Reedel, 3. märtsil 2023, kell 18:00 avatakse A-Galeriis kaks uut aknanäitust: Kaia Ansipi KATKENUD METSAD ja Egle Sitkauskaite RÄNDAV IDENTITEET. Näitused püsivad avatuna 23. aprillini.
Kaia Ansip KATKENUD METSAD
KATKENUD METSAD on pärit Portugali südamest, eukalüpti istanduste keskelt, ohverdusetsoonist, kus süttib hästi ja põleb nagu tikutoosis. Üks selline põleng kuus suve tagasi sundis kogetut materjalis läbi töötama. Juhtunu tekitas muu hulgas küsimusi, miks põles ja kuidas saaks teisiti. Tekkis kujutelm, mis oleks kui Austraaliast sisse toodud eukalüpti asemel kasvaks samas ulatuses kohalik korgitamme mets. Korgipuu paks ja õhuline koor ei ole põlemisohtlik. Seetõttu on võimalik korgi peale ja sisse valada ka hõbedat ja tina. Metallid jätavad korgile vaid tumedad jäljed.
Kaia Ansip on eesti ehtekunstnik, kes on lõpetanud EKA ehte- ja sepakunsti magistri 2022. aastal. Lisaks õpingutele on Ansip sooritanud praktika ArCo kunstikoolis Lissabonis ning ehtekunstnik Catarina Silva juures. Kaia Ansip on osalenud näitustel Portugalis, Uus-Meremaal ja Eestis sealhulgas Portalegre ehte biennaalil, Portugalis; näitusel “Tasakaal”, Kristie Debbsi galeriis ja grupinäitusel Fantasmagooria. Koostöös Claudia Lepiku ja Ljubov Kedrinaga on Kaia Ansip loonud projekti “Domestic jewelry”, mille raames jagasid kunstnikud 365. päeva jooksul Instagramis fotosid ehetest, mis olid valmistatud igapäeva esemetest.
Egle Sitkauskaite RÄNDAV IDENTITEET
Egle Sitkauskaite näitus vaatleb kuuluvustunnet olukorras, kui inimene liigub kohast teise; käsitledes hingelist vahealadel olekut, kus igatsetakse seda, mis maha jäi samal ajal kohanedes uute keskkondade ja kultuuridega. Kunstniku isiklikul ajalool ja sarnaste kogemustega inimeste lugudel tuginev näitus kajastab kodu kontseptsiooni emotsionaalset tuuma, mis ei ole midagi kindlas kohas või inimeses põhinevat, vaid pigem midagi, mis on paindlik, kaasaskantav ja pidevalt muutuv.
Kasutades metafoorina puud, soovib kunstnik tabada ideid paikadest ja identiteedi transformatsioonist läbi materiaalsuse. Puitu painutades tõmbab kunstnik paralleele inimese kohanemisvõimega. Selles uues identiteedikonstruktsiooni vormis saavad paradoksaalsel kombel kokku paindlikkus ja paindumatu kindlus.
Egle Sitkauskaite on tekstiili ja ehtekunsti taustaga Leedu kunstnik. Tema tööd on interaktiivsed, performatiivsed ning seavad küsimuse alla traditsioonilised kantavad ehted.
Egle looming on seotud tema isikliku ajalooga ning ta tegeleb mälestuste ja materiaalsuse poolt mahajäetud jälgede ning nende jälgede ja paikade vaheliste seoste uurimisega. Need seosed on põhiteemad tema loomingus, mis on poeetiline ja atmosfääriline ning, mis kutsub publikut kogema ruumilist universumit.
Reedel, 6. jaanuaril 2023, kell 18:00 avatakse A-Galerii haarav näitusehooaeg kolme uue väljapanekuga AKENDEL: Sille Luiga LUUSER POETRY, Tatiana Iakovleva SÕNUMID ja Oscar Wippermanni PYTHAGORAS RANNAS. Näitused püsivad avatuna 26. veebruarini.
Sille Luiga LUUSER POETRY
Näituse teosed on inspireeritud Sille Luiga armastusest klassikalise käsilao vastu trükikunstis. Täpsemalt meeldivad talle käsilaos kasutatavad võrdsete suurustega puu- ja tinaklotsid, mis tingivad tähekujude omapärase kandilisuse. Inspiratsiooniallika tõttu pühendab kunstnik seeria kultuuriajaloo mõjuvõimsaimale inimesele, kes oli muuhulgas ka kullasepp. Tema on süüdi selles, kuidas näeb välja suur osa graafilisest disainist, gräffiti kunstist ja ka BLING kultuurist. Jutt on muidugi omal ajal korduvalt pankrotistunud luuserist, trükimasina leiutajast Johannes Gutenbergist.
Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti vilistlane, kes on õppinud ka Itaalias ja Belgias. Sille töötab vabakutselise disainerina varjunime Sile Luik all ning valmistab originaalseid ehteseeriaid. Viimaste hulgas on ka populaarsed kõrvarõngad Kaks Senti / Two Cents. Sille on osalenud näitustel nii Eestis, kui välismaal, viimati Valencias, Eesti Disainerite Liidu poolt korraldatud näitusel Second Chance. Näitus LUUSER POETRY tutvustab Sile Luik brändi uut seni avaldamata ehteseeriat, kus materjaliks laserlõikavad sõnad, iroonia ja hõbe.
Tatiana Iakovleva SÕNUMID
Kaasaegses maailmas on meil pidevalt kuhugi kiire ja tihtipeale kaotame saginas kontakti iseendaga. On oluline osata korraks rahu leida ja oma südame häält kuulata. Sellele vaiksele häälele, millel on raske meie reaalsuse mürast läbi murda, on pühendatud näitus SÕNUMID. Näitusel ühendab Tatjana Iakovleva oma armastuse kalligraafia, ehete ja looduse vastu muutes kalligraafilised kompositsioonid hõbedast eheteks, millele on lisatud vääris- ja poolvääriskive. Iga ehe kannab sõnu ja fraase, mis toetavad rasketel aegadel, inspireerivad, annavad jõudu, taastavad tasakaalu ja armastuse seisundi. Need on palved, motiveerivad, inspireerivad sõnad – väärtused, mida tahaks väärismetallides põlistada ja enda peal kehal kanda. Metalliga kirjutatud tähed muutuvad tuules arenevateks lilledeks, lehtedeks, rohulibledeks või pillirooks ning muutuvad treenimata silmale vaevu loetavaks. See stiil sarnaneb hiina kalligraafia stiilile “Cao – Shu” (rohu kiri), kus rõhk on eelkõige emotsioonil ja energia edasi andmisel mitte selgel ja lihtsal loetavusel.
Tatiana Iakovleva on kalligraaf, ehtekunstnik ning Tallinna Kalligraafia Kooli juhataja ja juhendaja. 2009.a. lõpetas ta A.L.Štiglitsi nimelise St.Peterburgi Kunsti ja Tööstusakadeemia maali- ja restaureerimisosakonna. Alates aastast 2011 on ta õppinud kalligraafiat meistri Heino Kivihalli juures Tallinnas. Aastast 2010, pärast Tallinnasse saabumist sukeldus ta iidse kalligraafiakunsti õpingutesse. Sellest alates, uurides ja tundma õppides euroopa ja vanaslaavi kalligraafiat, imetleb ta jätkuvalt suurte mineviku meistrite jäetud rikast ja hinnalist pärandit.
Oscar Wippermann PYTHAGORAS RANNAS
Oscar Wippermann kasutab oma kunstitöödes looduslikke materjale – loomaluid, eebenipuitu, siidi ja puuvilla, andes neile traditsiooniliste meetoditega uue kuju. Loomaluudega töötamisel sõltub palju materjali vormist ja struktuurist. Looduslik kuju on orgaaniline ja kumer. Kunstnik annab materjalile geomeetriliselt korrapärase vormi. Ta ei taha, et luu materjalina kohe ära tuntaks. Ta saeb luud tükkideks ja töötleb neid seejärel viiliga. Olenevalt soovitud kujust ja luutükist endast, viilib ta pinnad siledaks. Avade tegemiseks puurib ta augud, mis võimaldavad luu avada ja üksikud tükid tekstiili abil ühendada. Ta kasutab tükkide kokku sidumiseks siidi, mis on väga vastupidav tekstiil, millel on kaunis läige ja rikkalik värvivalik. Nende värvide kombineerimine luust objektidega annab rõõmuküllase tulemuse. Selle tunde tekitab kontrast geomeetriliselt üsna rangete luuelementide ja värviliste liikuvate siidosade vahel.
Oscar Wippermann on noor saksa ehtekunstnik, kes on õppinud Goldschmiedeschule mit Uhrmacherschule Pforzheimis. Tal on bakalaureusekraad HS Düsseldorf Applied Art and Design‘i ning magistrikraad HS Trier Campus Idar-Obersteini kõrgkoolist.
Ehtekunstnike aastanäitus 2023 A-Galerii AKENDEL ja SEIFIS
Reedel 1. detsembril kell 18:00 avatakse A-Galerii SEIFIS ja AKENDEL aasta 2023 meeleolusid ja suundumusi peegeldav ehtekunsti näitus HELK. Näitusel osaleb 45 kunstniku ning enamus teoseid on esmaesitlusel. Näituse kujundajaks on skulptor Anna Mari Liivrand.
Aastanäitus on kui helk kogu peegelduste särast, mida ehtekunstnikud loovad ja seni loonud on. Helk koondab kogu valguse ühte punkti ning pillub seda siis väsimatult laiali. Pelk helk, mis võib tunduda pealiskaudse sädelusena, kujuneb vahel suure lohutuse allikaks.
Helk on justkui tardunud aeg, imeline hetk katkematus ajavoolus. Heureka! Selgus ja avastus… see, mida otsib iga loovisiksus. Selle leides sünnib midagi ainulaadset, midagi, mis toob rahu hinge, ärgitades tegutsema.
Mahedalt kõlisev hõbekulin, sõrmes olevalt briljandilt või võõra kuldhambalt teravalt silma pistev päikesejänku kätkeb omapärast üllatust. Helk ehtelt on puänt ja täpp i peal, mis ületab ootusi ning seeläbi ülendab tervikut. Kõiki A-Galerii kunstnikke kokkukutsuv näitus HELK küündib aastat niisamuti kaunilt lõpetama.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Nautimus, Bohemian Wine and Art
Näituse kujundaja: Anna Mari Liivrand
Näituse koordineerija: Sille Luiga
Näitusel osalevad: Adolfas Šaulys, Agnes Veski, Aino Kapsta, Ane Raunam, Anneli Oppar, Anni Kagovere, Egle Sitkauskaite, Eilve Manglus, Elis Liivo, Ene Valter, Erle Nemvalts, Guntis Lauders, Hansel Tai, Henry Mardisalu, Ivar Kaasik, Ive-Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Kadi Veesaar, Kärt Summatavet, Katariina Kriipsalu, Kati Erme, Keesi Kapsta, Kertu Tuberg, Kertu Vellerind, Krista Laos, Krista Lehari, Liina Lelov, Liisbeth Kirss, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Mari Relo-Šaulys, Merike Balod, Raili Vinn, Riin Somelar, Sille Luiga, Tamara Sergijenko, Tea Vellerind, Triin Kukk, Ülle Kõuts, Ülle Voosalu, Ulrika Paemurru, Urve Küttner, Valdek Laur, Viktorija Lillemets, Yu Fang Hu
Sel nädalal avab A-Galerii akendel kolm uut ehtekunstinäitust.
Kolmapäeval, 2. novembril kell 18 avavad A-Galerii AKENDEL näituse väliskunstnikud Tiina Rajakallio Soomest, Khanya Mthethwa Lõuna Aafrika Vabariigist ja Muyang Li Hiinast. Avamisel toimub avalik kunstnikuvestlus Tiina Rajakallioga, mida viib läbi Urmas Lüüs. Näitused on avatud 2. jaanuarini 2023.
RING Tiina Rajakallio
Rajakallio projekti lähtepunkt oli soov leida oma lähenemisviis marketriitehnikale ehtekunstis. Ta katsetas erinevate võtetega, et näha, kuidas sobitub tema looming pika traditsiooniga marketriikunsti. Marketrii on puitehistöö tehnika, mida kasutatakse tavaliselt mööbli ja ruumide kaunistamisel. Eri tekstuuriga spoonitükkidest luuakse mosaiigitaolisi kujutisi. Seejuures kasutatakse ära eri puiduliikide ainulaadseid mustreid. Euroopas muutus marketrii populaarseks renessansiajastul Itaalias. Sellest sai populaarne kaunistusviis nii ilmalikes kui ka vaimulikes ringkondades. Projekt sai alguse 2019. aasta sügisel, mil Rajakallio viibis kolm kuud Soome Rooma instituudis Villa Lantes.
Esialgu kajastasid tööd Rajakallio Itaalia-kogemust. Aegamisi hakkasid need kujutama üldist ajatut elukäiku. Kuigi idee luua kollektsioon sündis autori isiklikest kogemustest ja mõtisklustest, püüdis ta tabada eluringi laiemalt. Paar viimast aastat on olnud inimkonnale väga erilised. Inimesed on pidanud silmitsi seisma üleilmsete probleemide ja ebakindlusega. See kõik on meid sügavalt puudutanud. Rajakallio kollektsioon kirjeldab eluringi ja inimkogemuse mitmetahulisust. See kajastab inimeste suhtumist üksteisesse ning inimtegevuse mõju keskkonnale. Väljapanekul särab tööde taga kuldne sõõr. Seda sõõri ja näituse pealkirja „Ring“ võib mõista kui viidet eluringile, päikesele, igavikule või halole. See illustreerib arusaama, et kõik on omavahel seotud ja muutub pidevalt.
Rajakallio tööd on kantavad pildiplaadid. Enamikku neist saab kanda ripatsi või prossina. Ripatsite tagaküljel on tagasihoidlikud hõberõngad, mille abil saab ehte paela või ketiga kaela riputada. Prosside tagaküljel on mugav kinnitus. Mõnel teosel on graveeritud, põletatud või plekitatud detailid. Sarjas on ka heegeldatud ja puust nikerdatud teoseid. Näitusel on väljas valik 40-osalisest kollektsioonist. Tööd on valminud aastatel 2021–2022. Projekti valmimist toetas Soome kunsti edendamise keskus (The Arts Promotion Centre Finland)
Tiina Rajakallio on Soome ehtekunstnik, kes elab praegu Lappeenrantas. 2008. aastal kaitses ta magistrikraadi Stockholmis Konstfacki kunsti-, käsitöö- ja disainiülikooli metalliosakonnas. Bakalaureusekraadi sai ta 2005. aastal Soomes Lappeenrantas Lõuna-Karjala polütehnikumis kiviesemete ja ehtedisaini erialal. Rajakallio osaleb aktiivselt oma valdkonna ühendustes ja projektides. Ta on Kagu-Soome disainerite ühenduse TÄKY esimees. Varem on ta põhitöö kõrvalt tegutsenud ehtekunstiõpetajana. Praegu tegeleb Rajakallio Lappeenrantas asuvas ateljees täiskohaga ehtekunstiga ning loob väiksemahulisi ehtekollektsioone ja esitleb oma töid rahvusvahelistel näitustel. Rajakallio loomingut leidub nii rahvusvahelistes erakogudes kui ka CODA Apeldoorni muuseumis Hollandis, Soome riikliku kunstikomisjoni ja Soome ehtekunstiühingu kollektsioonis.
UMSWENKO Khanya Mthethwa
Näitus UMSWENKO kannab endas Aafrika põlisrahvaste eneseväljendust. Selles on julgus esitleda end maailmale oma kultuuripärandi kaudu. Ehete ja kehamaali funktsioon areneb näitusel kaugemale nende kaunistavast eesmärgist. Põlisrahvaste jaoks on keha osa nende identiteedist ning materjalid, millega keha kaetakse, seostuvad kultuuritavadega ja tekitavad ühtekuuluvustunnet.
Mthethwa kasutab konkreetseid motiive eri etniliste rühmade visuaalsest pärandist ning ühendab oma töödes kunstnik zulu, ndebele ja suri rahvaste ning Lääne-Aafrika Ankara kanga elemente, millel on sarnasusi kehamaalingute ja -kaunistuste ning seinamaalingutega. Suri ja zulu naised kasutavad savi, et kaitsta oma nahka päikese eest. Portreedel kujutatakse savi meigi ja valge ookriga. Ndebele ja ghana rahvaste jaoks on tekstiilid ja mustrid kangastel või seintel oluline rahvuslik tunnusmärk. Korduv rombimotiiv pärineb zulu helmestelt ning seda leiab 3D-trükitud ja käsitsi kootud ehete mustritest. 3D-trükitud helmed ja kaelakeed kujutavad etnoste võimet ajas kohaneda ja areneda, trotsides seejuures visalt koloniaalajastu mõju riietusviisidele. Suri rahvas kasutab keha kaunistamiseks savi. Sellest innustatuna kandis kunstnik Ankara kanga kehale justkui kehavärvina.
Kunstniku töö näitab, kuidas ehete tähendus muutub olenevalt kultuurikontekstist. Tänapäeval on tehnoloogia osa kultuurikontekstist, kus masstootmine on käsitööna valmistatud ehete suhtes ülimuslik. „Umswenkos“ põimub digikunst taasavastatud ajalooga. Kollektsiooni jõudnud lahendused on saanud inspiratsiooni 3D-trükitud põlisrahvaste motiividest. Samuti lõimis kunstnik oma töösse kudumistehnikad, mis sümboliseerivad põlisrahvaste iidseid käsitööoskusi. Kudumine sümboliseerib põlisrahvaste mitmetahulist ja -kihilist ajalugu ning viisi, kuidas see muutub osaks ainelisest kultuurist.
Kollektsioon „Umswenko“ on visuaalne sümbol ehetele, kehamaalingutele ja kaunistustele kui kunstivormile, mis muutub iga põlvkonnaga.
Ühtlasi tähistab kunstnik näitusega erinevaid põlisrahvaid ja kutsub külastajaid üles mitte vaatama neid kui kultuurilist võõrkeha, vaid kui arenevat organismi, kes valib ise, kuidas end maailmale esitleda. Zulu rahvas ei koosne ainult odadest ja loomakangastest. Suri rahvas on peidus enamat kui lilled ja kehamaalingud. Ghanalastel on varuks rohkem kui Ankara kangas. Ndebele rahvas on suurem, kui seinamaalingutest ja kaelarõngastest paistab. Kunstniku eesmärgiks on näidata, et põliselanikud pole alamklass ning avada, kuidas nad ajas ja ruumis mõtlevad, kujutlevad, loovad, kasvavad ja elavad. Näiteks ghanalased võtsid Ankara kanga omaks alles siis, kui hollandlased seda neile tutvustasid. Zulu rahvas jällegi võttis kaubanduse kaudu kasutusele helmed ja kujundas sellest oma isikupära ning suri rahvas seisab visalt vastu igasugusele kultuurilisele välismõjule. Koloniaaltaustaga inimesed avaldavad oma seisukohti ja kasutavad ajaloo mõju uue identiteedi väljendamiseks. Seejuures tunnistavad nad traumaatiliste sündmuste ja ajaloo olemasolu, mitte ei püüa neid varjata. Kunstnik ärgitab inimesi pilte vaadates mõtlema koloniaalajastust kaugemale ja suhtuma neisse kui inimolemuse ilu kehastusse. Näitusega kutsub Mthethwa vaatajat üles tundma huvi kultuurikaunistuste tähenduse vastu, et saavutada kultuuridevaheline mõistmine.
Khanya Mthethwa on Lõuna-Aafrika vabariigis KwaZulu-Natalis sündinud auhinnatud ehtedisainer, kes on praegu Johannesburgi ülikooli doktorant visuaalkunsti osakonnas kunstiajaloo erialal. Tal on magistrikraad disaini erialal ning lisaks töötlemata teemantide hindamise ja teemantide lõikamise sertifikaadid. Mthethwa ettevõte Changing Facets spetsialiseerub nüüdisaegsetele kantavatele ehetele, mis on inspireeritud Aafrika mandri põlisrahvaste kultuuridest. Ta edendab kirglikult ehtekunsti oma riigis, olles üheks Lõuna-Aafrika ehtenädala loojatest.
AED Muyang Li
Kollektsiooni „Aed“ eesmärk oli avastada Hiina traditsioonilist sametlillede valmistamise kunsti. Sametlilli kasutati peakaunistuste loomisel, peamiselt õukonnadaamide uhkete soengute ehtimiseks. Toretsevad keerulised soengud võrratult detailsete sametlilledega tänapäeva sellisel kujul enam ei sobi. Tänu we-media platvormilaialdasele levikule on pärandkäsitöö taas avalikku ruumi jõudnud. Kuid tihtipeale on see ikkagi seotud vanaaegse moega.
Sametlilledele on iseloomulikud keerukad monoliitsed vormid, mis koosnevad suurest hulgast korduselementidest. Neid analüüsides ja ümber korraldades uurisin väljundeid ning võimalusi, mis sobivad tänapäeva konteksti.
Traditsiooniline sametlill on valmistatud erakordsel viisil siidist ning sellega on püütud tabada taime ehedust ja mitmekülgsust. „Aed“ on kui kummardus traditsioonile, kuid teisest küljest on sametlill rüütatud tänapäevasesse vormi. Värvi ja materjali võlu on vahetum, ilma et selle vorm seda piiraks.
Muyang Li on õppinud Hiinas Pekingis kunstide keskakadeemias (CAFA) ning nüüd tudeerib ta Eesti kunstiakadeemia (EKA) magistriõppes ehte ja sepise erialal. Tema töid on eksponeeritud Hiinas, Hollandis, Gene Townis ja Tallinnas.
Surm on loomulik lõpp kõigele elavale. Inimesele on selle tähendus aga eriline, kuna ta on sellest ka teadlik. Materialistidele on see olemise lõpp, sellegipoolest võib see mateeria aga uue elu esile kutsuda ja olla millegi uue sünni juures. Idealistidele on surm üleminek teispoolsusesse, kas siis hinge näol või siis taassünd. Seda nähakse kui vabanemist. Hing vabaneb kehast. Kuna elu lõpeb surmaga, siis sellega kaotab elu ka mõtte. Mis on selle näituse mõte. Kunstnik on kasutanud oma ehete loomisel taaskasutatavaid materjale, andnud seega juba olemasolevale mateeriale uue elu ja mõtte. Osa ehete loomiseks vaja läinud materjalidest on ürgses looduses loomulikul teel taastuvad, end ise uuesti luues, ikka jälle ja lõputult. Kuni inimene sellele ise piiri tõmbab, elu lõpetab. Et siis jälle ja uuesti alustada.
Ivar Kaasik on eesti kunstnik, kes peale õpinguid Halle Kunstiülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias Berliini kolis. 1996 pälvis ta Pariisis Haute Couture Week‘i raames DeBeers‘i Oscar‘i. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.
Berliinis organiseerib ta ka kunstihuvilistele ekskursioone street-art- ja apropriatsionaalse kunsti lahinguväljale, annab mobiilselt ülevaateid selle linna sajandivanusest monumentaalkunsti ja tööstusarhitektuuri musternäidetest, juhatab kultuurituristid avangard-galeriide rägastikust Mittest alternatiivmuusika klubidest tulvil Lower-East-kvartalisse Neuköllni.
Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).– Raamatust “Ivar Kaasik. Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju.” (2011)
RUUM Jacqueline Yajing Yao
Igaühel on oma maailm – ruum, kus ta saab iseendaks. See on nii vaimne kui ka väärtuslik.Mõned avavad enda jagamiseks oma maailma, teised on aga kaitsvamad. Minu tööd saavad inspiratsiooni eraldatusest. Kohast, kus lõõgastumine ja hingamine võivad viia sügavama ühenduseni iseendaga.
„Ruum“ on kontseptuaalne mõiste. See on üldmõiste, mille tähendust saab tõlgendada mitut moodi. Selle suure ruumi siin tahtsin ma jätta kõigile, et saaksite lõõgastuda, hingata … või luua ühendusi ja ette kujutada.
Jacqueline Yajing Yao omandas kaunite kunstide magistrikraadi Savannah Kunsti- ja Disainikolledžis. Tema eesmärk on luua kauakestvaid ehteid ja aksessuaare, mis ei ole ainult tahumatult ilusad, vaid millel on ka põlvest põlve edasi antav hing. Ammutades inspiratsiooni muusika subkultuurist, filosoofiast ja kunstist, otsib Yao pidevalt ideaalset tasakaalu tähenduse, ilu ning praktilisuse vahel, hinnates samal ajal kõige paremal moel käsitöö ajalugu. Ehted väljendavad võimalust, mida on märganud väga vähesed vaatlejad: neil on võime inimesi puudutada. Ta väljendab keerulisi mõtteid väga lihtsal viisil ning usub, et käsitsi tehtud asjad loovad juveliiri ja kandja vahel erilise seose.
VIIVUD Kai Kiudsoo-Värv
Põdrakanepi lilla viirg mürkrohelise aasa servas, sinepikollane taevarand türkiissinise mere kohal, herneroheline mikrobuss möödumas tibukollasest majast, potisinisel laual lumivalged ja leekivpunased nõud… Mis jääb meelde eluhetkedest? Värvid, lõhnad, maitsed, kandmas endas kogetud emotsioone.
Osa mälupiltide värvipassidest on saanud eheteks kullassepp Indrek Iikkoneni abiga, teised autori käe läbi. Osad ootavad alles eheteks saamist.
Kai Kiudsoo-Värv (s 1968) on klaasikunstnik. Ta on lõpetanud EKA klaasikunsti osakonna 1995 (BA) ja 2005 (MA). Alates 1995 aastast on ta tegutsenud vabakutselise kunstnikuna teostades erinevaid töid tootedisainist näituseprojektideni. Tema tööde hulka kuuluvad valgusobjektid, skulptuurid, kirikuaknad jpm. Ta on õpetanud klaasikunsti EKA-s ja Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Oma igapäevatööd teeb ta Tallinnas enda asutatud klaasikunstistuudios Klaasiklubi (alates 2009), kus ta korraldab ja viib läbi erinevaid sulatustehnikate kursuseid. Kai Kiudsoo-Värv on osalenud paljudel näitustel Eestis ja välismaal. Tema töid on mitmetes erakogudes ja muuseumites.
XY Yao Tan
Kollektsioon „XY“ tähistab vaevu hoomatavat ebamäärasust naiste ja meeste vahel. Marcel Duchampi kasutatud termin infra-mince rääkis sellest, mis on vaevumärgatav ja -tuvastatav ning kujutab endast väikest ja ainulaadset erinevust.
Yao töö põhineb keha ja selle kujutamise mitmetähenduslikul tajumisel. Inspiratsioon pärineb kehalistest allikatest – haavatavusest, mutatsioonidest, duaalsusest ja vormilisest metamorfoosist. Tema ehted on justkui kimäärid, kombatavad ja tundlikud olendid, ning esitavad küsimusi meie suhete kohta lihalike ihadega. Selles kollektsioonis otsib ta võimalusi tõlgendada erootikaga seotud probleeme peenetundeliselt ja poeetiliselt, kuid ka iroonilisel ja vahetevahel vägivaldsel viisil.
Yao Tan on Hiinast pärit kunstnik ja juveliir. Ta omandas 2012. aastal bakalaureusekraadi mööblidisaini erialal ning 2019. aastal Prantsusmaal bakalaureuse- ja magistrikraadi kaasaegse kunsti erialal. Teda huvitavad näituseruumi ja tagasihoidlike mõõtmetega esemete vahelise suhte tulemusel tekkivad pinged ning veidrused. Keha tajumisel ja kujutamisel põhinev looming, mille eesmärk on taastada meie „tundlikkuse kriisis“ olevas ühiskonnas tee elamusteni, on omamoodi vastupanu absurdselt suurele narratiivile.
Kolmapäeval, 6. juulil kell 16:30 avaneb A-Galerii AKENDEL Norra ehtekunsti kollektiivi ARTKIVETi rühmanäitus JÄÄKÜLM. Näitus jääb avatuks 28. augustini.
Kunstnikerühmitus ARKIVET uurib oma värkseimas näituseprojektis teemat JÄÄKÜLM. Jääkülm võib viidata temperatuurile, ilmale või toidule ja joogile. Kui aga ARKIVETi liikmed seda väljendit omavahel dialoogis uurivad, ilmneb hulk tõlgendusi ja mõtisklusi.
Putte H. Dal on oma projektis “Unistuste säilitamine tuleviku jaoks” ammutanud inspiratsiooni Svalbardi Globaalsest Seemnehoidlast, igikeltsa ehitatud turvalisest hoidlast kogu maailmast kogutud seemnetele.
Ella Heidi Sand viitab oma töös külmaga suhtlemise kombatavate ja emotsionaalsete viiside seostele.
Hilde Dramstad lähtub oma töös konkreetsest sündmusest 1. jaanuaril 2022, kui ta kõndis läbi maastiku, milles oli jälgi uusaasta tähistamisest ning leidis lootust lumes lebavate konfettide näol – rõõmsa peo jäänused.
Camilla Luihnil on samal teemal assotsiatiivne ja poeetiline kommentaar emailitud käte sarja näol, mille pealkirjaks “Armastuskirjad”. Need on inspireeritud keerulisest ja vastuolulisest suhtest inimestevaheliste sidemete ja emotsioonidega.
Selle projektiga väljendab ARKIVET kollektiivset seisukohta tänapäeva ja selle keerulise ajastu kohta, milles me elame.
ARKIVET on 2014. aastal asutatud Norra kunstnike rühmitus, kuhu kuuluvad Putte H. Dal, Hilde Dramstad, Camilla Luihn ja Ella Heidi Sand. Neli ehtekunstnikku, kel igaühel oma kunstiline iseloom. Üheskoos on neil materiaalne arusaam, käsitööoskus, kunstiline taju ja kontseptuaalne teemapõhine lähenemine, mis realiseerub kaasaegses ehtekunstis – mida eksponeeritakse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel areenil.
ARKIVET uurib üksikute teoste läbi erinevate nurkade alt, kuidas ehted võivad dialoogi-loova meediumina meie tänapäevases ühiskonnas toimida. Projektid arenevad läbi arutelu ja uurimise ning ühise soovi tuua ehted kui kunsti väljendus tänapäeva. Näiteks ideoloogilisi, sotsialistlikke, kapitalistlikke või ökoloogilisi väärtusi saab analüüsida ja ehete kaudu kunstiliseks väljendusviisiks sünteesida, mis omakorda aitab neil teemadel mõtiskleda.
ARKIVET eksponeerib nii väikestes kui suurtes näitusesaalides. ARKIVET töötab näituste kui installatsioonide ja stsenograafiaga nii, et ruum aktiveerub ning publik on kutsutud liikuma iga teose üldmulje juurest pisidetailideni. Ehete materjalid, kujunduse keel ja jutustav sisu tematiseerivad kontseptsioone koostoimes kohaspetsiifilise näitusekujundusega.
Nende varasemate projektide vaatamiseks külastage ARKIVETi kodulehte.
Neljapäeval, 5. mail kell 18 avanevad A-Galerii akendel kolm eriilmelist näitust; Ashleigh McCullochi ja Yufang Hu koostööprojekt FRAGMENDID JA VORMID, Yael Friedmani RINGLEV RETROSPEKTSIOON ning Elize Hiiopi OLEVIKU PIIRIL. Näitused püsivad avatuna 2. juulini.
FRAGMENDID JA VORMID on Lõuna-Aafrika kunstniku Ashleigh McCullochi ja Taiwani kunstniku Yufang Hu koostöös loodud näitus, mis keskendub sõrmuste erinevatele kehastustele ning nende seostele keha ja laiema sotsiaalse maailmaga. Olles küll ostetavad ja müüdavad esemed, on sõrmused samas hoolikalt käsitööna valmistatud kunstiteosed. Need on kui kummaline atribuutika, mille tähendused on kandja või vaataja täielikult ise konstrueerinud. Need võivad märgistada armastust, puhtust, rikkust või olla tähenduseta. Objektide tõlgendusviisid ja nende aja jooksul muutumine on lummav. Lummav on ka see, missuguseid vorme selline looming skulptuuriobjektidena võib võtta. Ehete olemuse ja selle vormide kahtluse alla seadmisega saab avada kaasaegse tarbimiskultuuri terviklikumat perspektiivi, olgu see siis negatiivne või positiivne.
Yufang Hu on Taiwanist pärit ehtekunstnik, kellel taust ka kirjanduse ja lingvistika erialal. Hetkel on ta omandamas Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti magistrikraadi. Tema huvi meisterdamise vastu tuleneb keeleõppe taustast, kus teda paelus tähistatav ja tähistaja ning see, kuidas objektid räägivad.
Ashleigh McCulloch on Lõuna-Aafrikast pärit ehte- ja esemete disainer. Teda huvitab nii kaunistamise kui ka metalli vormimise antropoloogia. Praegu õpib ta Hollandis, Amsterdamis kultuurianalüüsi erialal.
RINGLEV RETROSPEKTSIOON on Iisraeli kunstniku Yael Friedmani näitus mandala-taolise ehteinstallatsiooniga, mis hõlmab erinevaid värve, materjale ja kujundeid. Kõik installatsiooni osad on kantavad ehted, mis on kokku monteeritud raamile ja moodustavad värvika maali, mis nõuab pealtvaatajalt süvenenud tähelepanu.
Yael Friedman ehk YAYO on ehtedisainer, kes töötab oma isiklikus stuudios Iisraelis. Viimase 25 aasta jooksul on Friedman disaininud kaasaegseid ehteid. Erinevate materjalide ja tehnikatega töötav kunstnik on suuremahuliste esemete ja ehteinstallatsioonide loomisega alustanud viimastel aastatel ning käsitleb ehtedisaini meediumit mänguliselt. Tema töid on eksponeeritud galeriides üle maailma.
OLEVIKU PIIRIL on Eesti kunstniku Elize Hiiopi näitus eneseaustusest, keha ja pühaduse vaheliste seoste harutamisest, puhtusest ja kohalolust. Näitusel väljas olevate suursuguste portselanehete vastanduv värvikasutus sümboliseerib duaalsust. On hea versus halb, kõrge versus madal, valge versus must, valgus versus pimedus…Kui joonduda enese sügavaima olemusega, liiguvad kaalukausid tasakaalu ning hetkeks eksisteerivad hele ja tumedus üheaegselt samas ruumis. Mõistmine lahustab hinnangud, kontrastid ja vastuolud, mis suubuvad ühtseks aeglaselt voogavaks jõeks.
Aeg tuleb ja siis on ta juba läinud – kuskil vahepeal on oleviku viiv. See on paik, kus võib kohata iseennast – täielikus kohalolus minevik ja tulevik olevikuks sulandumas. Keskendumine kõikide meeltega käesolevale laiendab aega ja ruumi, luues justkui paralleelse ajaliini, kus maailm tiksub aeglasemas taktis. Piirid avarduvad ja kaovad.
Elize Hiiop on ehtekunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti eriala ning Eestis üks väheseid ehtekunstnikke, kes on nii pikalt ja sügavuti pühendunud portselanile. Ta on õppinud kolm aastat klaasikunsti, hetkel omandamas magistrikraadi keraamika erialal, kus ta fookuseks on 3D-paberportselani printimine. Samuti on Elize Hiiop tunnustatud akvarellist.
Kolmapäeval, 2. märtsil avanevad A-Galerii akendel 5 väga eriilmelist näitust: austria kunstniku Andrea Aueri näitus PEarls ja iisraeli kunstnike Peleg Mercedes Matityahu, Natali Itzhaki ja Barbara Kisili näitus AUK MÄLESTUSI PIILUMAS. Eesti kunstnikest on esindatud Tõnis Malkov eksperimentaalsete projektiga EHTERUUMID, Hyrv uue kollektsiooniga PEBBLES ning esimest korda saab A-Galeriis näha ka Sigrid Kuuse ehteid näitusel SUURUS LOEB.
Andrea Auer leiab näitusel PEarls väärtust tavalisuses.
Tema huvi on äratanud meid igapäevaselt ümbritsevad materjalid, mis aga pole sageli tavapärased materjalid, millest ehteid luua.
Kollektsioon nimega “PEarls” räägib pärlite kui materjali jäljendamisest või ümberdefineerimisest ja valmis PE-polüetüleenkilega katsetuste tulemusena. PE-polüeteenkile teeb põnevaks asjaolu, et algselt pärineb see tavapärasest majapidamisest. Mässitud polüetüleen annab ehtele läike, mis on võrreldav värske austri peal olevaga.
Tema töödes on viiteid loodusele. Neile on lisatud müüte. Looduse kopeerimine on inimestele alati olnud eriline väljakutse.
Näitusega koos on ilmunud ka raamat “Black Berries and Elderberries”, mida on piiratud koguses võimalik soetada A-Galeriist.
Bakeliit oli moes 1920ndatel ja 30ndatel, avaldades püsivat mõju disaini, materjalide ja ühiskonna ajaloole. Sada aastat hiljem tõstatab disainer Andrea Auer taas bakeliidi teema. Tema bakeliidist kõrvarõngad “Mustad kirsid” inspireerisidki Andrea Aueri uhiuue monograafia pealkirja BLACK CHERRIES AND ELDERBERRIES.
Andrea Auer on kunstnik ja disainer, kes on sündinud 1972. aastal Gmundenis (Ülem-Austrias). Ta on läbinud vöövalmistaja, kullassepa ja hõbesepa koolituse Steyri (AT) loomingulise metallikunsti kõrgkoolis ning tal on kraad Linzi kunsti- ja tööstusdisaini ülikoolist (AT). Viinis elava disaineri omanimeline bränd loodi 2002. aastal. Andrea Auer on eksponeerinud oma töid Austrias, Hiinas, Eestis, Hollandis ja Tšehhis.
AUK MÄLESTUSI PIILUMAS P. M. Matityahu, N. Itzhak, B. Kisil
Näitusel AUK MÄLESTUSI PIILUMAS kasutavad kunstnikud akent auguna, mille läbi saab piiluda ehte- ja kolme noore disaineri mõttemaailma.
Ehtekunstnike grupp otsustas kasutada mälu peegeldava materjalina kipsi ja luua kaks ehet, mis uuriksid keha erinevates mõõtmetes, kasutades ühesugust materjali erinevates dimensioonides: 3D vs 2D. Natalie talletab kipsi abil hetke – materjal fikseeritakse ja see lõpetab mälu kogumise. Peleg kasutab kipsi hoopis teistmoodi – ehetesse koguneb pidevalt rohkem mälestusi ja need jäävad põhimõtteliselt paindlikuks. Kolmas kunstnik, sisekujundaja Barbara, kasutab materjalina valgust. Videokunsti projektsioon äratab ellu aja, koha ja mälu, luues hetkesse teise dimensiooni ning viies lõpule kahe ehtedisaineri teekonna.
Peleg Mercedes Matityahu sündis 1992. aastal Iisraelis. Peleg omandas bakalaureusekraadi ehtekunsti erialal Shenkaris – kunsti-, disaini- ja insenerikõrgkoolis. Tema töid on rahvusvaheliselt eksponeeritud pärast Galerie Marzee rahvusvahelist diplominäitust ja Marzee Graduate Award 2021 võitmist. Ta sai AICF stipendiumi silmapaistvate saavutuste eest ehtevaldkonnas. Praegu elab ja töötab ta Amsterdamis Intro galerii ühe resident-disainerina.
Natali Itzhak alustas oma teekonda moeõpingutega Jeruusalemma Bezaleli Akadeemias, aasta pärast omandas ta bakalaureusekraadi ehtekunsti erialal Shenkari kolledžis Ramat-Ganis. Ehtedisaini õpingute ajal sai ta Shenkarist aukirja, lisaks valiti ta õpilasvahetusse IED Madridi moeosakonda. Hiljuti pälvis ta Ameerika-Israeli kultuurifondi AICF äramärkimise ja stipendiumi.
Barbara Kisil on kunstnik, kes keskendub valguse ja materjalide kokkusulatamisel erinevate meediumite loomisele, kasutades oma mängumaana avalikku linnaruumi. Ta on lõpetanud Shenkari kunsti-, disaini- ja tehnikakolledži bakalaureuse. Ta on ka produtseerinud alternatiivseid kunstiüritusi Tel Avivis ja kaaskunstnike installatsioonide näituseid Midburni festivalil Arava kõrbes ning kujundanud valguslahendusi kunstisündmuste VJ-na.
SUURUS LOEB Sigrid Kuusk
Sigrid Kuuse näitusel SUURUS LOEB on käsitluse all ühe elemendi erinevad võimalikkused. Sigrid Kuuse tähelepanu kogunud SOHO-ehtekollektsioon on laiemale avalikkusele tuntud pigem kolmes erinevas suuruses saadaval olevate kõrvarõngaste kaudu. 2020. aastal sai alguse aga kollektsiooni uus, paralleelne elu, mis keskendub kunstiobjektide, keha- ja peakatete loomisele. Kollektsiooni keskmes oleva glitterist diski moodulina käsitledes on võimalik selle suurust kahandades koondada elemendid kanga sarnaseks materjaliks ja suurendades luua neist suuremõõtmelisi peakatteid.
Säravat vaatemängu pakkuv glitter muutub kehakattena oma olemuselt justkui “keebiks” mis tõmbab tähelepanu, ning see omakorda tõstatab vastuolulise küsimuse – kas tõmmata tähelepanu ära milleltki, mida välja näidata ei taha või hoopis püüda tähelepanu, et välja paista?
Sigrid Kuusk on EKA ehte- ja sepakunsti magistrandist eesti ehtekunstnik, kelle ehted on olnud lisaks Eestile esindatud ka Ateenas, Valencias, Münchenis ja Arnhemis. Sigrid Kuusk on olnud ka Galerie Marzee valikus 2019. aastal ehtekunstimessil SCHMUCK.
EHTERUUMID Tõnis Malkov
EHTERUUMID on Tõnis Malkovi viimase 15 aastase visualiseerimistöö poeetiline väljendus, mis uurib materiaalse ja virtuaalse maailma ühendusi läbi ehtekunsti ja VR-ruumide. Näituseprojekt on keskendunud ehete ja virtuaalse ruumi ühendustele ja nende kahe erineva meediumi sidumisele. Ehetest ja virtuaalsetest ruumidest tehakse neid ühendavad krüptoplokiahela NFT-d. Eksponeeritud tööd on seotud VR-maailmadega, mis tutvustavad ehete taustalugu ja nende taga peituvaid virtuaalmaailmu, mida külastaja saab vaadelda, kogeda ja avastada. Näitus eksponeeritakse Oculus Store’sja tööde NFT-d avaldatakse Eesti esimese digitaalse kunsti online-galeriis Kanvas.ai.
Tõnis Malkov (s. 1985) on ehtekunsti ning urbanistikat tudeerinud eesti ehtekunstnik, kelle töid on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis. Tema ehteid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust ja Kadri Mälgu erakogust. Lisaks tegutseb kunstnik ka visualiseerija/mudeldaja ning graafilise disainerina.
PEBBLES – veerkivi, pehme ja loodusest vormunud kuju. Hyrv
Just selline on Hyrv brändi uus kollektsioon, uued kujud ja värskus meie ümber. Sobilik meile kõigile peale neid keerulisi aegu, mil vajame uut hingamist enesesse ja oma ellu.
Uut kollektsiooni Pebbles kirjeldavad kõige paremini loodusvormid, minimalism ning materjalide jätkusuutlik kasutamine. Pebbles ehted on justkui rännak unistustesse… meri, värskus, kargus, elu, kaldale uhutud ja looduse poolt voolitud vormid – vabadus. See tunne kui kandja sulandub ühte ehete energiaga, tundes seda, mis teda kõnetab ning mida ta hindab. Kõige suurem rõõm on äratundmine.
On ütlus, et väikeste kividega saab ehitada suure linna ning väikeste kivide äraviimisega on võimalik liigutada mägesid. Just nii sihikindlad on ka naised. Kuna aga pole üht valemit, mille abil elu juhtida, tuleb austada iga naise valikuid, mille ta langetab enda ja oma perekonna heaks.
Hyrve kollektsiooni Pebbles kivid on just sellised, millega iga naine saab “ehitada” endale midagi erilist, kandes neid nii nagu soovib ja vaid enda jaoks.
Hyrv on ehtekunstniku Kateryna Pishoni loodud juveelibränd, mis tegutseb aastast 2012. Hyrv ehk eesti keeles hirv tuleneb brändi loovjuhi ja asutaja Kateryna Pishoni hüüdnimest. Lisaks peavad brändi loojad oluliseks hirve mütoloogilist tähendust Põhjamaade vanades kultuurides – hirv toob head õnne ning harmooniat ning hirve nägemist peeti heaks endeks. Hyrv kasutab vaid naturaalkive ning taaskasutatud hõbedat, eritellimuste puhul kulda. Ainsa brändina Eestis tuuakse maale ning kasutatakse oma ehetes kõrgekvaliteedilisi Jaapani Akoya merepärleid.
2018. aastal osales Hyrv Ameerika Ühendriikides kõrgelt hinnatud juveelimessil JCK Las Vegas, kus brändi kollektsiooni “Coco” auhinnati esimese kohaga.
Reedel, 14. jaanuaril, kell 18:00 avatakse A-Galerii AKENDEL näitused KOLM LUGU ja JÄLJED AJAS. Näitused jäävad avatuks 26. veebruarini.
KOLM LUGU Aino Kapsta, Keesi Kapsta, Henry Mardisalu
KOLM LUGU on ühe perekonna kolme põlvkonna nägemus ehtekunstist. Kunstnike kolme erineva iseloomuga kolm erinevat lugu on omavahel tihedalt seotud ja igati läbipõimunud.
Kapstade perekonna põhivaraks ja innustajaks on teenekas eesti ehtekunstnik Aino Kapsta, kelle töökogemus ulatub kaugele Nõukogude aega. Viimastel aastatel on tema huvi jäänud pidama filigraantehnikal, milles ta on end igal võimalusel täiendanud. Tema õrn ja detailne filigraan on võitnud paljude ehtekunsti kummardajate südamed. Aino Kapsta 60 tegutsemisaasta jooksul on tema näitusetööd rännanud lisaks Eestile veel näiteks Londonisse, Itaaliasse, Berliini, Moskvasse ja Jaapanisse. Käesolev aknanäitus on Ainol juba 12. kord A-Galerii näitustel osaleda.
Aino Kapsta tütar Keesi Kapsta on küll algselt õppinud arvutigraafikat, ent avastanud enda jaoks hoopis ehtekunsti. Küll palju oma emalt õppinud, on Keesi leidnud iseseisva väljendusvabaduse sulatustehnikas, mis pakub erinevaid vormi ja pinnalahendusi.
Neid ühendavaks lüliks on perekonna kolmanda põlvkonna kunstnik Henry Mardisalu, kes on tegev materjalide ettevalmistuses ning enda arvates ta lihtsalt sattus metallikunsti teele, kuna sündis sellesse keskkonda. Tema põhilemmikuks on erineva suurusega kuld- ja hõbekettide valmistamine. Kõik Kapstade perekonna ehetes kasutatavad ketid on teostatud Henry poolt käsitööna. Viimased aastad on teda selle keerukuse tõttu köitnud ka filigraantehnika, mida ta on õppinud suuresti oma vanaema, Aino Kapsta käe all.
JÄLJED AJAS Helen Clara Hemsley, Therese Mørch
Therese Mørchi ja Helen Clara Hemsley koostööprojekti pealkiri on JÄLJED AJAS. Nende mõlema töös on olulisel kohal igapäeva-kontseptsiooni uurimine ja läbimõtestamine.
Sisuliselt viitab pealkiri nii nende kunstipraktikatele kui ka ühisele vaimustusele elus toimuvate sündmuste dokumenteerimisel, neile olulistest asjade, pealtnäha igapäevaste asjade suhtes ning suurte ja väikeste väljakutsete osas, millega nad tegijatena ja eraelus silmitsi seisavad. Kõige selle kujutamiseks on nad leidnud endile kaasaegse ehte meediumi. Üksikud tükid töötavad koos ja jutustavad ühtse loo – teosed, mis võimaldavad vaatajal uurida ja kujundada oma arvamust ning mõtiskleda oma elu ja olukordade üle.
Pealkiri JÄLJED AJAS viitab seega kunstnike elu ja tavade visuaalsele dokumentatsioonile. Olgu see siis üle 30 aasta jooksul kogutud materjalidest ja esemetest tükkide ülesehitamine või omamoodi hästi elatud elu ajakava konstrueerimine. Tükid, mis kujutavad kasvavat perekonda, kujutavad endast kombatavaid ja metafoorseid kohtumisi ning võimaldavad õrnalt sensoorset taju materialiseerunud kuuluvustundes.
Heleni töödes on kummastav tuttavlikkus, kuid samas ka segane tunne, et ei saa päris kindel olla, miks need esemed või materjalid nii olulised on, mida nad sümboliseerivad või kust nad pärit on. Sellele järgneb kurbustunne ja peaaegu meeleheitlik vajadus asju kuidagi paremaks muuta. Kõik see juhtub pika aja jooksul, andes tunnistust rõõmudest ja valudest, mis kaasnevad teismeea keerukustega, vanemate ja vanemluse, abielu, lahutuse ja pideva sooviga luua, ehitada ja jagada.
Therese’i töödes on samuti tunda familiaarsust, aja möödumist ning kaunist haprust, mis vaataja tähelepanu enda poole tõmbab. Tema seeriale TRACES & TOUCHED on omane puutetaju ja taktiilsuse kaudu tiivustada kontaktide loomist. See võib viia meeled läheduse, intiimsuse, kehalisuse, sentimentide, tootemide, objektisuhete ja seotuse teedele. Kõik on killud Therese’i praegustest uuringutest ehtekunstis, kus olulisteks joonteks on välja kujunenud korduvus ning kehalisus (viidates rituaalsetele ja vaimsetele palveehetele).
“Töötame mõlemad teemadega, mis köidavad inimloomust ja -kogemust ning oleme lõputult lummatud teoste materiaalsest intiimsusest ja puutetundlikkusest, mis äratavad uudishimu ja tähelepanu.”
Helen Clara Hemsley on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist, kuid elab hetkel Taanis, Kopenhaagenis. Ta on õppinud Disaini Oxford Brookesi ülikoolis, Glasgow Kunstikoolis Kaunite kunstide osakonnas ning Kopenhaageni Tehnikaülikoolis Väärismetallide instituudis. Tema töid on olnud üleval mitmetel näitustel Taanis, Hiinas, Portugalis, Austraalias, Saksamaal ja USAs. Tema töödega saab tutvuda: https://www.helenclarahemsley.dk.
Therese Mørch on pärit Taanist ning elab Kopenhaagenis. Ta on õppinud Kopenhaageni Tehnikakoolis, Cassi Kunsti ja Disainikoolis Inglismaal ning oma magistrikraadi omandanud Inglismaal Kuninglikus Kunstikolledžis. Tema töid on olnud näha Taanis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Tema töid on võimalik vaadata ka: https://theresemorch.com.
Näitust toetab Taani Kultuuri Instituut Eestis, Lätis ja Leedus.
