Tagasi Postitatud

MEREÄÄRSED LOOD

A-Galerii Seifis ja akendel avanev Tiina Käeseli kuraatorinäitus MEREÄÄRSED LOOD on otseselt seotud Tallinn 2011 kultuuripealinna teemaga.

Kuraator Tiina Käesel näitusest: “Kuidas esitada lugematute rannakivide teekonna, vormumise ja paiga leidmise lugu, merele omistatud andmise ja võtmise lugusid, lainete kaudu saadetud teateid ja igatsusi, mere võimu ja inimlikku abitust? Mereäärsed lood mõtleme välja meie – mereäärsed. Meie jutustame, kirjutame, laulame ja näitame neid üksteisele, hüüame merre oma soove ja sajatusi, karjeid ja sosinaid. Meie seome lugude kaudu end merega. Ka sellistega, mille seost esmapilgul ei oskagi leida. Nii ka sellel näitusel. Galerii akendel ja Seifis eksponeerivad kunstnikud otseütlemiste ja metafooride seoste läbi oma mereäärset elamise, olemise ja mere tunnetamise lugu. Igaüks erineva lähenemise ja laadiga. Kuraatori eesmärk oli see kokku siduda oma mereäärseks looks. Tunnistan, söandan ühtaegu olla tundeline, irooniline, otseütlev ja kaude vihjav. Milline konks püüab?”

Osalevad kunstnikud: Ulvi Haagensen, Leida Ilo, Urve Küttner, Heino Prunsvelt, Jüri Roosa, Aivar Simson ehk Simson Seakülast, Ketli Tiitsar ja Kertu Tuberg.

Tagasi Postitatud

MEREVAIK KUI TALISMAN PUHTAST LOODUSEST

Pühendusega Salme Raunami 100. sünniaastapäevale.

Tänavu märtsis möödus 100 aastat Eesti metallikunsti suurkuju ja ERKI metallieriala professori Salme Raunami sünnist. Ta oli ka minu õpetaja ja hiljem hea kolleeg metallikateedris. Nõukogude ajal pidid kõik õppejõud tegema ka teadustööd. Tänu professor Raunami soovitusele hakkasingi tegelema merevaiguga ja aastatel 1979–1985 oli minu uurimisteemaks „Baltimaade merevaigust ja selle kasutamisest“. Nõukogude ajal merevaiku ei väärtustatud ning ka loodusesse suhtus ametlik võim hoolimatult, lagastavalt. Merevaiguga tegelemine on minu jaoks olnud nagu missioon, olen püüdnud anda merevaigule tagasi tema ajaloolist väärtust ja tähendust. Mind inspireeris Lennart Meri raamat „Hõbevalge“, kus kirjeldatakse, kuidas Rooma keiser Nero merevaiguihalus tekitas antiikmaailmas merevaiguhulluse – väikese merevaigust kujukese võis vahetada terve ja tugeva meesorja vastu. Kuni 10. sajandini olid kuld ja merevaik Euroopas ja Aasias võrdses hinnas. Preisimaal lasi Teutooni ordu hukata kõik, kes eriloata mereviku korjasid, merevaigu varguse eest ootas surmanuhtlus. Nõukogude Liidus oli merevaik odav ja laialdaselt kättesaadav loodusvara, kusjuures Saksamaalt sõjasaagina saadud ja sõjavangide taastatud Köningsbergi (nüüd Jantarnõi) merevaigukaevandus, kust pärineb 90% maailma merevaigust, töötab siiani täistuuridel ning kujundab materjali hinda maailmaturul. Tänapäeval on merevaigubuumi tekitanud  Steven Spielbergi film „Jurassic Park“, mille ilmumise järel tõusis merevaik kultuskivina kulla hinda.

Looduse 50 miljoni aasta vanuses meistriteoses, Baltimaade merevaigus ehk suktsiniidis on selle balsameerivate omaduste tõttu talletunud nii putukaid, taimeosakesi kui ka dinosauruste säilmeid, mis on teadlastele suurepäraseks uurimismaterjaliks. Merevaik sisaldab üle 40 erineva keemilise ja bioaktiivse aine, millest olulisim on immuunsust tugevdav ja antioksüdatiivsete omadustega merevaikhape, mis muuhulgas toetab lihaskoe kohanemist muutustele ning takistab trombide teket. Läti teadlane Inga Ļašenko uurib koos meedikutega merevaiguniidi kiudude kasutamist trombivastases ravis. 

Merevaik on infoallikana tõeline looduse ime, kuid ka väga tundlik keskkonnamuutuste suhtes. Merevaik oksüdeerub päikesevalguses, kuumutamisel sulab ja põleb ära ning keetmisel kaotab oma ilu – libiseb meil käest nagu igavik, mida see mineraal võrreldes inimese elueaga esindab. Ka elu planeedil Maa võib osutuda niisama õrnaks ja hapraks nagu merevaik kui keskkonna saastamine, kliima soojenemine ja inimkonnale ohtlike viiruste teke ei peatu. Inimesed on aegade algusest hinnanud merevaiku kui looduslikku kaitse- ja ravikivi, seda hoiti ja kanti kaasas. Merevaik on kui talisman, mis meenutab meile looduse haprust ning püsima jäämiseks vajaliku stabiilse keskkonna olulisust. 

Täna, enam kui  30 aastat pärast fosforiidisõda, lagastame oma metsi ja hiiepuid võõrvõimu asemel ise. Looduskaitsekuul mais soovin, et tänased noored ja vanad koonduks individualistliku ühiskonna kiuste ühiseks rindeks Eestimaa looduse kaitseks.

Urve Küttner on ehtekunstnik ja disainer, kes on oma loomingus tegelenud mitmesuguste valdkondade, materjalide ja tehnikatega. Tema loomingut on paljuski mõjutanud ideede teostamise võimalused. Disainerina (1967–1976) Tallinna Juveelitehases kujundas Küttner hõbedast kohviserviise ja serveerimisvahendite mahukaid komplekte, neist Elegant ja Arnika on siiani tootmises. Sel perioodil valmistas ta ka isiklikus loomingus väga palju vasest õõnesvorme ja valutehnikas ehteid. ERKI õppejõuna merevaigualast teadustööd tehes kaasnes ka merevaigualane looming. Perioodi 1980. aastate lõpust kuni 1990. aastate alguseni võib nimetada Küttneri emailiperioodiks, mil ta tegeles vabakujulisel traatvõrgustikul aken-email tehnikas ehete loomisega ning esitles neid moedemonstratsioonidel. 1993. aasta Balti Moemessile kavandas Küttner lisaks ehetele ka üheksast kostüümist koosneva rõivakollektsiooni. Alates 1997. aastast on Küttner tegelenud kontseptuaalsete ehete projektidega, nt „Pühendus Edde Kurrelile”, ning alates 2000. aastast loonud ehteinstallatsioonide seeriat Paul Delvaux maalifragmentidele. 2010. aastast taasavastab Küttner metalli, kasutades loomingus põhiliselt raudplekki. Merevaigu juurde tuleb Küttner aeg-ajalt tagasi, sest tunneb, et see on talle nagu „puhkus ja uute ideede saamine kusagilt, vist loodusest”.

Küttner on loonud merevaigust inspireeritud ehteid mitmetele näitustele: rahvusvaheline merevaigunäitus Rumeenias (1986), „Merevaigukunst 20. sajandi lõpus“ Ribniz-Damgartenis Saksamaal (1999), Tallinna rakenduskunsti triennaal (2000), „Merevaigutuba“ Tallinna raekoja keldrisaalis (2001), Merevaigunäitus Eesti Loodusmuuseumis (2001), Merevaik Kuressaare Raegaleriis (2001), “2+2=5“ Adamson-Ericu muuseumis (2009), Trofejas galeriis Berliinis (2015), „Mere vaik“ Pühendusega Lennart Meri „Hõbevalgele“ Tallinna Vabaduse galeriis (2018), „Mere vaik“ Pühendatud Lennart Meri 90. sünnipäevale, Evald Okase Muuseumis, Haapsalus (2019). Küttner on Eesti Kunstnike Liidu liige 1974. aastast ja rühmituse Ruum 312 A liige 1998. aastast. 1998. aastal pälvis ta Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal ja 2016. aastal Ede Kurreli preemia.

Kunstnik tänab Leonhard Lapinit ja Harry Liivranda. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Postitatud

A-Galerii aastanäitus 2020

A-Galerii Seifis avaneb läbilõige kohalike ehtekunstnike lõppeva aasta suundumustest aastanäitusega NÄITUS-MÜÜK 2020, mis on huvilistele avatud alates teisipäevast, 8. detsembrist. Näitus kestab 30. jaanuarini 2021.

Näitus koondab üle 30 ehtekunstniku viimase aasta loomingut ning võtab lähtepunktiks uskumatu, usutava ja enneolematu aasta keerdkäigud, et arhiveerida selle kaost ja ilu. Aastanäituse ehted on ka müügis ning ainulaadseid autoritöid on võimalik endale soetada terve näituse kestvuse aja.

Näituse juhtmõte on uurida kunstnikelt, kuidas on 2020. aasta oma vääramatu jõuga mõjutanud nende elu ja loomingut. Lõppev aasta on endas kandnud palju ärevust ja muret teadmatuse ees, kuid samas andnud ka võimaluse ootamatult teisiti kulgevas ajas senisest enam süveneda kohal olemisse. Eraldatusest leiab inspiratsiooni, vajalikku rahu ja aega, et hinges olevaga tõtt vaadata ning see vormi valada. 

Ehtekunstnik Liisbeth Kirss: “Selle aasta piirangud sundisid mind võtma pausi, läbi mille sain rahulikult mõelda või ka mitte mõelda oma loomingu üle. Tunnen, et see oli väga vajalik ja kuidagi muud moodi see ei olekski saanud juhtuda.”

Samas on ka kunstnikke, kelle jaoks pakilised argimured suruvad loominguga tegelemise tagaplaanile, sest majanduslik olukord kannatab koroonaviiruse tõttu. “Hiljuti jäin oma ateljeest ilma, kuna see asus vanalinna tuntud restorani majas ning restoran läks pankrotti. Seega on pandeemial päris otsesed mõjud loometööle,” ütleb kunstnik Anni Kagovere. Kunstniku Claudia Lepiku sõnul pole tema loomise rütm hetkel muutunud ja teekonnad, mis kunstnik igapäevaselt võtab, on endiselt sama tagasihoidlikud nagu nad enne pandeemiat olid. 

A-Galerii on kohaliku ehtekunsti kodugalerii ning kohtumispaik, kus saab tutvuda üle saja erineva autori loominguga. A-Galeriis avaneb Eesti ehtekunsti lugu läbi erinevate generatsioonide, vormide ja ideede. Toimides nii müügi- kui näitusepinnana, esindab A-Galerii Eesti professionaalsete ehtekunstnike erinevaid põlvkondasid ning koolkondi. Iga käsitööna valminud ehe on kordumatu ning kannab endas autorile ainuomast käekirja ja kontseptsiooni, mis on teostatud meisterliku tehnikaga. 

Näitusel osalevad järgmised kunstnikud:

Krista Laos, Ive-Maria Köögard, Mari Pärtelpoeg, Ülle Mesikäpp, Anne Roolaht, Tea Vellerind, Ihan Toomik, Anni Kagovere, Kertu Vellerind, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Urve Küttner, Liisbeth Kirss, Ulvi Haagensen, Ülle Voosalu, Tamara Sergijenko, Claudia Lepik, Ivar Kaasik, Ane Raunam, Kadi Kübarsepp, Ülle Kõuts, Keesi Kapsta, Katrin Veegen, Raili Vinn, Merike Balod, Margit Paulin, Aino Kapsta, Kristi Paap, Kätrin Beljaev, Erle Nemvalts, Melitina Balabin, Nikolai Balabin, Marita Lumi, Ene Valter, Viktorija Lillemets, Rita-Livia Erikson, Sille Luiga, Kristiina Laurits.