Näitusega AVALDUV uurib läti kunstnik Maija Vitola-Zitmane elu sisemist ja varjatud kulgu. Ammutades inspiratsiooni oma elu kujundanud emotsioonidest ja mälestustest, kutsub kunstnik külastajaid mõtisklema õrnade hetkede üle, mis mõjutavad inimese arengut ja tajutud reaalsust.
Kas elu hinnatakse tõeliselt, kuniks kõik on hästi? Aja möödudes, lehekülg lehekülje järel, liigub inimene läbi elu teadmata, mis teda ees ootab, mida tulevik toob.
Näitus on kui ülestunnistus või hinge paljastus, kus läbi sümbolite avalduvad ehetes elus oluliste sündmustega kaasnenud emotsioonid. Isiklike tõdemuste kõrval jääb ruumi ka vaataja tõlgendustele, igaühe enda eluga seotud äratundmistele. Teatud universaalsed tunded ühendavad kõiki – valu, kurbus, rõõm ja armastus. Zitmane jaoks pakub eriti huvi armastus, esimene tugev tunne, mida kohatakse elu alguses. Armastust on esitletud kui juhtivat jõudu, mis kujundab ja kannab hinge. See on vundament, millele tugineb inimese arusaam elust.
Maija Vitola-Zitmane (1988) on läti ehtekunstnik. Ta omandas 2017. aastal Läti Kunstiakadeemias magistrikraadi metallehistöö erialal. Zitmane hiljutiste saavutuste hulka kuuluvad osalemine Cheongju rahvusvahelisel käsitöö biennaalil Lõuna-Koreas ja MAD About Jewelry 2023 New Yorgis. Märkimisväärselt on tema teosed osa New Yorgi Kunsti- ja Disainimuuseumi püsikollektsioonist. Kasvades üles kunstnike peres, algas Maija kirg kunsti vastu juba varases lapsepõlves. Ta töötab peamiselt looduslike materjalidega, nagu luu, sarv ja puit, kombineerides neid sageli hõbedaga. Eelistades traditsioonilist käsitööd tööstuslikule massproduktsioonile, rõhutab ta taktiilsuse tähtsust oma mõtte ja teo ühendaja ning ajendajana.
Soolonäitusel PIIRATUSE PIIR esitleb Maarja Niinemägi skulpturaalseid sõrmuseid, mis kombineerivad laialdaselt materjale ning tehnoloogiaid, näiteks titaan, pühvlisarv, eeben, graveerimine, neetimine ja anodeerimine. Suuremat laadi abstraktsete ehete valmistamine on disaini ja ehtekunsti piiridega mängiv loominguline praktika, millega kunstnik alustas juba aastal 2005. Maarja Niinemägi kirjutab:
“Otsin vormi, mis ei vihjaks otse sõrmusele, ning vormi ja kuju, mis erineb tavalisest rõngast. Sõrmus võiks olla kunstiteos ka siis, kui seda parajasti sõrmes ei kanta.
Teadmata ehte mõõtmeid, ei pruugi inimene fotolt vaadates objekti tegelikku suurust aimata. Püüangi sõrmuste funktsionaalsust kaotamata kujundada need mänguliseks, proovides kõrvale hiilida vormile seatud piiridest.
Minu soov on sõrmuste vormi arendada ja avastada, leida senisest enam nüansse. Sõrmuseid on võimalik kanda ja iseseisvate objektidena vaadelda sidudes omavahel väikesed detailid ja kujundid filosoofilisteks maastikeks. Igal sõrmusel on oma väike koht ja lugu.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Maarja Niinemägi on Tartus tegutsev ehtekunstnik ja -disainer. Ta on osalenud näitustel aastast 1997 ning need on viinud teda üle maailma nii Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, kui ka Austraaliasse. Ehtekunstniku hariduse sai Niinemägi Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2008 kaitses kunstide magistrikraadi cum laude. Vahetusõpilasena ja praktikandina Saksamaal Idar-Obersteinis omandas ta lisaks vääriskivide graveerimise oskuse. Tema tööd on osa Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsioonist Šveitsis ning teistest erakogudest Eestis ja välismaal. Maarja Niinemägi kuulub Eesti Kunstnike Liitu aastast 2011 ning Eesti Disainerite Liitu aastast 2014.
Talveunest ärkab Leinaliblikas varakult, magab kesksuve-und ja on sügisel kaua ärkvel.
Ülle kohtus imekauni Leinaliblikaga juba varases lapsepõlves.
Vanainimesed ka pöörasid liblikale tähelepanu.
Sõna lein jäi lapsele kättesaamatuks, ainult mingi õhkõrn vari langes tiivulisele kaunitarile.
Tunded ja teadmine on ajast kantud.
Tänutunne kallitele lahkunutele jääb.
Maise olendi pimedam pool, kadedus ja ahnus, on leina väärt, mitte ahastus tundmatu valguse ees. Siin ilmas lendab Leinaliblikas metsa ja mere kohal, mõnuleb Päikese käes õitsval aasal, imeb mahla ja aega, mis talle on antud. Läbib teekonna Universumi lahkel loal, suve soojuses ja uue ootuses külmal talvel. Lõputu ringkäik õnne otsingul.
Päike paitab inimesi, sest nad on nii ilusad ja head.
Kallid kaasteelised valivad valguse või varju.
Talve tulekul taevas linnutee, seda mööda saab minna.
Ja inimesed on nii ilusad ja head… Lootus jääb.
_____
Ülle Voosalu näitusega LEINALIBLIKAS tähistab A-Galerii Tartust pärit ehtekunstniku 70. juubelit. Voosalu on lõpetanud Kunstiakadeemia metallehistöö eriala 1980. aastal ja alustas peatselt näitustegevusega 1981. Ta on töötanud kunstnikuna Tartu ARS-is ja õppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastast 2001 tegutseb ta vabakutselise ehtekunstnikuna. Voosalu kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Kunstnik teostab ehteid väljapaistvas autoritehnikas, kombineerides hõbetraati ning vääriskive erinevate korrastusastmetega pusadesse. Tema ehted kätkevad metsikut elurõõmu ning armastust looduse ilu vastu. Ehted valmistab ta parimate soovidega kandjale.
EI IIAL – installatiivne kujutlus igavesest talvest.
Vahemereäärsete kultuuride kaunistusvõtetest inspireeritud seeria ehteid ja esemeid, mille valmistamisel on kasutatud lai valik erinevaid käsitöövõtteid.
Rikkalikud värvid ja materjalide külluse dekadentlik võlu peegeldab iha püüelda igavese elu poole. Lämmatav ja hurmav ühtaegu. Nagu muinasjuttude kibemagus armastus, olles korraga nii mürk kui palsam.
Nendes töödes põimuvad needused ja igavene armastus. Pilguheit uppuvasse maailma, kus alles on jäänud ainult mälestused helgematest päevadest.
_____
Pilvi Tammoja on Eesti interdistsiplinaarne kunstnik. Tal on moedisaini bakalaureusekraad ja ehtekunsti magistrikraad (cum laude) Eesti Kunstiakadeemiast. Tammoja külluslike, ruume matvate, installatsioonide tuumaks on meisterlikult valmistatud detailsed teosed, mille materjalid varieeruvad siidniidist malmini.
TRANSMISSIONingliskeelsemõistena tähendab edastamist: praktikas – jõu, energia ja juhtimise ülekannet. Ka vaimset ülekannet, millegi ülekandumist. Iga usk kannab transmissiooni, intelligentset organiseerivat energiat, mis võib katalüüsida muutust.
Näituse pealkiri TRANSMISSIOON on eelneva meelevaldne tõlgendus rõhuga sõnal missioon: toimimine läbi eesmärgipärase vastutusrikka ülesande.
Mälu on valikuline, asjad mäletavad ja aitavad meil mäletada. Ehteid mäletatakse ning nende läbi ka inimesi ja aega. Ehe on läbi aegade olnud mälukandja. Läbi selle fookuse pöörame pilgu aega kus kogu kunstielu oli suurtes muutustes. Piltlikult öeldes uksed sulgusid ja avanesid… ka paukudes ja nii mõnigi löödi, kerge ülbusega ja õhinapõhiselt, jalaga lahti.
Näitusel TRANSMISSIOON meenutame aega 30 aastat tagasi. 10. mail 1994. aastal avati praeguse Eesti Kunstnike Liidu Hop galerii ruumides Hobusepea 2, kolmekümne kolme kunstniku osamaksu toel ja ühise tööga loodud ainulaadne autoriehte galerii. Just nende kunstnike töödest üheksakümnendatest aastatest moodustub antud väljapaneku telg. Vaatamata suhteliselt ühetaolisele suletud õpi- ja kujunemiskeskkonnale on nende ehtelooming olnud otsiv ja isikupärane. Nende hulgas on tänaseks lahkunuid, kuid õnneks on lisandunud palju tublisid tulijaid uuest uuemast ajast. Kas leiame ka nende loomingus üheksakümnendate mõjusid ja märke – toonaste ideede põrkeid? Mida on juurde lisandunud, mis kaduma läinud? Kuraatorid ei salga, et koostamisel otsiti pigem sarnasusi ja sugulust salasooviga näha ülekandeid ja inspiratsiooni tolleaegsest ehtekunstist – pöördelistest aegadest.
Näitus avaldab lugupidamist alustajatele, kõigile kaasteelistele ja soovib jõudu jätkajatele. Tänane on homne eile.
Näituse kuraatorid: Tiina Käesel ja Maria Valdma-Härm
Näituse kujundus: Maria Valdma-Härm
Graafiline kujundus: Rasmus Lukas
Näitusel on kasutatud videolõike err-i arhiivist: „Eesti ehe“ (osad 1 ja 3, aasta 1990), režissöör Tiina Pork, konsultant Tiina Käesel.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Tänud: Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum ja Ketli Tiitsar.
Elize Hiiopi isikunäitus TUNNETUSLIKUD RUUMID tegeleb välise ja sisemise ruumi seostega. Ehteseeria kujutab reaalselt eksisteerivaid ruume ja objekte, mis on ajaga omandanud autori jaoks märgilise tähenduse. Tuttavad arhitektuursed elemendid on esitatud teisenenud skaalas, nende korduste ja kohtumiste kooskõlas on tekkinud uued miniatuursed maailmad.
Mitmed teoseid inspireerinud paigad on olemas veel ainult autori mälestustes. Tunnete, lõhnade, helide ja valguse ajendil kerkivad sealt ähmased ja romantiseeritud pildid. On kohti või esemeid, mis said väärtuslikuks inimliku puudutuse kaudu – maja ees trepil ootav vanaema, kes on praeguseks lahkunud teispoolsusesse; hommikuti klaveril harjutav tütar, kes on alustanud iseseisvat elu või lapsepõlves isaga ehitatud lumelossid, mis kadusid esimese sulaga. On ka paiku, mis on ennast sügavale hinge kirjutanud pikkade aastate jooksul nagu Kalamaja kodu või vanalinna ateljee, aga ka mõni selline, mis ereda taipamise või kogemise kaudu sähvatusena silme ees püsib.
Näitus koondab asukohapõhised mälupildid käegakatsutavasse vormi tekitades ajakapsli, kuhu on võimalik tagasi pöörduda vabalt valitud hetkel. Ehted on vormistatud prossideks, et kanda armsaks saanud paikasid endaga kaasas. Südame kohal kantav ehe on kui sild, mis hoiab tugevat ühendust sisemise ja välise maailma vahel. Domineerivaks materjaliks on portselan, mida saadab eebenipuu, hõbe, luu, korall ja puuvillapaber.
Elize Hiiop (1977) on Eesti ehtekunstnik ja disainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti eriala 2005 aastal. Ta on osalenud arvukatel näitustel Euroopas, Hiinas, Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides ning tema töid on mitmetes erakogudes. Hiiop on pühendunud portselani kui materjali võimaluste uurimisele olles viimastel aastatel keskendunud 3D printimisele orgaaniliste lisanditega. Ruumitunnetuslikke teemasid on ta eelnevalt käsitlenud mitme isiku- ja grupinäituse raames.
Tänud: A-Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Lovisa Luka Hiiop, Lauri Kilusk, Meriti Ilves ja kõik, kes toetasid hea sõna või teoga.
Läti päritolu kunstniku Guntis Laudersi näitus KAKS LINDU JA MUST PUU on fantaasiaküllane retk taasavastamaks sidet loodusega läbi materjalide ja ilu küllasuse. Kunstnik kirjutab nii:
“Minu tähtsaim õpetaja ning suurim inspiratsiooni allikas on loodus.
Selleks, et midagi luua, pean aeg-ajalt viibima tema vaikuses. Nii pääsen ligi endas peituvatele mõtetele ja tunnetele ning mida sügavamale ma küündin, seda selgemalt ma näen…
Sümbolid, metafoorid ja kujundid ilmuvad mu silme ette – kõik, mida ma pean tegema, on neid täheldada ja vormistada ehted.
Mulle meeldib kätega töötada; mulle meeldib näha selle tulemusi ja ma tean, et kõik on sõltunud vaid minust.
Ilu teeb mulle head meelt ja paneb elu üle rõõmustama.
Vahel tunnen, et paljud inimesed on kaotanud oma sideme loodusega. Kutsun neid oma ehete kaudu naasma oma juurte juurde.”
Guntis Lauders (1965) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala 1992. aastal ja omandanud magistrikraadi Läti Kunstiakadeemias 2005. aastal. Lauders on korraldanud palju isikunäitusi Lätis, Eestis, Leedus, Saksamaal ja Põhjamaades ning osalenud rahvusvahelise ja kohaliku tähtsusega grupinäitustel Lätis, Euroopas, USAs, Venemaal ja Jaapanis. Tema ehted kuuluvad Riia Tarbekunsti ja Disaini Muuseumi ning Kaliningradi Merevaigumuuseumi kogudesse, samuti paljudesse erakogudesse üle maailma, mille seas paistab silma „Thierry-de-Saint Rapt” kollektsioon Prantsusmaal.
*Pealkiri väljendab ideed lagunemisest (läti k birzt), mis on põimitud kujundiga pisaraist (läti k asaras) vihjates nii hiiekaasiku (läti k birztala) haprusele kui ka pühadusele.
see pole meenutustest
see pole järelkaja
see pole valust
üksildusest
see on imetlusest
see on puudutustest
see on omaksvõtmisest
ajaloost ja iseendast.
Inimliku puudutuse ja looduse võluvas seotuses. Kuidas olla, avastada, teada ning alati veelgi rohkem juurde küsida. Teekonnast, kogemusest. Tegutsedes jääda truuks enda lausutule. Tunnetest mitte nähtavast.
MADARA KEIDŽA
Läti ehtekunstniku Madara Keidža installatsioon BIRZT ASARAS* on emotsionaalne uurimus iidsetest ning sügavatest seostest inimkeha, looduse ja jumaliku vahel. Teosed räägivad ühise ning isikliku mineviku tunnistamisest ja omaksvõtmisest – hinnangute ja kurbuse vabalt.
Baltikumis levinud paganlikest traditsioonidest inspireeritud ehted kehastavad püüdlust austada inimese ja looduse vahelist õrna ja lummavat sünergiat. Läbi detailide, tekstuuride ja vormide soovib autor väärtustada ajalugu tänapäevases võtmes. Sepistatud materjalid nagu hõbe, kannavad endas Maa olemust resoneerides selle ürgse energiaga. Teostes esinevad kujundid viitavad looduse toorele ilule ning inimsoovile sellega sügavamalt ühenduses olla.
Vaatamata pisaratele viitavale pealkirjale, ei näe kunstnik enda teoseid melanhoolse mõtisklusena. Ta selgitab, et näitus pole valust või üksildusest ning ta ei soovi, et minevikku varjutaks igatsus või kahetsus. Keidža kutsub hoopiski avastama maailma, kus ollakse väärtustatud, kus valitseb vastastikune soov ja hooliv puudutus, kus inimese sisemist häält ja tunnetatut peetakse võimsamaks, kui paljalt silmaga nähtut.
Ehted pole mõeldud vaid kehale, vaid ka hingele, peegeldades mälusüsteemi, mis kihiseb elust, iidsetest lugudest ja unustatud rituaalidest. Iga teos on järgneva dialoogiline avaldus ja meeldetuletus eelkäijate vaimsusest, mis elab edasi inimestes ning ümbritsevas looduses.
Näitus toimub tänu Läti Kultuurkapitali Sihtasutuse ja Eesti Kultuurkapitali toetusele.
Madara Keidža (1994) on Läti kaasaegne ehtekunstnik, kes on tuntud oma sui generis disaini poolest, mis uurib looduse ja isikliku identiteediga seonduvat temaatikat ning ehet kui traditsiooni, kogemuse ja kuuluvuse sümbolit. Ta kasutab looduslikke materjale ja elemente, nagu puit, kivid, merevaik ja metallid. Keidža on osalenud mitmesugustel grupinäitustel ja kunstiprojektides Lätis ning rahvusvaheliselt, sealhulgas “Academia” (2019, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi Arsenālsi näitusesaal), “Värske liha kriitikale” (2019, AALi lõputööde näitus), “Perfect mess” (2019, Tallinna Tänava Kvartali Kunstikvartal), “1919 199+” (2016, Läti Kunstiakadeemia), “Viņas da(r)bā” (2016, Goethe Instituut Riias), “Autor 2016 – Rahvusvaheline kaasaegse ehtekunsti mess” (2016, Bukarest, Rumeenia).
Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Saku Õlletehase AS ja Ferrorist OÜ.
Näitusel SAUN avaneb A-Galerii SEIFIS kolme kaasaegse sepakunstniku autoriloomingu kaudu vaatepilt, milles võib esmapilgul süüdistada liigset leilitamist, ülevihtlemist ning veidike vintis pead. Või ehk on süüdi sürrealistlikke algetega ruumi kujunemises saunas avalduv müstika? Valla pääsenud teise maailma uks, mis on täitnud lava nihutatud reaalsusega? Kuldne saunaviht, laeni veninud leilikulp, pronksist kerisekivid, sulanud seebid – need on esemed, mis jäävad Kalma sauna keskmisele päevale võõraks, kuid on siiski äratuntavad igale endast lugupidavale saunasõbrale.
Ajalooliseltki on saun praktiliste vajaduste ja müstiliste maailmade kohtumiste lävepakk. Saunas pesti end, et pühapäeval kirikuriided selga ajada ja olla valmis hingepuhastuse kogemiseks. Saunas kergitati õlleteoks pärmi ja kuivatati liha, sünnitati ja kui keegi suri, viidi ta sauna ja pesti viimast korda puhtaks.
Vepslased nimetavad oma pärimuses sauna ukseks teise maailma, Mulgimaal öeldi: “Sann om püham kotus kui kerik” ja Tammsaare kirjutab: “…Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.”
Saun on keerukas mõiste, struktuur, mis on samas meeletult selge ja lihtne. Saunalaval on asjad paigas. Leili visatakse siis, kui enamik selleks soovi avaldab. Kui kuumus hakkab liialt turjale või kui olud muutuvad vaimule liialt raskeks, on alati vaba võimalus lahkuda. Laval võib olla ihualasti või rätik ümber keha, kanda ujumispükse või bikiine, panna pähe vilditud saunamütsi ja kaitsta varbaid sussidega. Saunas võib olla sina ise.
Tänapäeval on see struktuur sattunud erinevate teaduste ja pseudoteaduste uurimise alla. Ilmub artikleid sauna kahjulikkuse ja kasulikkuse kohta, püütakse leida kõige õigemat leilitemperatuuri ja protseduuri kestvust, et saavutada suurimat kasutegurit. Välja on ilmunud teadjamehed, kes sätivad enne igat saunatseremooniat piinliku täpsusega kerisekive, valmistavad nõiakateldes eeterlikke tinktuure, pomisevad leilitalumise mantraid, peavad pikki loenguid selle kohta, millal, kuidas ja millega teha õige viht, ning leiavad igas saunas, kus nad viibivad, alati mõne väiksema või suurema vea.
Kunstnike, siinkõnelejate arvates kehtib saunamaailmas lihtne kuldreegel: parim saun on see, mille lavale parasjagu sattunud oled ja viha võiks soovituslikult valmis lõigata siis, kui sauna minek on ees ootamas.
Taavi Teevet, Karl Uustal ning Tauris Reoseon kolm eesti kunstniku ja sõpra, kes kohtusid sepakunsti õpingute ajal Eesti Kunstiakadeemias. SAUN on nende esimene ühine näituseprojekt.
Taavi Teevet (1996) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (Disain ja rakenduskunstid MA cum laude 2023) ning töötab seal alates 2021. aastast metallitöökodade meistri ja juhatajana. 2023. aastal pälvis Teevet Eesti Kunstiakadeemia noore tarbekunstniku preemia ning Marzee kaasaegse ehtekunsti galerii lõpetajate näituse preemia. Teevet on osalenud näitustel Eestis, Saksamaal, Belgias, Ungaris, Itaalias, Suurbritannias, Portugalis ja USA-s. Teevetit paeluvad materjalide ja tehnoloogiate sümbioos, klassikaliste tehnoloogiate eksperimentaalsed edasiarendused ja mäng materjali mälu ning laetusega.
Karl Uustal (1999) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (Ehte- ja sepakunst BA 2021). Uustal näeb end lisaks kunstnikule ka käsitöölisena ning huvitub taidega seotud tundmustest. Loomingulises praktikas on tema jaoks oluline katsetusterohke protsess ning selle üllatuslikud ilmingud tulemis. Peamised meediumid, millega ta end väljendab on puit ja metall. Nende kahe materjali abil leiab ta elulisi ning ajaloolisi seoseid looduse ja tehnoloogia vahel.
Tauris Reose (1996) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (ehte- ja sepakunst BA 2021) ning lisaks õpingute ajal täiendanud ennast Gothenburgi Ülikoolis Steneby Rootsis. Ta on Märjamaa Muusika ja Kunstikooli vilistlane (2012) ning töötab seal ka õpetajana. Tema töid on eksponeeritud Eestis, Rootsis, Hollandis, Ungaris ja Portugalis. Kunstniku loomingus on läbivateks teemadeks ülemõtlemine ning vaimse tasakaalu otsing.
6. detsembril avas A-Galerii näituse, kus saab näha valimit 2024 aastal valminud Eesti kaasaegset ehtekunsti, abstraktseid objekte ning tarbeesemeid, mis pakuvad vaatajale laia tõlgendusruumi. Teosed on valminud erinevatest metallidest, tekstiilist, klaasist ning orgaanilistest materjalidest. Näituse teema hõlmab endas inimesi ja sotsiaalseid praktikaid ning mõtiskleb, millist rolli esemed ja neile omistatud tähendused meie reaalsuse loomisel mängivad.
Ehe ja kunstiobjekt on väärtuslik ning kihiline kultuurikandja. Ta on sümboliseerinud kuuluvust vastavasse sotsiaalsesse, religioossesse- või poliitilisse gruppi funktsioneerides hulka inimesi ühendava ja neid mingil viisil käituma paneva jõuna. Niisiis on tähenduse omistamine füüsilisele esemele mõjus võte nii isiklikul, kui ka grupi tasandil. Vaadeldavale objektile on võimalik omistada tähendusi, mida ilma vaataja tõlgenduseta ei eksisteeriks.
Objektide kaudu saab esitada hüpoteese tuleviku loomise kohta. Selline tegevus võimaldab harjumuspärastest tähendustest seoses esemetega lahti öelda ning nendega teadlikult mängida. See näitab, et tulevik ei ole fikseeritud, kuigi vahel võib nii tunduda. Näitus julgustab vaatajat läbi unistamise ja tõlgendamise mõtisklema realistlikele ning ulmelistele tulevikustsenaariumitele. Seda praktiseerides sünnib uusi ideesid ning olulisi tähendusi.
Kunstnikud
Agnes Veski, Ane Raunam, Anneli Oppar, Anneli Tammik, Anne Reinberg, Bruno Lillemets, Claudia Lepik, Darja Popolitova, Edgar Volkov, Elize Hiiop, Ene Valter, Erle Nemvalts, Eve Margus, Harry Tensing, Hans-Otto Ojaste, Hansel Tai, Henry Mardisalu, Ive-Maria Köögard, Juulia Aleksandra Mikson, Julia Maria Künnap, Kadi Kübarsepp, Kadi Veesaar, Kati Erme, Keiu Koppel, Keesi Kapsta, Kertu Vellerind, Krista Lehari, Kristiina Laurits, Liina Lelov, Liisbeth Kirss, Mari Pärtelpoeg, Maria Valdma-Härm, Mart Talvar, Nils Hint, Piret Hirv, Raili Vinn, Riin Somelar, Sille Luiga, Taavi Teevet, Tatiana Iakovleva, Tõnis Malkov, Ulvi Haagensen, Urmas Lüüs, Urve Küttner, Valdek Laur, Viktorija Lillemets, Ülle Mesikäpp, Ülle Voosalu
Näituse koostajad
Kuraator: Liisi Kõuhkna
Kujundus: Anna Shkodenko
Graafiline disain: Cristopher Siniväli
Koordinaator: Sille Luiga
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia
