme ka inimestele.
Näituse kesksed kolm jõge on Norras asuv Akerselva, kus Darius elab; Prantsusmaal asuv La Dore, kus Caroline kasvas üles; ja Hollandis asuv Rijn, kus Caroline praegu elab. Dariuse teosed on valmistatud metallijääkidest, mis on välja õngitsetud Akerselvast. Materjalid on töödeldud ja vormitud patogeenide ja mikroorganismide kuju järgi. Caroline punub kokku kangast, plastikut ja juhtmeid, et luua kauneid pindu, mis meenutavad vee lainelisi maastikke.
Caroline Bach (1995) on prantsuse ehte-, tekstiili- ja tsirkusekunstnik, kes elab Amsterdamis. Tal on ehtekunstis bakalaureusekraad Gerrit Rietveld Akadeemiast ning ta on lisaks õppinud erinevaid käsitöötehnoloogiaid Prantsusmaal, Hiinas ja Hollandis. Tema loomingu fookus on post-antropotsentristlik, propageerides looduslähedust läbi oma loomingu ja tegevusega haridusasutustes. Bach on Amsterdami kaasaegse ehtegalerii The Pool kaasasutaja.
Darius Wojdyga (1975) on kaasaegne ehtekunstnik Poolast, kes elab Norras alates 2005. aastast. Pärast bakalaureusekraadi omandamist ja vahetusõpinguid Gerrit Rietveldi Akadeemias jätkab ta oma magistrikraadi omandamist Oslos asuvas Rahvuslikus Kunstiakadeemias metalli- ja ehtekunsti osakonnas. Darius asutas Oslos kaasaegse ehtegalerii Galleri Skrankeni ning kaasaegse ehtefoorumi Display Case.
ÜLE / PIIRES
Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI)
Näitusel ÜLE / PIIRES kohtuvad kahe Soome kunstniku, Sanna Nuutineni ja Kaisa Vuorineni, teosed, et uurida inimolevuse sügavat ja vastandlikku suhet ümbritseva, looduse ning ajaga.
Sanna Nuutineni kollektsioon ÜLE ärgitab mõtlema inimtegevuse mõjule maailmas. Ta küsib: “Mida tulevased põlvkonnad meie ajast arvavad? Kas nad imestavad, kui raiskavad, hävitavad ja tarbimisele keskendunud me olime? Miks me ei püüdnud leida elus tasakaalu keskkonna ja loodusega?” Nuutinen kasutab oma taides sõnumi edastamiseks sümboolset liblikat – inimtegevuse pealtnägijat. Liblikas kannab meie lood, kogemused ja küsimused järgmistesse sajanditesse, järgmiste röövikuteni. Ta viib neid edasi aina kaugemale, üle merede ja sügavale metsadesse. Liblikas teab, et kunagi saabub maailma mõistmine, õiglus ja ilu.
Kaisa Vuorinen kollektsiooniga PIIRES keskendub isikliku ruumi ja aja mõistele igapäevaelu kiire sagina keskel. Ta peab isiklikku aega samaväärseks isikliku ruumiga. Loominguks aega võttes saab ta keskenduda endale, ta saab üheks aja ja ruumiga. Vuorinen tabab oskuslikult paradoksaalset mööda vuhisevate hetkede ajatut olemust. Näitusel esitleb ta “käevõru-tiibu”, mis on valmistatud hõbedast ja shibuichist. Shibuichi on Jaapani päritoluga vase ja hõbeda sulam, mille kunstnik ise valmistab.
Sanna Nuutinen on soome ehtekunstnik ja looja. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis ning tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.
Kaisa Vuorinen on soome vabakutseline ehtekunstnik ja -disainer. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis, tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist ja ta lõpetas LAB Rakenduskõrgkooli 2023. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.
Reedel, 30. juunil kell 18:00 avavad A-Galerii akendel oma ühise näituse kreeka kunstnik Ismini Pachi ja Sander Haugas ning oma soolonäituse Kertu Vellerind. Näitused on üleval kuni 13. augustini.
KAKS²
Ismini Pachi ja Sander Haugas
“Enamik minu päevi on täidetud ebamugava mõttetusega. Kui miski algab äratus(!)kellaga, siis see annab tooni ka kõigele järgnevale. Mul kulub vähemalt tass või 2 kohvi, et end ainuüksi käima saada, ja see on päeva kõige loomulikum osa.
Me petame oma kehasid ja meeli koidust hämarikuni ning muid võimalusi pole. Otseteid ei eksisteeri, ega ükski lõunasöök ole tasuta. Kogu elu käib ümber „olme“. Trikk seisneb pehmete kohtade leidmises, sealt, kus neid on võimalik leida, ning mitte peaga vastu seina jooksmises, kui nii võib öelda.
Seeria „Väljateenitud olme“ räägib elust, mida ma tunnen, ametist, mida praktiseerin, inimestest, keda armastan ning rõõmust, mida see kõik mulle pakub. See on ülistus tervele mõistusele ja ood armastusele. Alati…” —— Sander
“Enamik minu päevi on ärevad ja lärmakad. Mind ümbritsevad inimesed, kes räägivad keeli, mida ma ei mõista, proovin kohaneda ning sobituda ruumi, mis mulle antud. Selles pidevas andmises ja võtmises, mida elu nõuab, vajan rohkem aega. Valin hoolikalt, kellega loon sidemeid, nii kaitstes ennast tugevuse ja aususega. See kõlab hapralt, kuid tegelikult ei ole. Kätega töötamine toob mind tagasi maa peale, aitab mul suhestuda oma kehaga. See on aeg iseendale, aeg aeglustuda ja vaikselt jälgida, kuidas maine vallutab meeled ning mateeria võtab kujusid, mis rahustavad minu hinge. See maandab mind, ühendab mind minu juurtega ja sillutab pikka teekonda, mille olen läbinud, sidudes mind eesoleva rajaga, mis on valla minu ees…” —— Ismini
Näitus KAKS² on dialoog, milles kunstnikud kompavad erinevate materjalide piire ja tugevusi ning küsivad, kas jõud saab tekkida hoolitsuse ja koostöö kaudu. Sander Haugas esitleb värskeid kehaehteid ja objekte, mida koondab pealkiri “Väljateenitud olme”. Ta kasutab tehnikaid nagu sepistamine, jootmine ja keevitamine ning materjale nagu teras, messing, samet, pleksiklaas ja vana sokk. Ismini Pachi kollektsioon “Kätega loodud jõud” koosneb ehetest ja objektidest. Teosed on valmistatud portselani valu tehnikas ning hõbedat sepistades. Kõik kunstiteosed on valminud 2023. aastal ega ole varem eksponeeritud.
KAKS² tähendab jõudu. Kahekordset kahe jõudu. Kaks kultuuri, kaks materjali, kaks kvaliteeti, neli loomingulist kätt.
Sander Haugas (1983) on praktiseeriv sepp, skulptuuri tehnik, arhitektuuritudeng ning Eesti Kunstiakadeemia lektor. Pärast skulptuuri erialal bakalaureuse õpingute lõpetamist Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2003-2008) jätkas Sander Haugas oma professionaalset karjääri sepp Ivar Feldmanni töökojas (2007-2012). 2012. aastal asutas Sander oma sepikoja. 2020. aastal sai ta magistrikraadi cum laude koos Noore tarbekunstniku preemiaga Eesti Kunstiakadeemia disaini ja rakenduskunsti õppekaval. Alates 2020. aastast õpib ta arhitektuuri erialal samas koolis. Sander Haugas on töötanud ka Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri- ja installatsiooni osakonna tehnikuna (2018-2020) ning lektorina Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (2013-2016) ja Eesti Kunstiakadeemias (alates 2018).
Ismini Pachi (1984) on Kreeka ehtekunstnik ja õpetaja, kes elab viiendat aastat Eestis. Tal on bakalaureusekraad filosoofia, pedagoogika ja psühholoogia erialal Kreeka Riiklikust ja Kapodistria Ülikoolist Ateenast (2008). Pärast bakalaureuse õpingute lõpetamist osales ta ehtekunsti ja skulptuuri kursustel Chalki Ehtekool – Eric Robbertis (Kreekas) ning hakkas töötama iseseisva ehtekunstnikuna, osaledes aktiivselt rahvusvahelistel näitustel. 2021. aastal omandas ta magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disaini ja rakenduskunsti õppekaval cum laude. Lõputööga nomineeriti ta Noore tarbekunstniku preemia saajaks. Alates 2021. aastast töötab ta Tallinna Rahvusvahelise Kooli kunstiõpetajana.
PEA
Kertu Vellerind
VÕIB KÕVERDUDA ÕIGE VEIDRALT
PIHTA SAANUD NAELAPEA,
KAS TAINAS PEITUV MÕISTUS LÕIKAB
VÕI ON KINNI ASI PEAS?
PEARAHA PEAGI PEAKSKI MAKSMA
PEATA MEHEL ÕIGE PEA
KAMA KAKS, KAS PUU VÕI KAPSA –
KAKS PEAD ON IKKA KAKS PEAD!
KERTU VELLERIND
Näitus on väike viiv… võimalus võtta hingetõmme, enne, kui elus jälle edasi tormata. “PEA nüüd ometi!” kutsub üles kunstnik Kertu Vellerind, enda aknanäitusest möödujat. Talle on pealkirjad alati olulised olnud, kandes kindlat sõnumit. Olles eestlane, muretseb kunstnik meie väikese rahva emakeele pärast ja naudib selle ilusa keele kõla ja mitmetähenduslikkust. Nii ongi tema ehete nimedesse peidetud väikese vimkaga sõnamängud.
Vellerind on selgitanud, et kasutab näitusetöödes materjalina enamasti hõbedat ja peakivi (sic). Peakivi on tema sõnul ääretult ilus, mitmepalgeline ja midagi, mille üle peaksime uhked olema. Samuti ei häbene kunstnik Eesti rahvuslikku ehtepärandit. Inspiratsiooni ammutamiseks kihutab ta väidetavalt ringi kodarrahast ratastel ning eksleb natuke metsas.
Kertu Vellerind on võluvalt naljamaigulise loominguga Eesti ehtekunstnik. 1997 omandas ta magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias, metallikunsti erialal. Lisaks on ta täiendavalt õppinud Soomes ja Saksamaal. Aastast 1995 tegutseb kunstnik vabakutselisena ning kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Metallikunstnike Liitu. Vellerind on osalenud mitmel grupinäitustel nii Eestis, kui välismaal, sealhulgas Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis, Poolas, Tšehhis, Islandil, Belgias, Itaalias ja USA-s. Omal sõnul armastab ta isiknäitusi teha iga viie aasta tagant, kui ümmargune number jälle ette kukub. Teda on tunnustatud mitmel rahvusvahelisel konkursil ning 2018 pälvis ta koos Urve Küttneriga Ede Kurreli nimelise preemia.
Reedel, 28. aprillil kell 18:00 avavad A-Galerii akendel oma näitused neli eriilmelist ja tunnustatud kunstnikku: Philipp Spillmann Norrast, Carolin Dieler Saksamaalt, Andrei Balašov Eestist ning Mima Pejoska Makedooniast.
Näituseid on A-Galerii akendel üleval kuni 25. juunini.
SHELLS JA KAVIAR
Philipp Spillmann (NO)
SHELLS JA KAVIAR teosed on käsitsi graveeritud Põhja-Norra rannikult leitud traalnooda (kalapaatidel kasutatav suur kalavõrk) poidest. Traalnooda poid on valmistatud nafta põhisest tahkest plastikust. Kunstniku lapsepõlve mälestused rannale uhutud merekarbi aardejahist ning rahvusvahelise naftakompanii nimi ja logo olid inspiratsiooni allikateks, mis ajendasid muutma mereplastijäätmed kantavateks kunstiteosteks. Traalnooda poi oranž värv seostus kunstnikule Norra kaaviariga (Kaviar), mida pakendatakse tuubi ning süüakse torust välja pigistades. Toru tähekujuline ava loob väljapressitud kaaviarile iseloomuliku faktuuri, mis ka näitusetöödes peegeldub.
Näitust toetavad Norra välisministeerium ja Norra Kunsti- ja Käsitöö liidu asutatud MTÜ Norwegian Crafts.
Philipp Spillmann (1977) läbis klassikalise kullassepa praktika ja õpingud Schule für Gestaltungis Šveitsis Zürichis. 2001. aastal kolis ta Norrasse ja sai 2011. aastal Norra Kunsti- ja Käsitöö Liidu liikmeks. Ta on osalenud riiklikel ja rahvusvahelistel autoriehte ja -esemete näitustel. Ta on loonud kunsti ka avaliku ruumi jaoks. Tema teosed leiab Bergeni Kunstimuuseumi – KODE, Oslo riikliku kunsti-, arhitektuuri- ja disainimuuseumi, Tromsø Põhja-Norra kunstimuuseumi ning Šveitsis Lausanne’i kaasaegse disaini ja tarbekunsti muuseumi – MUDAC püsikollektsioonidest.
KORRODEERUNUD
Carolin Dieler (DE)
Näitusel KORRODEERUNUD uurib Carolin Dieler inimkonna ja ookeani vahelist suhet. Näitusetööd on mitmete eksperimentide tulemus – Dieler loob uuesti korrodeerunud ehk roostes metalli tekstuuri – visualiseerides seeläbi vee ja inimese omavahelist sõltuvust ning mõju üksteisele. Ehete eriline krobelisus on saavutatud valades tina, seejärel on tinavalult võetud vorm, et sama faktuur hõbeda pinnale üle kanda.
Carolin Dieler on ehte- ja aksessuaaridisainer, kes elab Saksamaal Kölnis ning on lõpetanud Maastrichti Kunstiakadeemia. Peale kooli lõpetamist asutas Dieler omanimelise brändi, mille alt kunstnik oma ehete ja aksessuaaride fantaasiad ellu viib. Tema töös on kesksel kohal küsimus, kuidas inimkond saaks taas ühenduda loodusega. Dieleri loomingut innustab tema vaimustus ookeani imedest.
AUTARKIA
Andrei Balašov
Andrei Balašovi AUTARKIA nimelisel aknanäitusel saab näha viite isepärast karakterit – käsitööna sündinud valejumalad, kes kutsuvad möödujaid ennast imetlema ja kummardama. Tegelaskujud on valmistatud eelmise aasta vältel mõtiskledes tänapäeva poliitikale. Teoste materjaliks on valatud pronks kombineeritult raudnaeltega.
Andrei Balašov (1965) on eesti ehtekunstnik, kes viimastel aastatel on töötanud pisiplastika žanris ja tegelenud antropomorfsete vormidega ning eksperimenteerinud valutehnika ja faktuuridega. Balašov on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Lahti kullassepakoolis Soomes. 1996. aastal pälvis ta Edde Kurreli nimelise Eesti Metallikunstniku auhinna. Oma töid on ta eksponeerinud isikunäitustel Lätis Gallery Susis Riias, Leedus Kauno Langases Kaunases ja Uzopio Galerijas Vilniuses. Grupinäitustel on Balašov osalenud Rootsis, USAs, Saksamaal, Soomes ja Hollandis.
MULTIVERSUM
Mima Pejoska
Näituse MULTIVERSUM teosed seavad kahtluse alla meile tuttava maailma/universumi ja uurivad selle võimalikke seoseid teiste universumitega. Ehted on valmistatud heegeldatud roostevabast terasest, hõbefiligraanist ja töötlemata metallplekist. Erinevaid materjale ja tehnoloogiaid läbisegi kasutades mõtiskles Pejoska võimaluste ja seoste üle erinevate universumite, meie maailma, alateadvuse ja teadvuse ning inimsuhete vahel.
Mima Pejoska on Makedooniast pärit ehtekunstnik, kes on loomevaldkonnas tegutsenud üle 17 aasta. Erinevad õpingud ja kogemused Makedoonias, Ameerika Ühendriikides ja Berliinis on kunstniku jaoks avanud uusi tahke, mille kaudu ehtekunstile ja disainile läheneda. Pejoska töid iseloomustab multidistsiplinaarsus ja ta armastab ehteid lahata kõigist võimalikest vaatenurkadest. Kunstnik on osalenud paljudel näitustel, sealhulgas Smithsoniani käsitöönäitusel Washingtonis, Savannas, Hongkongis, Taipeis, Atlantas, Berliinis ja Jeruusalemmas.
MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Fotod: A-Galeriis avati nelja ehtekunstniku näitused. Pildistas Siim Lõvi.
Reedel, 3. märtsil 2023, kell 18:00 avatakse A-Galeriis kaks uut aknanäitust: Kaia Ansipi KATKENUD METSAD ja Egle Sitkauskaite RÄNDAV IDENTITEET. Näitused püsivad avatuna 23. aprillini.
Kaia Ansip KATKENUD METSAD
KATKENUD METSAD on pärit Portugali südamest, eukalüpti istanduste keskelt, ohverdusetsoonist, kus süttib hästi ja põleb nagu tikutoosis. Üks selline põleng kuus suve tagasi sundis kogetut materjalis läbi töötama. Juhtunu tekitas muu hulgas küsimusi, miks põles ja kuidas saaks teisiti. Tekkis kujutelm, mis oleks kui Austraaliast sisse toodud eukalüpti asemel kasvaks samas ulatuses kohalik korgitamme mets. Korgipuu paks ja õhuline koor ei ole põlemisohtlik. Seetõttu on võimalik korgi peale ja sisse valada ka hõbedat ja tina. Metallid jätavad korgile vaid tumedad jäljed.
Kaia Ansip on eesti ehtekunstnik, kes on lõpetanud EKA ehte- ja sepakunsti magistri 2022. aastal. Lisaks õpingutele on Ansip sooritanud praktika ArCo kunstikoolis Lissabonis ning ehtekunstnik Catarina Silva juures. Kaia Ansip on osalenud näitustel Portugalis, Uus-Meremaal ja Eestis sealhulgas Portalegre ehte biennaalil, Portugalis; näitusel “Tasakaal”, Kristie Debbsi galeriis ja grupinäitusel Fantasmagooria. Koostöös Claudia Lepiku ja Ljubov Kedrinaga on Kaia Ansip loonud projekti “Domestic jewelry”, mille raames jagasid kunstnikud 365. päeva jooksul Instagramis fotosid ehetest, mis olid valmistatud igapäeva esemetest.
Egle Sitkauskaite RÄNDAV IDENTITEET
Egle Sitkauskaite näitus vaatleb kuuluvustunnet olukorras, kui inimene liigub kohast teise; käsitledes hingelist vahealadel olekut, kus igatsetakse seda, mis maha jäi samal ajal kohanedes uute keskkondade ja kultuuridega. Kunstniku isiklikul ajalool ja sarnaste kogemustega inimeste lugudel tuginev näitus kajastab kodu kontseptsiooni emotsionaalset tuuma, mis ei ole midagi kindlas kohas või inimeses põhinevat, vaid pigem midagi, mis on paindlik, kaasaskantav ja pidevalt muutuv.
Kasutades metafoorina puud, soovib kunstnik tabada ideid paikadest ja identiteedi transformatsioonist läbi materiaalsuse. Puitu painutades tõmbab kunstnik paralleele inimese kohanemisvõimega. Selles uues identiteedikonstruktsiooni vormis saavad paradoksaalsel kombel kokku paindlikkus ja paindumatu kindlus.
Egle Sitkauskaite on tekstiili ja ehtekunsti taustaga Leedu kunstnik. Tema tööd on interaktiivsed, performatiivsed ning seavad küsimuse alla traditsioonilised kantavad ehted.
Egle looming on seotud tema isikliku ajalooga ning ta tegeleb mälestuste ja materiaalsuse poolt mahajäetud jälgede ning nende jälgede ja paikade vaheliste seoste uurimisega. Need seosed on põhiteemad tema loomingus, mis on poeetiline ja atmosfääriline ning, mis kutsub publikut kogema ruumilist universumit.
MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Galerii: A-Galerii akendel on avatud kaks uut näitust.