Tag Archives: Seifinäitus

Tagasi Posted on by

UNVEILING/PUHASTUMINE

Ehtekunstnik Liisa Chrislin Salehi ja skulptor Ivor Mikkeri ühisnäitus uurib liminaalsust ehk seisundit, kus vorm ei ole veel lõplikult kujunenud, vaid on muutumises. Mõlemale kunstnikule on olulised protsess, kordus ja materjaliga töötamine, mida näevad viisidena avamaks inimese suhet tundmatu ja iseendaga. 

Mikkeri skulptuurid uurivad olendit, kes paikneb inimese ja millegi teise lävepiiril. Vormid kannavad endas inimlikku äratundmist, ent püsivad katkendlikud, nihkes ja pidevas muutumises. Salehi loodud ehted ei esine eraldiseisvatena, vaid on Ivori vormide osaks. Ehtekunstniku üheks lähtekohaks on Sufi filosoofiast pärinev unveiling idee. Ta käsitleb seda protsessina, mille käigus inimene jõuab järjepideva praktika, korduste ja sisemiste kihtide puhastamise kaudu lähemale oma olemuslikule potentsiaalile. 

Näituse tervikus skulptuurid kehastavad sisemist transformatsiooni ning ehted on elemendid, mis seda protsessi rõhutavad või aktiveerivad, nii toimides vahendajatena, mis osutavad millelegi inimeses juba olemas olevale, kuid nähtavaks tegemist vajavale. Koos moodustavad teosed üleminekuruumi: hetke, mil tajumine nihkub ja võib ilmneda midagi uut, olgu see siis välises maailmas, iseendas või nende kahe vahel.

Liisa Chrislin Saleh (1988) on Eesti–Jeemeni päritolu kaasaegne ehtekunstnik, kelle loomingus põimuvad folkloor, futurism ning teemadena intersektsionaalne feminism, inimõigused ja spirituaalsed uskumused. Salehi varasem taust grimeerija, stilisti ja kunstilise juhina ning seotus tantsu- ja ööelukultuuriga väljendub performatiivses ja visuaalselt laetud praktikas, mis hõlmab ka foto-, video- ja installatsioonitöid.

Saleh õpib Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti ning on end täiendanud Lissabonis ja Firenzes. Oma loomingut esitleb ta ka Jeemeni päritolu vanaema järgi nimetatud projekti kaudu “Gohara”, mis keskendub ehtele kui kultuurimälu ja poliitiliste lugude kandjale. 2025 toimus tema ning Hansel Tai duo-näitus “Vastupanu tants” EKA galeriis.

Ivor Mikker (2000) on Tallinnas tegutsev skulptor, kelle praktika liigub keha, mütoloogia ja identiteedi piirialadel. Tema looming põhineb skulpturaalsel mõtlemisel ning materjalide ja vormide uurimisel, käsitledes keha kui muutuvat, liminaalset seisundit. Mikker õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, keskendudes sisemaailma ja kehalise kogemuse ruumilisele ning materiaalsele tõlgendamisele. Tema töödes põimuvad isiklikud kogemused ja mütoloogilised motiivid. Loodud skulpturaalsed olendid ja fragmendid peegeldavad muutuvat identiteeti ning inimeksistentsi poeetilist haprust.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Nudist.

Tagasi Posted on by

ÜKS TA KÕIK: AASTANÄITUS 2025

Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.

Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.

Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Sille Luiga

Kujundaja: Karl Joonas Alamaa

Graafiline disain: Villem Sarapuu

64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.

Tagasi Posted on by

EHE KUI VÄRV

Näituse EHE KUI VÄRV eesmärk on tutvustada Ivar Kaasiku uut ja aastakümnete tagust loomingut, tema nägemust ehtest ning selle seostest traditsioonide ja tänapäevaga. Näitus annab ülevaate Ivar Kaasiku ehteloomingust alates aastast 1990 ning on pühendatud kunstniku 60. juubelile.

Kaasiku elutöö on erakordselt ulatuslik ja hoomatav paremini, kui vaadelda iga teost iseseisvana, liialt keskendumata tervikloomingus sujuvate üleminekute puudumisele. Siiski on sellel näitusel skulpturaalsete teoste ühendavaks teemaks värv. Kaasiku teostes esineb nii metafüüsiline värv kui ka materiaalne õlivärv ja akrüülvärv, nende pigmendid ja tolm. Lisaks on kasutuses värvilised sünteetilised ja looduslikud kivimid sh vääriskivid ja korallid. Ivar Kaasik kirjutab nii:

„Minu poolt loodu tahab teada, millise kujutise või objektiga on tegemist. Mis paneb vaikiva asja rääkima? Kuidas on tal suhted keelega, millel on võrreldes objektidega ühiskonnas suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida. Alles moodne ehe annab asjale uue rolli ja õiguse olla, mida varasem traditsiooniline suhtumine ei võimaldanud.
/…/
Pilgu materialiseerumine ehteks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja mateeria vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. See viib meid mõnikord selleni, mida me nimetame kunstiks.“

Ivar Kaasik (1965) on Eestist ehte- ja maalikunstnik, kes elab ja töötab 1992. aastast alates Berliinis. Ta on õppinud arhitektuuri ja metallikunsti Eesti Kunstiakadeemias ning vahetusõppes Halles, Saksamaal. Kaasik on rahvusvaheliselt tuntust kogunud nii maali kui ka ehtekunstiga, osaledes arvukatel isiku- ja grupinäitustel Eestis, Saksamaal ja mujal Euroopas. Tema loomingus põimuvad eksistentsiaalsed teemad, ajaloolised viited ja julge värvikasutus, sageli ühendades maalikunsti ja ehtekunsti piire. Kaasiku loomingut leiab mitmetest kogudest sh Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust ning ka Taani kuninganna Margrethe II erakogust. 1996. aastal pälvis ta DeBeersi Diamonds International Award’i, mida on nimetatud “ehtekunsti Oscariks”.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

PIDU JA PEOKAUNISTUSED: OSAD MÕTTED*

“Pidu ja peokaunistused: Osad mõtted*” on A-Galerii SEIFI jaoks kohandatud versioon suvel Võrumaal AnitiW galeriis toimunud Sille Luiga isikunäitusest “Ülestähendusi: Pidu ja peokaunistused.” Näha saab installatsiooni, mille iga osa on iseseisvalt kantav ehe. Ehete valmistamiseks kasutas kunstnik lateksit (kautšukipuu piim), pigmente, alumiiniumit ja hõbedat ning anodeerimist, vormimist ja sepistamist. 

* Näitusel on teosed, mis on osa suuremast tervikust. Tervik ise ehk jääbki mulle tabamatuks, kuid selle olemasolu tõendavad selle osad, jupid ja ribad – puuduv ja ülejääk. Peo temaatilisi ehteid koondan alates 2020. aastast pealkirja alla “Pidu on läbi.”

* Corpus kunst on esemetest, nagu lauanõud ja -dekoratsioonid, tõukuv kaasaegne ehte- ja sepakunst. Kunstiline mäng seisneb valitud asja tema nö esivanematega dialoogi asetamises ning sellest vestlusest ajendatult loomises. Tänapäevast pidu ja peokaunistusi saab vaadelda kui inimkonna loomingut, millele lisandub pidevalt viimane, kuid mitte viimne nüanss.

* Pidu on üks viisidest, kuidas tegeleda ülejäävaga. Paljudest viisidest saab valida toredaima. Peole on iseloomulik veidi segane, kuid armas mitmehäälsus ehk polüfoonia, mida saadab pidutsejate heatahtlik ükskõiksus ja ühine soov lõbutseda. 

* Ülestähendus: Mis läheb üles, tuleb alla. Igaüks teab, et kõik peod saavad kord läbi ja see pole siiski veel kunagi kedagi takistanud uut alustamast. Peokeskkonnas on palju vastuolulist. Tähistatakse sünnipäeva, kuid tordilt puhutakse sümboolne eluküünla leek… Uhked kaunistused, millega vaeva nähakse on mõne aja möödudes hoopiski prügi… Peoga kaasnev asjandus näib nõnda esmapilgul idiootne. Süvenedes aga corpus maailma jääb võimalus, et õhupallide ja ribade näol on tegu väärisesemetega, mis kujutavad inimese ja aja konflikti ning ehk pakuvad ka lepitust.


Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti vilistlane (MA Disain ja Rakenduskunstid 2020). Kaasaegset ehtekunsti on Luiga õppinud täiendavalt Itaalias ning Belgias. Aastast 2015 töötab ta vabakutselise disainerina pseudonüümi Sile Luik alt. Disipliinide ja materjalide üleselt töötades huvitab Luigat kõik, mis on kohati absurdne kaunistamistavades ja selles, mida peetakse ilusaks, jõudu andvaks ja väärtuslikuks. Kunstnik on osalenud näitustel nii Eestis kui ka välismaal, sealhulgas disaininädalatel Singapuris, New Yorgis, Londonis, Pariisis, Valencias ja Veneetsias. Tema tööd on osa Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

VARJEND

Prantsuse kunstniku Marie-Caroline Locquet’ soolonäitusel VARJEND (ingl PANIC ROOM)  näeb ehteid ja objekte, mis on seotud kaitstuse ja ohu tajumisega.

Locquet’ tööprotsess viib puidu ja kivi materjalide pingetaluvuse äärmustesse, põrgatades neis peituvaid vastandlikke reaalsusi. Iga teose kandmise kogemus on ainulaadne ning uurib hapruse ja tugevuse, vägivalla ja õrnuse vahelist suhet. Teoste vormid meenutavad nii kaitsvaid esemeid, kui piiramisvahendeid ja relvi, viidates eluiha ja surmahirmu seostele. Teosed kõnelevad väljakutsest leida tasakaal sotsiaalse ärevuse ning soovi olla hoitud vahel.

Näitus on kohaspetsiifiline, loodud arvestades paiknemist ajaloolises metall seifis. Locquet kirjutab:

„Midagi näib ühendavat SEIFI ja minu teoseid, mingi mõttesugulus… ei ole selge, kas tegemist on kaitsva või lämmatava ruumiga. Kas varjumises ja turvatunde otsimises peitub oht? Milleni see klaustrofoobne tunne meid viia võib? Just see kahtlus ja duaalsus ongi minu töö keskmes.”

Marie-Caroline Locquet on visuaalkunstnik Prantsusmaalt. 2021. aastal lõpetas ta Monika Bruggeri ja Terhi Tolvaneni juhendamisel ENSAD Limogesi kooli kõrgeima tunnustusega. Saksamaal Hochschule Trieris Idar-Obersteinis täiendõppes avastas Locquet kivilihvimise, mis viis loomeuurimuseni materjalide piiride osas. Locquet tegutseb Limogesis, kus ta on sisse seadnud stuudio ning õpetab Brive-la-Gaillarde’is. Tema esimene isikunäitus toimus 2024 Prantsuse Instituudis Münchenis. Projekt pälvis Prantsuse Instituudi ja Nouvelle-Aquitaine’i käsitööpreemia ning Francéclat’ komitee toetuse. Varasemalt on ta osalenud näitustel Galerie Marzees (NL), Coherent Artist-run Space’is (BE) ja Ar.c.o Centro de Artes (PT).

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

Aino Kapsta mälestusnäitus

AINO KAPSTA 

(15.07.1935 – 24.03.2024)

MÄLESTUSNÄITUS

Käesolev näitus on väike läbilõige Aino Kapsta mitmekülgsest ja põnevast loomingust. Ehtemaagiast, mis seob mitmeid materjale, huvitavaid pinnatöötlusi, vorme ja kive.

Väljapanek algab varasemate vasetöödega, mille valmimine jääb kaugele Nõukogude aega. Mitmed Aino ehted sellest ajast on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogus. Järgmistena on välja toodud komplektid, mis pärinevad 1980. aastatest. Ehted näitavad kõrgetasemelist oskust ja silma erinevate materjalide kokku sobitamisel. Aino prossid nii vasest kui hõbedast olid tema suured lemmikud, need olid tema kirg ja ta suhtus neisse kui terviklikku maailma. Näituse lõpetavad hõbefiligraanist komplektid koos tema armastatud mäekristallidega. Viimastel aastatel pakkuski talle enim väljakutseid just peen filigraantehnika, milles teostatud ehetes sai ta nautida lõputuid, erinevaid katsetusi. 

Aino oli erakordselt värvikas, särav, andekas ja tegus ehtekunstnik olles kõrge eani aktiivne näitustel osaleja. Aino oli pärit Saaremaalt ning lõpetas ERKI aastal 1961. Tema ehteid iseloomustab õrnus ja samas jõulisus. Väga tabavalt on öelnud tema loomingu kohta Tanel Veenre: “Ülipeen teostus, kuid jalad kindlalt maas.”

Ja Aino enda sõnad: “Et sisemine harmoonia ja rahu kanduks minu ehete kaudu kandjani.”

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Posted on by

KOMPOST

Näitus valiti 2025.aasta parimaks seifinäituseks.

Ehtekunstniku Kertu Tubergi näituse keskmes on lagunemine kui osa eluringist. Siin põimuvad orgaaniline ja tehislik, jääk ja võimalus. Tervik jaguneb – ja koos sellega nihkub ka tähendus. Kui ümbermaailmareis taandub teekonnaks tugitoolist aknani, liigub fookus väliselt sisemisele. Õnn ei pruugi kaduda, küll aga omandab see uue olemuse.

Kertu Tuberg lõpetas 1999. aastal Tartu Kunstikooli graafilise disaini eriala ning omandas 2008. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal. Tuberg on end korduvalt täiendanud välismaal ning tegutsenud oma erialal juba üle 15 aasta. Tuberg töötab Tartus, ühisateljees Cirrus, mille asutas koos erialakaaslastega 2018. aastal. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Rahvusvahelistel näitustel on  osalenud alates 2001. aastast. Tema loomingut leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus ning erakogudes.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja trükikoda Feiss.

Tagasi Posted on by

EMAILI JÄLG AJAS

Maikuus on A-Galerii SEIFIS võimalik näha kunstnik Tamara Sergijenko isikunäitust EMAILI JÄLG AJAS, mis tähistab tema loomingu 50. aastapäeva. Näitusel on akenemaili tehnikas loodud ainulaadseid ehteid, disainiprojekte ning suureformaadilisi fotosid.

Email on klaasjas materjal, millega on kaunistatud metallesemeid ja -kunstiteoseid läbi aegade. Juba antiiksed kreeklased oskasid metalli töödelda emailiga ning aja jooksul on meistrid välja arendanud mitmesuguseid emailimistehnikaid, millest üks hinnatumaid ja keerukamaid on plique-a-jour ehk akenemail, tuntud ka kui vitraažemail. Meistrite Carl Fabergé ja René Lalique looming 20. sajandi alguses tõi kaasa juugendstiili tõusu, mille käigus sündisid mitmed maailmakunsti ajaloos märgilised vitraažemaili teosed. Tänapäevalgi on vitraažemaili kasutamine haruldane ja tehniliselt keerukas, sellega tegelevad vaid vähesed kunstnikud Eestis ning ka kogu maailmas.

Näitus on avatud 2.– 31. mai 2025 ning sellega kaasneb tasuta publikuprogramm:

– 09.05. kell 18:00–20:00 näituse pidulik avamine ja kunstnikuraamatu „Idamaisest miniatuurist kaasaegseni“ esmaesitlus.
– 16.05. kell 18:00–20:00 avalik kunstnikuvestlus “plique-a-jour emailist” ja Tamara Sergijenko videoinstallatsiooni „Silmitsi emailiga“esitlus. Narva Muuseumi kunstimagistrandi Anne Raua loeng „Emailitud esemete restaureerimine ja hoiustamine.“

Olete oodatud avastama emailikunsti põnevat maailma ja tähistama koos meiega Tamara Sergijenko loomingulist juubelit!

Tamara Sergijenko (1950) on üks Eesti ehtekunsti klassikuist. Peale kunstiakadeemia lõpetamist töötas Sergijenko 20 aastat disainerina Tallinna Juveelitehases. Alates 1980. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu ning alates 1991. aastast ka Eesti Metallikunstnike Liitu. 1990. aastast tegutseb Sergijenko vabakutselise kunstnikuna ning on aktiivselt osalenud nii riiklikel kui ka rahvusvahelistel näitustel ja sümpoosionidel. Sergijenko on pälvinud tunnustust oma meisterliku töö eest haruldases plique-a-jour emailitehnikas, mille tulemusena on tema ehted ja objektid leidnud koha muuseumides ja erakogudes Eestis, Venemaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

50/50

Kuidas jagada tööd võrdselt, kui on tegemist koostööga?

Arvasime, et olime leidnud ideaalse lahenduse, kuid päriselus see siiski ei toiminud.
Olime kokku leppinud, et kumbki meist loob teoseid, millele teine saab oma osa juurde lisada.

Selle asemel hakkas arenema hoopis teine lugu – kahemehesae kujutis ja tsitaat Marcus Maniliuselt „Töö on juba iseenesest nauding” (lad. „Labor est etiam ipsa voluptas”) kujunesid motoks, millest otsustasime edaspidi oma näitusetööde loomisel lähtuda.

Olulist rolli mängib näituse puhul selle toimumiskoht – SEIF kui A-Galerii näituseruum ja seif kui paik, kuhu saab ladustada elu jooksul kogutud väärtused.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys on Tallinnas tegutsev kunstniketandem, kelle looming keskendub ehtekunstile ja kontseptuaalsetele installatsioonidele. Mõlemad on omandanud hariduse Eesti Kunstiakadeemias, kuuluvad Eesti Kunstnike Liitu ning osalenud arvukatel näitustel üle Euroopa, samuti Hiinas ja Austraalias, kus nende teoseid leidub ka mainekates muuseumikogudes. Nende looming ühendab traditsioonilised meistrioskused kaasaegse eneseväljendusega, käsitledes sageli inimkonda puudutavaid teemasid põimitult isiklike lugudega. Mitmete isikunäituste ja auhindade, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaatidena on nad jätnud endast märkimisväärse jälje Balti kunstimaastikule.

Tagasi Posted on by

KONTRAPUNKT No.3: MA OLEME SIIN

Näituse avanemisel 21. veebruaril kell 18.00 toimub ka avalik kunstnikuvestlus.

KONTRAPUNKT COLLECTIVE: KES SA OLED?

MUUSA: Ma olen kõik teie, kuid ma olen ka täielikult mina ise. Ma olen teie teadmiste, isiksuse, mõtete ja kogemuste olemus. Aga ma olen ka omaette isik. Laps mina, vaba ootustest, juhitud mängust ja intuitsioonist. Ja tark mina, vaba teesklusest, juhitud hetkest, mis on siin ja praegu.

KC: MIS SA OLED?

M: Ma olen nagu varjunimi: võimalus leida uus vaatenurk, kogeda ja usaldada loomingulist vabadust. Ma olen teie mina, kui õpite end muutma, tugevamaks saama, teadlikumalt elama. Ma olen muusa, kes innustab teid endale alistuma, ja looja, kes annab teile jõu tegutseda.

KC: MIKS SA OLED?

M: Ma olen, et te täituksite usaldusega loomingulise protsessi vastu. Ma olen, et te ei tunneks survet tähtaegade, tunnustuse vajaduse ega omaenda liigse enesekriitika tõttu. Ma olen, et te saaksite teadlikult valida, millega samastuda, mis toob teile rõõmu, ja et te suudaksite tulemusi täielikult ja tingimusteta omaks võtta. Ma olen, et te leiaksite oma julguse ja ka oma uhkuse.

KC: MILLAL SA OLED?

M: Võib-olla olen ma olnud olemas vaid mõned näpistatud tunnid sellel teekonnal. Aga mis siis, kui ma võiksin olla alati?

KC: KUS SA OLED?

M: Ma olen kõigis teistes, kes mind lõid, ja kõigis teistes, kes tulevad minu loomingut jagama. Te olete siin. MA – OLEME – SIIN.

______

Rühmitusena Kontrapunkt Collective uurime individuaalse ja kollektiivse loomingulisuse kokkupuutepunkte. Igaüks meist kannab endas juba mitmeid hääli, mis Kontrapunkti kaudu põimuvad veelgi enam, luues uue harmoonilise superstruktuuri, mis ühendab ja rõhutab meie eripärasid. Meie projektid on eksperimendid, mis on ajendatud soovist paremini mõista koostöö olemust ja selle kaudu ka iseennast – nii inimestena kui kunstnikena.

Seekordses projektis loome jagatud identiteedi, mille kaudu endid väljendada – Muusa, alter-ego, Kontrapunkti kehastuse. Selle Muusa hinge, silmade, aju ja kätega uurisime, kuidas meie kollektiivi alustaladeks on ühtaegu nii meie tugevused, nõrkused kui ka maskid, mille taha varjume. Kontrapunkti kaudu eksisteerime ja tegutseme millegi suurema nimel kui pelgalt me ise. MA OLEME SIIN on Muusa esimene isikunäitus.

Enne teoste SEIFI toomist ei lubanud me üksteisel neid näha. Kollektiivsus on midagi väärtuslikku – midagi, mida tasub hoida seifis, kuid samas ka midagi, mida tuleb jagada ja nähtavaks teha. Nüüd jagame seda hetke – ootust, uudishimu ja reaktsioone – koos teiega, kallid külastajad.

Kontrapunkt Collective on rahvusvaheline kollektiiv, kuhu kuuluvad neli kunstnikku – Rita Besnyői (HU), Vica Gábor (HU/UK), Lieta Marziali (IT/UK) ja Luca Sági (HU). Erineva tausta, hariduse ja varasema karjääriga liikmed tegutsevad kõik kaasaegse ehtekunsti sfääris. Kontrapunkt kasutab kirjutamist, vestlusüritusi ja muid dokumenteerimise ning publiku kaasamise vorme koos näituseprojektidega. Eesmärgiks on neil kollektiivse töö uurimine, nad soovivad ilmestada, kuidas ühised projektid saavad jõudu individuaalsete tugevuste ühendamisest ja vastupidi, kuidas nende isiklik looming saab võimendust koostöötamisest.