Ühes Tartu sepikojas said kokku kolm ehtekunstnikku, Katarina Kotselainen, Kalle Kotselainen ja Jens A. Clausen, et sepistada nuge, ehteid ja objekte. Materjalidena kasutasid nad erinevaid metalle nagu Damaskuse teras, roostevaba teras ja hõbe, kuid ka puit, sarv ja luu. Näituse pealkiri TERA on mitmetähenduslik: tera kui noatera, samuti kui sepistamisel tekkiv materjali ülejääk, mida kunstnik kutsub teraks. Nii väikesest kogusest ei jagu enam noatera valmistamiseks, küll aga saab teha teisi väiksemaid objekte ja ehteid.
Katarina Kotselainen on õppinud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas ja osalenud näitustel üle maailma alates 2001. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2008.
Kalle Kotselainen on disaininud ja valmistanud väärismetallidest ehteid üle kümne aasta. Lõpetas 2019. a. Vana-Vigala TTK Sepa eriala. Tuletuul OÜ asutaja.
Jens A. Clausen on õppinud Staatliche Zeichenakademie Hanaus ja töötab kullassepameistrina Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti osakonnas alates 2012. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2014 ja Norske Kunsthåndverkere liige alates 2018.
“Igal ehtel on oma lugu ja teekond. Me usume, et esemed, joonistused, visandid ehk kõik see, mis ehete loomise käigus tekib, on sama oluline kui ehted ise. Nende esemete kaudu õpime me tundma materjali ja selle tähendust ning jõuame oma loomingu tuumani.” – Natascha Frechen, Felicia Mülbaier, Constanza Salinas & Luisa Werner
Näitusega kaasneb trükis, mida esitletakse 14. augustil 2021 Hobusepea 2 hoovis.
Natascha Frechen sündis 1990. aastal Saksamaal Jülichis. Frechen omandas kullassepa kutse ja tegutses luksusehteid valmistades valdkonnas viis aastat, kuid otsustas viimaks ehtekunsti maailma edasi liikuda. 2019. aastal lõpetas ta bakalaureuseõpingud ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. 2020. aasta märtsis alustas Frechen magistriõpinguid ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. Oma kiviloomingu eest pälvis ta 2019. aastal Reinimaa-Pfalzi tarbekunstiauhinna.www.nataschafrechen.com
Felicia Mülbaier sündis 1988. aastal Saksamaal Speyeris. Aastatel 2011–2015 õppis Mülbaier Düsseldorfi rakenduskõrgkoolis, kus ta omandas ka bakalaureusekraadi. 2019. aastal jätkas ta ehtekunsti magistriõpinguid Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. Õpingute jooksul viibis ta ka Rootsis Göteborgi Kunsti- ja Disainiakadeemias ning Eesti Kunstiakadeemias. Oma ehteloomingus kasutab ta peamiselt kivi ja tekstiili. Mülbaieri loomeprotsessis on olulisel kohal ka joonistamine. Ta on näitustel osalenud alates 2014. aastast ning võitnud mitmeid auhindu.www.felicia-muelbaier.com
Constanza Salinas sündis 1993. aastal Tšiilis Valdivias. Pärast kullassepakutse omandamist oma kodumaal Tšiilis, kolis Salinas 2016. aastal Saksamaale ning alustas õpinguid Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. 2019. aastal lõpetas ta seal ehteeriala bakalaureuseõpingud. Oma loomingus kasutab ta peamiselt puitu ja kivi. Bakalaureuseõpingute ajal viibis Salinas ühe semestri Eesti Kunstiakadeemias. 2020. aasta märtsis alustas ta magistriõpinguid ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis.www.constanza-salinas.com
Luisa Werner sündis 1997. aastal Saksamaal Berliinis. Pärast kullassepakutse omandamist Saint Amand Montrond’is Prantsusmaal alustas Werner ehtekunstiõpinguid Trieri rakenduskõrgkoolis Idar-Obersteinis. 2019. aastal õppis ta ühe semestri Kanadas Halifaxis Nova Scotia Kunsti- ja Disainikolledžis. 2021. aasta suvel lõpetab Werner bakalaureuseõpingud. Werner kombineerib oma loomingus erinevaid tehnikaid ja materjale, keskendudes kivile ja tekstiilile.www.luisawerner.com
“Sõna TULI samakujulisus, aga erinev tähendus annab võimaluse mõttemänguks. Oleme liikunud edasi sellise tempoga, nagu tuli oleks jalge all. Lõpuks tuli peatuda ja tasakaalu otsida.
Tule osatähtsus elus ja metallikunstniku töös on vaieldamatu. Metalli tagudes ja valades on võimsalt tuli domineeriv: kirg, kuumus, entusiasm samas ka uue loomine, uus algus või hoopis lõpp. Tao rauda, kuni see on veel kuum – õige hetke tabamine on ainuõige. Tuli võib olla kaunis, maagiline, puhastav, valgustav ja soojendav, kuid ühtäkki hävitav. Tuld taltsutada on keeruline. Metallikunstnikena olemegi kui tuležonglöörid.
Igaaastased tulekahjud on pannud mõtisklema ja heitma pilku maailmale, kliimamuutuse mõjudele meie planeedile, floorale ja faunale. Töödesse toongi elemente loodusest, milles on osake kaduvast maailmast.
Kui näeme kui haavatavad ja haprad oleme tule jõu vastu võideldes, meie väärtushinnangud muutuvad. Kuidas kallutada kaalukausid õilsale tahtele? Teame ju, et iga asi puruneb kui rakendada suurt jõudu. Tahtmatult tekib shakespearelik küsimus “olla või mitte olla?”. Küsides käsitlen ja mõtestan teekonda töödesse peidetud sümbolite ja dialoogi abil.
Tules on vastandite dialoog, kokkupõrked, liikumine läbi aja ning tasakaalu leidmine. Maailm on kui kahe teraga mõõk: üks tera on sulg ja teine terav teras, kumb kaalub üle?”
– Ilona Treiman
Ilona Treiman on ehte-, metallikunstnik ja pedagoog, kes kasutab oma loomingus erinevaid materjale ja tehnikaid. Tema töödele on iseloomulik skulpturaalne lähenemine. Ta on lõpetanud metallehistöö eriala Eesti Kunstiakadeemias (1984), on Eesti Kunstnike Liidu liige, kuulub Disainerite Liitu Ornamo ja Soome Kunstnike Liitu. Ta on osalenud arvukatel isiku- ja grupinäitustel aastast 1985, sealhulgas Cincinnatis USA (1989,-91) Limoges Prantsusmaal (1990,-92, -94), Tokyos 1992, Balti ja Põhjamaade emailikunsti rändnäitusel (Taani-Soome-Rootsi 1991), Pekingis, Taanis (2004) ning Tarbekunstinäitustel Tallinnas ja Moskvas (1985- 91). Samuti Berliinis (2005, -16), Soulis L-Koreas (2011) ja isikunäitusega Soomes Hyvinkää Kunstimuuseumis (2012). Aastal 2019 pälvis ta Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu aastapreemia. Tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus, Põhjamaa Muuseum Vaasas ja erakogudes Prantsusmaal, USA-s, Inglismaal, Soomes, Taanis, Itaalias.
Tänavu märtsis möödus 100 aastat Eesti metallikunsti suurkuju ja ERKI metallieriala professori Salme Raunami sünnist. Ta oli ka minu õpetaja ja hiljem hea kolleeg metallikateedris. Nõukogude ajal pidid kõik õppejõud tegema ka teadustööd. Tänu professor Raunami soovitusele hakkasingi tegelema merevaiguga ja aastatel 1979–1985 oli minu uurimisteemaks „Baltimaade merevaigust ja selle kasutamisest“. Nõukogude ajal merevaiku ei väärtustatud ning ka loodusesse suhtus ametlik võim hoolimatult, lagastavalt. Merevaiguga tegelemine on minu jaoks olnud nagu missioon, olen püüdnud anda merevaigule tagasi tema ajaloolist väärtust ja tähendust. Mind inspireeris Lennart Meri raamat „Hõbevalge“, kus kirjeldatakse, kuidas Rooma keiser Nero merevaiguihalus tekitas antiikmaailmas merevaiguhulluse – väikese merevaigust kujukese võis vahetada terve ja tugeva meesorja vastu. Kuni 10. sajandini olid kuld ja merevaik Euroopas ja Aasias võrdses hinnas. Preisimaal lasi Teutooni ordu hukata kõik, kes eriloata mereviku korjasid, merevaigu varguse eest ootas surmanuhtlus. Nõukogude Liidus oli merevaik odav ja laialdaselt kättesaadav loodusvara, kusjuures Saksamaalt sõjasaagina saadud ja sõjavangide taastatud Köningsbergi (nüüd Jantarnõi) merevaigukaevandus, kust pärineb 90% maailma merevaigust, töötab siiani täistuuridel ning kujundab materjali hinda maailmaturul. Tänapäeval on merevaigubuumi tekitanud Steven Spielbergi film „Jurassic Park“, mille ilmumise järel tõusis merevaik kultuskivina kulla hinda.
Looduse 50 miljoni aasta vanuses meistriteoses, Baltimaade merevaigus ehk suktsiniidis on selle balsameerivate omaduste tõttu talletunud nii putukaid, taimeosakesi kui ka dinosauruste säilmeid, mis on teadlastele suurepäraseks uurimismaterjaliks. Merevaik sisaldab üle 40 erineva keemilise ja bioaktiivse aine, millest olulisim on immuunsust tugevdav ja antioksüdatiivsete omadustega merevaikhape, mis muuhulgas toetab lihaskoe kohanemist muutustele ning takistab trombide teket. Läti teadlane Inga Ļašenko uurib koos meedikutega merevaiguniidi kiudude kasutamist trombivastases ravis.
Merevaik on infoallikana tõeline looduse ime, kuid ka väga tundlik keskkonnamuutuste suhtes. Merevaik oksüdeerub päikesevalguses, kuumutamisel sulab ja põleb ära ning keetmisel kaotab oma ilu – libiseb meil käest nagu igavik, mida see mineraal võrreldes inimese elueaga esindab. Ka elu planeedil Maa võib osutuda niisama õrnaks ja hapraks nagu merevaik kui keskkonna saastamine, kliima soojenemine ja inimkonnale ohtlike viiruste teke ei peatu. Inimesed on aegade algusest hinnanud merevaiku kui looduslikku kaitse- ja ravikivi, seda hoiti ja kanti kaasas. Merevaik on kui talisman, mis meenutab meile looduse haprust ning püsima jäämiseks vajaliku stabiilse keskkonna olulisust.
Täna, enam kui 30 aastat pärast fosforiidisõda, lagastame oma metsi ja hiiepuid võõrvõimu asemel ise. Looduskaitsekuul mais soovin, et tänased noored ja vanad koonduks individualistliku ühiskonna kiuste ühiseks rindeks Eestimaa looduse kaitseks.
Urve Küttner on ehtekunstnik ja disainer, kes on oma loomingus tegelenud mitmesuguste valdkondade, materjalide ja tehnikatega. Tema loomingut on paljuski mõjutanud ideede teostamise võimalused. Disainerina (1967–1976) Tallinna Juveelitehases kujundas Küttner hõbedast kohviserviise ja serveerimisvahendite mahukaid komplekte, neist Elegant ja Arnika on siiani tootmises. Sel perioodil valmistas ta ka isiklikus loomingus väga palju vasest õõnesvorme ja valutehnikas ehteid. ERKI õppejõuna merevaigualast teadustööd tehes kaasnes ka merevaigualane looming. Perioodi 1980. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni võib nimetada Küttneri emailiperioodiks, mil ta tegeles vabakujulisel traatvõrgustikul aken-email tehnikas ehete loomisega ning esitles neid moedemonstratsioonidel. 1993. aasta Balti Moemessile kavandas Küttner lisaks ehetele ka üheksast kostüümist koosneva rõivakollektsiooni. Alates 1997. aastast on Küttner tegelenud kontseptuaalsete ehete projektidega, nt „Pühendus Edde Kurrelile”, ning alates 2000. aastast loonud ehteinstallatsioonide seeriat Paul Delvaux maalifragmentidele. 2010. aastast taasavastab Küttner metalli, kasutades loomingus põhiliselt raudplekki. Merevaigu juurde tuleb Küttner aeg-ajalt tagasi, sest tunneb, et see on talle nagu „puhkus ja uute ideede saamine kusagilt, vist loodusest”.
Küttner on loonud merevaigust inspireeritud ehteid mitmetele näitustele: rahvusvaheline merevaigunäitus Rumeenias (1986), „Merevaigukunst 20. sajandi lõpus“ Ribniz-Damgartenis Saksamaal (1999), Tallinna rakenduskunsti triennaal (2000), „Merevaigutuba“ Tallinna raekoja keldrisaalis (2001), Merevaigunäitus Eesti Loodusmuuseumis (2001), Merevaik Kuressaare Raegaleriis (2001), “2+2=5“ Adamson-Ericu muuseumis (2009), Trofejas galeriis Berliinis (2015), „Mere vaik“ Pühendusega Lennart Meri „Hõbevalgele“ Tallinna Vabaduse galeriis (2018), „Mere vaik“ Pühendatud Lennart Meri 90. sünnipäevale, Evald Okase Muuseumis, Haapsalus (2019). Küttner on Eesti Kunstnike Liidu liige 1974. aastast ja rühmituse Ruum 312 A liige 1998. aastast. 1998. aastal pälvis ta Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal ja 2016. aastal Ede Kurreli preemia.
Kunstnik tänab Leonhard Lapinit ja Harry Liivranda. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Dongyi Wu loob ehte- ja moekunsti, skulptuure ja kontseptuaalseid installatsioone.Tema unikaalselt ekspressiivsed teosed kompavad ehtekunsti piire, kuid on samas hästi kantavad ja meisterlikult teostatud. Wu saab inspiratsiooni kirjandusest, oma kogemustest ja psühholoogia-alastest uurimustest. Ehteid kavandades laseb end juhtida eelkõige kujutlusvõimel. Ta peab end omamoodi jutuvestjaks, kes räägib esmapilgul banaalseid ja tavalisi lugusid, kuid ometi peituvad neis tugevad ja siirad emotsioonid. Wu loob kantavaid kunstiteoseid ning katsetab erinevate materjalidega, loob neile eripärase taktiilse tekstuuri ja annab esemetele uue tähenduse.
Eheteseeriad “Mööduja” ja “Võtmehoidja” keskenduvad tänavamuljetele, mille kunstnik jäädvustab kantavates ehetes. “Mööduja” püüab tabada hetki, mil Wu märkab temast mööduvaid inimesi või ka põnevaid leide moeajakirjade tänavamoe rubriikidest. Teos “Mööduja” sai inspiratsiooni tänaval märgatud noormehest, kes kandis mosaiigimustriga ülikonda, tohutu suuri tosse ja sinist mütsi. Ta kandis küll äärmiselt stiliseeritud rõivaid, kuid tundus sellegipoolest pisut häbelik. Wu soovib oma teoses tuua esile vastuolu noormehe iseloomu ja eneseväljenduse vahel. Sinine värv võib tunduda konservatiivne ja traditsiooniline, tasane ja korralik, kuid seekord mõjus dünaamiliselt ja moekalt ning väljendas hästi noormehe stiili.
Seeria “Võtmehoidja” jätkab “Möödujas” käsitletud teemasid, kuid keskendub inimeste asemel ühele igapäevasele kaasaskantavale esemele, nimelt võtmehoidjale. Wu usub, et võtmehoidja võib selle omaniku kohta nii mõndagi öelda. Inspireerituna tavalistest võtmehoidjatest loob kunstnik narratiivil põhinevaid kantavaid, kergeid ja unikaalseid ehteid.
Dongyi Wu sündis ja kasvas Hiinas. Ta on kaasaegne ehtekunstnik ning elab ja töötab USAs San Antonios. Wul on magistrikraad Rochesteri tehnoloogiainsitutuudist ja bakalaureusekraad Pekingi moetehnoloogiainstituudist. Ta on osalenud mitmetel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, nagu JOYA 2020 Barcelonas ja Schmuck 2018 Münchenis. Wu pälvis hiljuti Firenze Preziosa Young 2020 auhinna, oli USAs asuva Contemporary Crafti keskuse 2019. aasta Lydon Emerging Artist Programi (LEAP auhinna) ning Hispaanias 2017. aasta kaasaegse ehte auhinna ENJOIA’T üks finalistidest. Tema teoseid on publitseeritud mitmetes väljaannetes, viimati raamatus “Chinese Contemporary Jewelry Design” (Hiina kaasaegne ehtekunst).
PEOTÄIS PALVEID Hans-Otto Ojaste
Näitusel kõrvutan päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat. Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.
Asetades sama motiiv tänavakultuuri, leidsin paralleeli sihvkade söömises. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise korduvad liigutused. Palve lugemist asendab närimine.
VAKTSIIN BE Hans-Otto Ojaste
NB! Näitus põhineb kunstniku fantaasial. A-Galerii toetab ja järgib Eesti Vabariigi Valitsuse ning Terviseameti soovitusi ja nõudeid.
Bioenergeetilised vaktsiinid on alternatiivsed kaitsevahendid, mis aitavad vältida koroonaviiruse põhjustatud pandeemia negatiivseid mõjusid. Uut tüüpi vaktsiinid pakuvad alternatiivset lahendust tavapärastele vaktsiinidele ja maskidele, mille kohustuslikuks muutmine on ühiskonda lõhestanud. Põhjalike uuringute ja katsetuste tulemusena on valminud erinevad vahendid, mis sobivad kõikidele vanusegruppidele. Energeetilise kaitsekilbina töötavate blokaatorite tööpõhimõttes on sarnasusi süstitavate vaktsiinidega, ent kehale tutvustatakse füüsiliste DNA osakeste asemel vägivallatult viiruse peenenergiat. Olles viiruse tuvastanud, blokeerib vibratsioonimuundur selle biovälja sattudes ära.
Vahendite vorm kanaldab universumi harmoonilist energiat ja mõjub selle aktivisaatorina, olles abiks inimese lülitumisel kõrgemale vibratsioonitasandile. Vahendit võib pidada topeltkaitsevahendiks, kuna leevendab 5G ning muude kiirguste mõju organismile. 5G on kahjulik raadiolaine, mille muude negatiivsete mõjude taustal juhitakse nanokiipide kaudu vaktsineeritute kehasid.
*Uurimus tugineb alternatiivteadusele ja vaba meedia väljaannetele ning ei sõltu riiklikult finantseeritud spetsialistide propagandast ja kallutatud teadusuurimustest.
*Katsete tulemusel andis parima kaitse koroonaviiruse vastu Vaktsiin Be kasutamine koos FFP3 kaitsemaskiga.
*Vaktsiin Be mõju suurendab positiivne mõtlemine, tervislikud eluviisid ja tasakaalustatud toitumine.
Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.
Rasked tumedad ketid meenutavad vangistust, pimedaid rõskeid katakombe, ahistavaid kohustusi, suletust ja piiratust. Samal ajal on aga kett ka turvalisuse, ühtsuse ja kokkuhoidmise sümbol, purustamatu hingeline ühendus. Need meeleolud on vastandlikud, kuid tulenevad tegelikult samast hirmust ja ihast: me soovime elada turvalises maailmas. Meil on kett, et hoida vaenlast eemal ning kett, et hoida kõike kallist enda küljes. Ainult, et mõnikord võid sa leida iseend ketis kui kedagi, keda teised peavad ohtlikuks, või oled sa kohustusest ja armastusest kinni kusagil, kus tunned end vangina…
Visuaalselt tumedale kulunud raudketile sarnanevad teosed mõjuvad raskelt ja paindumatult. Stabiilselt. Muutumatult. Savi muudab aga need ühendused hapraks ja lülide massi kergeks kanda. Autor tahaks selle võõra materjali valguses raputada natuke seda kindlustunnet, mida me kardame ja loodame ühtaegu. Tuua pääsemislootust neile, kes on kohustuste koorma alla uppumas või ahistavatesse piirangutesse lämbumas, aga ka hoolt ja ettevaatlikkust neile, kes tunnevad end praegu petlikult turvaliselt.
Antud tööde puhul on tegemist autori BA lõpuprojekti edasiarendusega ning autor soovib siinjuures tänada ka tookordseid juhendajaid, kellega koostöös sai esimesed sammud astutud: Nils Hint, Piret Hirv, Urmas Lüüs ja Eve Margus-Villems.
Ulrika Paemurru (1989) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant. Ta on täiendanud end ehtekunsti alal Strasbourgis ning Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Ulrika Paemurru on osalenud erinevatel grupinäitustel Eestis, Itaalias ja veebis. „Õrnad ahelad” on tema esimene isikunäitus. Oma töödes huvitavad autorit need väikesed konfliktid, mis tekivad ohutuse, võimu ja ebausu ühenduspunktides, kus läbi hirmu võivad ühineda emotsionaalselt väga vastandlikud ideed.
Nikolai BalabinNikolai BalabinNikolai BalabinNikolai Balabin
Nikolai Balabini looming on materjalipõhine – teose iseloom kujuneb dialoogis valitud materjaliga. Kunstnik ühendab erinevad materjalid ja tükid, mis moodustavad uue terviku – karakteri, pildi, maastiku, eluetapi. Ta annab oma unistustele, mõtetele, muljetele ja mälestustele materiaalse kuju ning loob seeläbi poeetilisi kujundeid.
Balabin usub, et gagaat on üks inspireerivamaid ehtekunstis kasutatavaid materjale. “Töötan gagaadiga seda tükkideks murdes ja kokku pannes. Kui olen suurema tüki gagaati katki murdnud, hakkan otsima kujundeid, mis mulle endast räägivad. Ma kuulan neid tähelepanelikult ja alustan nendega dialoogi. Nad jutustavad mulle oma lugusid ja vahel lisan mina omapoolse tõlgenduse. Gagaadi üks põnev omadus on, et kui see murdub, tekivad ainulaadsed kujundid ja tekstuurid. Lihvimisega tekivad mustad, siidised, soojad ja matid pinnad. Gagaadiga töötades määrab selle vorm sageli teose iseloomu. Ma kasutan looduslikku gagaati ja kombineerin seda teiste materjalidega.”
Tänapäeval on gagaadiga töötamine ehtekunstis haruldane. Tegu on kivistunud juuraajastu okaspuiduga. See on üks vanemaid vääriskivisid – hauapanustena leitud lihtsad gagaadist esemed pärinevad 15.–14. sajandist e.m.a..
Nikolai Balabin on diplomeeritud arhitekt ning lõpetanud Peterburi maali-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituudi (1991). Lisaks on ta lõpetanud Soomes Lappeenrantas asuva tarbekunsti- ja disainikooli, kus ta spetsialiseerus ehtekunstile ning kivitööle ja-disainile (1996). Alates 2000. aastast on tal olnud Põhja- ja Baltimaades ning Venemaal 22 isikunäitust ning alates 1996. aastast on ta osalenud 186 grupinäitusel mitmel pool Euroopas. Balabin on töötanud ka kuraatorina ja pälvinud mitmeid auhindu. Tema töid on mitmetes avalikes kunstikogudes nagu Peterburis asuv Ermitaaž, Soome riikliku kunstikomisjoni kogu ning erakogudes mitmel pool maailmas.
MYCELIA ehk seeneniidistik käsitleb allmaa-asukaid. Nii metafoorides kui otsesõnu. Pimedusse varjunud organisme, kellele sageli ei mõelda. Elukad, kes vaatamata kõigele elus püsivad. Nagu jäämägesid, ei ole ka tohutu ulatusega pinnaaluseid seeneniidistikke näha. Nad ootavad ja punuvad oma võrgustikke. Vaikides ootavad nad päeva, mil nende käed, kabjad, kombitsad, väädid ja tundlad läbi kamara murravad. Mil nad saavad oma teisesuse surevale maailmale laotada.
Karin Kent Grundberg on peamiselt metalli ja klaasiga töötav Rootsi skulptor ja kunstnik. Kummastavusse ja rohmakusse kalduva esteetilise lähenemisega paneb ta iluideaalid kahtluse alla ning julgustab vaatajat vigades ja ebatäiuses ilu avastama. Segades oma loomingusse mütoloogilisi elemente loob ta lugusid erinevat liiki äärealade organismidest – asfaldist läbikasvavast umbrohust – mis ühendavad jõud, et inimeste loodud maailmakorraldus segi paisata.
QUIETIVO Francesca Locati
Neile, kes leiavad aega vaadelda, mediteerida, mõtiskleda. Neile, kes hingavad sügavalt sisse ja sukelduvad alateadvusesse. Neile, kes tahavad aegruumi piirangutest vabaneda.
“Quietivo” on ülev tunne, mis saabub üksnes puhta ideaalse sinise värvi üle mõtiskledes. Me omistame sinise värvi paljudele igapäevastele loodusnähtustele nagu taevas ja vesi ning me tõepoolest näeme seda värvi, kuid tegelikult seda ei eksisteeri, tegu on vaid valguse peegeldustega. Just seetõttu kasutasin kollektsiooni loomisel läbipaistvat borosilikaatklaasi. Kuna meditatsioonis esindab sinine nii tõuke- kui tõmbejõudu, on peaaegu kõikide kollektsiooni kuuluvate teoste arhetüüpvorm lehter. See meenutab vette kukkuva tilga kuju, aga ka seda, kuidas keha hingates liigub, mis on mediteerimisel samuti väga oluline.
“Quietivo” on sügav mõtisklus eseme üle, loobumine tahte väljendustest. “Quietivo” on hingeõhk, õhk, tühjus. “Quietivo” on materiaalse ja immateriaalse vahel tasakaalu leidmine. “Quietivo” on nähtamatu ja tajutamatu kosmos, lõputu ruum ja vaikus. “Quietivo” on piiritu, kättesaamatu ja jätkuv. Peatu, jälgi, tunneta, hinga ja mediteeri. Oled sa kunagi need õhkõrnad piirid ületanud? Kui kaugele sa jõudsid?
Francesca Locati on noor Itaalia ehtekunstnik. Tal omandas bakalaureusekraadi moedisaini erialal Milanos asuvas Euroopa disainiinstituudis ning spetsialiseerus ehtekunstile. Ta pälvis 2019. aastal JPlus auhinna ning tema teoseid on eksponeeritud Piacenzas, Torinos, Roomas ja Barcelonas. Francesca on olnud stuudioassistent ja keskkooliõpetaja ning praegu töötab ta tootearendajana, materjaliuurijana ja disaineriassistendina Itaalia koti- ja ehtetootja juures.
Lumm kalliskivide ja nende värvide vastu on sama vana kui inimkond. Nii kivide lihvimise oskused ja tehnoloogiad kui ka gemmoloogia ehk teaduspõhine suutlikkus ehtekive üksteisest eristada arenevad pidevalt edasi. Lisaks on alles viimastel aastakümnetel avastatud mitmeid olulisi kalliskivide materjale, sealhulgas tsavoriidid, tansaniidid ja paraiba tüüpi turmaliinid.
Kui paljud erinevad kõrgelt hinnatud kalliskivid laiemale publikule tuttavad on? Kas lisaks rubiinile olete kuulnud spinellidest? Nimetus, nagu näiteks sõna „teemant“, ei tohiks olla iseeneset argument ja ainus kriteerium asja väärtustamiseks. Looduses on moodustunud hämmastavaid ja imelisi materjale, millest igaüks on ainulaadne, paljud neist lisaks ka kordades haruldasemad kui teemandid. Elu ja loodus on täis värve, mis väärivad, et neid nauditaks ja hinnataks.
Tahklihvi eesmärgiks on tuua ühest kalliskivist välja tema tõeline potentsiaal – värvid ja sära. Mänguruumi on selles täpsustöös tohutult, seega ei pea vaid kivi oma olemuselt olema ainulaadne, ka lihv ja lõige võivad olla kordumatud.
Käesoleval näitusel on kõik kalliskivid looduslikud ja kunstniku enda poolt käsitööna lihvitud. Kaheksa neist on istutatud kõrvamansettidesse, mille inspiratsiooniks on lapsepõlve metsikute lugude tegelased – haldjad, lohed, maagid, ükssarvikud ja muud müstilised olendid. Kalliskivide fantastilise maailma sära ning selle lumm võivad saata meid läbi elu igavesti – nagu ka emotsioonid muinasjuttudest.
Rita-Livia Erikson (1990) on eestlasest ehtekunstik, kivilihvija ja gemmoloog. Ehtekunsti alase hariduse omandas ta Eesti Kunstiakadeemias. Kalliskivide tahklihviga alustas ta aastal 2016 Ameerika Ühendriikides sealse meisterlihvija Meg Berry käe all. Gemmoloogi haridus sai omandatud Ameerika Gemmoloogia Instituudis (GIA) aastatel 2018-2019.
Rita-Livia ühendab oma oskused ja teadmised nii gemmoloogiast, kivilihvimisest kui ka metallitehnoloogiatest, et valmistada käsitsi unikaalseid ja kantavaid ehteid, mis kestaksid mitmeid põlvkondi.
KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI Ulvi Haagensen
Maailmas, mis on ökoloogilise hävingu piiril; kus õpime elama viirusega; kus vaenulik ja ärgitav poliitika üritab meid meelitada ja kontrollida; kus digimaailm näeb ja teab meie kohta ebameeldivalt palju; kus nartsissism ja valetamine tundub olevat vastuvõetav käitumine; esitlen ma Teile: KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI
Praegustel ebakindlatel aegadel võime vähemalt ühes asjas kindlad olla – kaheksajalgadel on ilusad aiad.
Ulvi Haagensen sündis ja õppis Sydneys, Austraalias, ent on elanud aastaid Tallinnas. Ta on õppinud joonistamist ning skulptuuri ning parasjagu uurib doktoritöö raames Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja igapäevaelu piire ning puutepunkte. Ta on näidanud oma töid Austraalias, Eestis, Leedus, Rootsis, Soomes, Ungaris, Lätis, Venemaal ja Lõuna-Koreas. Tema tööd kuuluvad avalikesse kogudesse Austraalias ja Eestis.
MORFOSIS Ihan Toomik ja Andreas Kivisild
MORFOSIS koosneb mitmetest mitut moodi kantavatest objektidest. MORFOSIS kui moondumine tuleneb meie igapäevastest ümberkehastumistest. Näiteks tööl vormiriietust selga tõmmates hakkab inimene käituma kui selle ameti või organisatsiooni osa. Hiljem koju jõudes võib sama inimene hoopis teistmoodi välja näha ning teisiti käituda. Samamoodi kehastume ümber ka muudes igapäevastes olukordades.
Oleme üheskoos arutanud, millistest omadustest koosneb meie jaoks kantav ehe. Mida oleme nõus ise igapäevaselt kandma? Milliseid väärtused, funktsioonid ja praktilised kaalutlused peavad sellisel ehtel olema? Meie ühine arutelu viis meid kuju muutva vööpandlani, milles kehastuvad meie igapäevased moonded.
Ihan Toomik on vabakutseline kunstnik ja disainer, kes tegutseb ka 3D modelleerimise õpetajana. EKA vilistlane aastast 2013. Andreas Kivisild on vabakutseline kunstnik ja disainer. Ta lõpetas EKA Ehtekunsti osakonna aastal 2012.
