Taavi TeevetKaire RannikKatrin VeegenMaria ValdmaMari PärtelpoegLeida IloKatrinAmosUrmas-OttÜlle Kõuts
Alates 2007. aastast toimub A-Galeriis iga aasta parima seifinäituse valimine. Konkursi eesmärk on tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. Võitja selgitavad välja A-Galerii osanikud.
A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.
Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.
Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada.
Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”
Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid.
A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga.
Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:
Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.
Mõnda aega oli see mulle väljakutse, nüüd on see minu elukutse. Ma lihtsalt tahtsin neid asju teha. Just seda oskan kõige paremini, see ei ole veel igavaks läinud ning pakub jätkuvalt uusi väljakutseid. Näitusel olevad noad on tehtud viimase aasta jooksul.
Tõnu Arrak (1964) on noameister ning metallikunstnik. Arrak õppis aastatel 1985–1990 Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö erialal. Lisaks ehete valmistamisele tegeles Arrak sepise loomise ja disainimisega , mis juhatas kunstniku tema praeguse praktika, nugade valmistamise juurde. Arraku noad on hinnatud tippköökides Eestis ja mujal ning kannavad tema stuudio nime – Tuuts.
Arraku noad on pälvinud rahvusvahelisi auhindu Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Soomes. Tema näitus „Triibuline raud“ toimus koostöös Ajaloomuuseumiga (2004) ning „40 nuga. Tõnu Arrak ja sõbrad“ leidis aset Rahvusraamatukogus (2014).
KUI AEG PEATUB / maailm tormab edasi Mari Pärtelpoeg
Kui minu aeg peatub: ma näen heina kõrgeks kasvamas, seemneid valmimas, jõge kivide vahel teed leidmas, pilvi aeglaselt kuju muutmas.
Hõbetraadi kudumine on vana, aeglane ja kannatlikkust nõudev, ent nauditav India ja Tiibeti tehnika. Detailid kettidele on valatud või pressitud.
Mari Pärtelpoeg (1956) õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö erialal 1974–1979 ning osaleb näitustel alates 1978. aastast. Pikaajalise näitusetegevuse kõrval Saksamaa, Taani ja Rootsi tarbekunstinäitustel ning -kvadriennaalidel on tema teoseid eksponeeritud Stockholmis Rootsi Kaasaegse Hõbeda galeriis (1992) ning Baltimaade ja Skandinaavia tarbekunsti näitustel “FROM DREAM TO REALITY” Tallinnas, Riias, Vilniuses, Kopenhaagenis, Göteborgis ja Helsingis (1993/94). Ta on kolmel korral osalenud Tallinna rakenduskunsti triennaali . Mari Pärtelpoeg on rühmituse ON-grupp asutajaliige ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. Pärtelpoeg on oma loomingut näidanud Tallinna Kunstisalongis 1986. aastal (koos Anu Paaliga) ning mitmel isikunäitusel A-galeriis. Tema viimane näitus “Garten”, kahasse Katrin Veegeniga, toimus 2017. aastal Berliinis galeriis Trofejas.
HÕLLANDUSED Anu Paal
Sõle ja preesi motiivist inspireeritud rinnanõelad, mis on valminud puukoorest ja puidust, kannavad mõtet pärandkultuuri ja loodusega üks olemisest.
Anu Paal (1951) on lõpetanud ERKI 1979. aastal ning osalenud näitustel alates 1978. aastast. Eesti ja Baltimaade tarbekunstinäituste kõrval on Anu Paal alates 1980. aastate lõpust osalenud arvukatel näitustel Skandinaavias, Saksamaal, Venemaal ning Ühendkuningriigis. Tema isiku- või koostöönäitused on toimunud muuhulgas Tallinna Kunstisalongis koos Mari Pärtelpojaga (1986), Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (1990, 1995, 2002), Kristjan Raua majamuuseumis (1995), Tallinna Kunstihoones (1996, 2011, 2016), Adamson-Ericu muuseumis (2001) ning A-galeriis (2016). Anu Paali tööd kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse. Paal pälvis 1991. aastal Kristjan Raua preemia.
KUSAGIL MUJAL Ülle Voosalu
See, mis on siin, on kusagil mujal. Tuleb mõte ja pöörasel kiirusel möödub, realiseerub kusagil mujal. Alusta vaid tegu ja juba ta hakkab end ise looma, läheb oma teed. Lõpptulemus on ettearvamatu või liialt ettearvatav, otsustatakse kusagil mujal. Mäng, mis ei lase end püüda siin ja praegu. Mäng, mida mängitakse kusagil mujal.
Ülle Voosalu (1954) on EKA lõpetanud ehtekunstnikuna. Alates 1980. aastast on ta osalenud näitustel Eestis, endises Tšehhoslovakkias, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Leedus, Lätis ja Saksamaal. Voosalu on Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta on töötanud Tartu Arsi kunstnikuna ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna, samuti on ta õppinud kunstipedagoogikat Tartu Ülikoolis.
Osaliselt on näitus GARTEN (aed; kasvumaa) Mari Pärtelpoja ja Katrin Veegeni edasiarendus oma eelmise aasta lõpus Berliinis toimunud samanimelisele näitusele. Ühise pealkirja all saavad kokku kaks erineva põlvkonna ehtekunstnikku, kelle looming tundub esmapilgul erinev. Süvenedes on aga teemad, millega näitusele väljapandud tööd tegelevad paljuski sarnased. „Me kasvame ja muundume, janunedes pidevalt millegi järele. Kas ja mille poolest me inimestena üldse erineme taimedest nii väga?“ Katrin Veegen (s. 1978)
„Paradiisi õunad, põllule jäänud oad, kuldsuu.“ Mari Pärtelpoeg (s. 1956)
“2011. aasta sügisel kutsus Schleswig-Holsteini tarbekunstnike ühendus 5 eesti tarbekunstnikku, mina nende seas, osalema oma iga-aastasel näitusel Lübeckis. A-Galeriis saab näha sellele näitusele tehtud ehete edasiarendusi. Kaelakeed on “kootud” hõbetraadist, lisaks valatud seemned ja lehed,” räägib Mari Pärtelpoeg.
“Mari ehted on põhjamaiselt karged, suursuguselt lihtsad, täis sisemist vabadust, korrektselt teostatud. Kõik on väga loogiline, aga ometi on igas kompositsioonis midagi ootamatut, midagi uut, mõnikord ka väike vimka.” – ehtekunstnik Virve Pedari 2014 kevadel.
