Tagasi Posted on

PUUDUOLEKU HELGUSEST

“Igal ehtel on oma lugu ja teekond. Me usume, et esemed, joonistused, visandid ehk kõik see, mis ehete loomise käigus tekib, on sama oluline kui ehted ise. Nende esemete kaudu õpime me tundma materjali ja selle tähendust ning jõuame oma loomingu tuumani.” – Natascha Frechen, Felicia Mülbaier, Constanza Salinas & Luisa Werner

Näitusega kaasneb trükis, mida esitletakse 14. augustil 2021 Hobusepea 2 hoovis.

Natascha Frechen sündis 1990. aastal Saksamaal Jülichis. Frechen omandas kullassepa kutse ja tegutses luksusehteid valmistades valdkonnas viis aastat, kuid otsustas viimaks ehtekunsti maailma edasi liikuda. 2019. aastal lõpetas ta bakalaureuseõpingud ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. 2020. aasta märtsis alustas Frechen magistriõpinguid ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. Oma kiviloomingu eest pälvis ta 2019. aastal Reinimaa-Pfalzi tarbekunstiauhinna. www.nataschafrechen.com

Felicia Mülbaier sündis 1988. aastal Saksamaal Speyeris. Aastatel 2011–2015 õppis Mülbaier Düsseldorfi rakenduskõrgkoolis, kus ta omandas ka bakalaureusekraadi. 2019. aastal jätkas ta ehtekunsti magistriõpinguid Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. Õpingute jooksul viibis ta ka Rootsis Göteborgi Kunsti- ja Disainiakadeemias ning Eesti Kunstiakadeemias. Oma ehteloomingus kasutab ta peamiselt kivi ja tekstiili. Mülbaieri loomeprotsessis on olulisel kohal ka joonistamine. Ta on näitustel osalenud alates 2014. aastast ning võitnud mitmeid auhindu. www.felicia-muelbaier.com

Constanza Salinas sündis 1993. aastal Tšiilis Valdivias. Pärast kullassepakutse omandamist oma kodumaal Tšiilis, kolis Salinas 2016. aastal Saksamaale ning alustas õpinguid Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. 2019. aastal lõpetas ta seal ehteeriala bakalaureuseõpingud. Oma loomingus kasutab ta peamiselt puitu ja kivi. Bakalaureuseõpingute ajal viibis Salinas ühe semestri Eesti Kunstiakadeemias. 2020. aasta märtsis alustas ta magistriõpinguid ehtekunsti erialal Trieri rakenduskõrgkooli Idar-Obersteinis. www.constanza-salinas.com

Luisa Werner sündis 1997. aastal Saksamaal Berliinis. Pärast kullassepakutse omandamist Saint Amand Montrond’is Prantsusmaal alustas Werner ehtekunstiõpinguid Trieri rakenduskõrgkoolis Idar-Obersteinis. 2019. aastal õppis ta ühe semestri Kanadas Halifaxis Nova Scotia Kunsti- ja Disainikolledžis. 2021. aasta suvel lõpetab Werner bakalaureuseõpingud. Werner kombineerib oma loomingus erinevaid tehnikaid ja materjale, keskendudes kivile ja tekstiilile. www.luisawerner.com

KUNSTNIKUVESTLUS

Tagasi Posted on

MÖÖDUJA x PEOTÄIS PALVEID x VAKTSIIN BE

MÖÖDUJA
Dongyi Wu

Dongyi Wu loob ehte- ja moekunsti, skulptuure ja kontseptuaalseid installatsioone. Tema unikaalselt ekspressiivsed teosed kompavad ehtekunsti piire, kuid on samas hästi kantavad ja meisterlikult teostatud. Wu saab inspiratsiooni kirjandusest, oma kogemustest ja psühholoogia-alastest uurimustest. Ehteid kavandades laseb end juhtida eelkõige kujutlusvõimel. Ta peab end omamoodi jutuvestjaks, kes räägib esmapilgul banaalseid ja tavalisi lugusid, kuid ometi peituvad neis tugevad ja siirad emotsioonid. Wu loob kantavaid kunstiteoseid ning katsetab erinevate materjalidega, loob neile eripärase taktiilse tekstuuri ja annab esemetele uue tähenduse.

Eheteseeriad “Mööduja” ja “Võtmehoidja” keskenduvad tänavamuljetele, mille kunstnik jäädvustab kantavates ehetes. “Mööduja” püüab tabada hetki, mil Wu märkab temast mööduvaid inimesi või ka põnevaid leide moeajakirjade tänavamoe rubriikidest. Teos “Mööduja” sai inspiratsiooni tänaval märgatud noormehest, kes kandis mosaiigimustriga ülikonda, tohutu suuri tosse ja sinist mütsi. Ta kandis küll äärmiselt stiliseeritud rõivaid, kuid tundus sellegipoolest pisut häbelik. Wu soovib oma teoses tuua esile vastuolu noormehe iseloomu ja eneseväljenduse vahel. Sinine värv võib tunduda konservatiivne ja traditsiooniline, tasane ja korralik, kuid seekord mõjus dünaamiliselt ja moekalt ning väljendas hästi noormehe stiili.

Seeria “Võtmehoidja” jätkab “Möödujas” käsitletud teemasid, kuid keskendub inimeste asemel ühele igapäevasele kaasaskantavale esemele, nimelt võtmehoidjale. Wu usub, et võtmehoidja võib selle omaniku kohta nii mõndagi öelda. Inspireerituna tavalistest võtmehoidjatest loob kunstnik narratiivil põhinevaid kantavaid, kergeid ja unikaalseid ehteid.

Dongyi Wu sündis ja kasvas Hiinas. Ta on kaasaegne ehtekunstnik ning elab ja töötab USAs San Antonios. Wul on magistrikraad Rochesteri tehnoloogiainsitutuudist ja bakalaureusekraad Pekingi moetehnoloogiainstituudist. Ta on osalenud mitmetel kohalikel ja rahvusvahelistel näitustel, nagu JOYA 2020 Barcelonas ja Schmuck 2018 Münchenis. Wu pälvis hiljuti Firenze Preziosa Young 2020 auhinna, oli USAs asuva Contemporary Crafti keskuse 2019. aasta Lydon Emerging Artist Programi (LEAP auhinna) ning Hispaanias 2017. aasta kaasaegse ehte auhinna ENJOIA’T üks finalistidest.  Tema teoseid on publitseeritud mitmetes väljaannetes, viimati raamatus “Chinese Contemporary Jewelry Design” (Hiina kaasaegne ehtekunst).

PEOTÄIS PALVEID
Hans-Otto Ojaste

Näitusel kõrvutan päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat.
Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate
lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.

Asetades sama motiiv tänavakultuuri, leidsin paralleeli sihvkade söömises. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise korduvad liigutused. Palve lugemist asendab närimine.

VAKTSIIN BE
Hans-Otto Ojaste

NB! Näitus põhineb kunstniku fantaasial. A-Galerii toetab ja järgib Eesti Vabariigi Valitsuse ning Terviseameti soovitusi ja nõudeid.

Bioenergeetilised vaktsiinid on alternatiivsed kaitsevahendid, mis aitavad vältida koroonaviiruse põhjustatud pandeemia negatiivseid mõjusid. Uut tüüpi vaktsiinid pakuvad alternatiivset lahendust tavapärastele vaktsiinidele ja maskidele, mille kohustuslikuks muutmine on ühiskonda lõhestanud. Põhjalike uuringute ja katsetuste tulemusena on valminud erinevad vahendid, mis sobivad kõikidele vanusegruppidele. Energeetilise kaitsekilbina töötavate blokaatorite tööpõhimõttes on sarnasusi süstitavate vaktsiinidega, ent kehale tutvustatakse füüsiliste DNA osakeste asemel vägivallatult viiruse peenenergiat. Olles viiruse tuvastanud, blokeerib vibratsioonimuundur selle biovälja sattudes ära. 

Vahendite vorm kanaldab universumi harmoonilist energiat ja mõjub selle aktivisaatorina, olles abiks inimese lülitumisel kõrgemale vibratsioonitasandile. Vahendit võib pidada topeltkaitsevahendiks, kuna leevendab 5G ning muude kiirguste mõju organismile. 5G on kahjulik raadiolaine, mille muude negatiivsete mõjude taustal juhitakse nanokiipide kaudu vaktsineeritute kehasid.

*Uurimus tugineb alternatiivteadusele ja vaba meedia väljaannetele ning ei sõltu riiklikult finantseeritud spetsialistide propagandast ja kallutatud teadusuurimustest.

*Katsete tulemusel andis parima kaitse koroonaviiruse vastu Vaktsiin Be kasutamine koos FFP3 kaitsemaskiga.

*Vaktsiin Be mõju suurendab positiivne mõtlemine, tervislikud eluviisid ja tasakaalustatud toitumine.

Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.

KUNSTNIKUVESTLUS: DONGYI WU

KUNSTNIKUVESTLUS: HANS-OTTO OJASTE

MEEDIAKAJA
Areen – Tarbekunsti suvenäitustel on nii dekoratiivsust kui diipi. Vaeb Karin Paulus.

Tagasi Posted on

MYCELIA x QUIETIVO

MYCELIA
Karin Kent Grundberg

MYCELIA ehk seeneniidistik käsitleb allmaa-asukaid. Nii metafoorides kui otsesõnu. Pimedusse varjunud organisme, kellele sageli ei mõelda. Elukad, kes vaatamata kõigele elus püsivad. Nagu jäämägesid, ei ole ka tohutu ulatusega pinnaaluseid seeneniidistikke näha. Nad ootavad ja punuvad oma võrgustikke. Vaikides ootavad nad päeva, mil nende käed, kabjad, kombitsad, väädid ja tundlad läbi kamara murravad. Mil nad saavad oma teisesuse surevale maailmale laotada. 

Karin Kent Grundberg on peamiselt metalli ja klaasiga töötav Rootsi skulptor ja kunstnik. Kummastavusse ja rohmakusse kalduva esteetilise lähenemisega paneb ta iluideaalid kahtluse alla ning julgustab vaatajat vigades ja ebatäiuses ilu avastama. Segades oma loomingusse mütoloogilisi elemente loob ta lugusid erinevat liiki äärealade organismidest – asfaldist läbikasvavast umbrohust – mis ühendavad jõud, et inimeste loodud maailmakorraldus segi paisata.

QUIETIVO
Francesca Locati

Neile, kes leiavad aega vaadelda, mediteerida, mõtiskleda.
Neile, kes hingavad sügavalt sisse ja sukelduvad alateadvusesse.
Neile, kes tahavad aegruumi piirangutest vabaneda.

“Quietivo” on ülev tunne, mis saabub üksnes puhta ideaalse sinise värvi üle mõtiskledes. Me omistame sinise värvi paljudele igapäevastele loodusnähtustele nagu taevas ja vesi ning me tõepoolest näeme seda värvi, kuid tegelikult seda ei eksisteeri, tegu on vaid valguse peegeldustega. Just seetõttu kasutasin kollektsiooni loomisel läbipaistvat borosilikaatklaasi. Kuna meditatsioonis esindab sinine nii tõuke- kui tõmbejõudu, on peaaegu kõikide kollektsiooni kuuluvate teoste arhetüüpvorm lehter. See meenutab vette kukkuva tilga kuju, aga ka seda, kuidas keha hingates liigub, mis on mediteerimisel samuti väga oluline.

“Quietivo” on sügav mõtisklus eseme üle, loobumine tahte väljendustest.
“Quietivo” on hingeõhk, õhk, tühjus.
“Quietivo” on materiaalse ja immateriaalse vahel tasakaalu leidmine.
“Quietivo” on nähtamatu ja tajutamatu kosmos, lõputu ruum ja vaikus.
“Quietivo” on piiritu, kättesaamatu ja jätkuv.
Peatu, jälgi, tunneta, hinga ja mediteeri.
Oled sa kunagi need õhkõrnad piirid ületanud?
Kui kaugele sa jõudsid?

Francesca Locati on noor Itaalia ehtekunstnik. Tal omandas bakalaureusekraadi moedisaini erialal Milanos asuvas Euroopa disainiinstituudis ning spetsialiseerus ehtekunstile. Ta pälvis 2019. aastal JPlus auhinna ning tema teoseid on eksponeeritud Piacenzas, Torinos, Roomas ja Barcelonas. Francesca on olnud stuudioassistent ja keskkooliõpetaja ning praegu töötab ta tootearendajana, materjaliuurijana ja disaineriassistendina Itaalia koti- ja ehtetootja juures.

KUNSTNIKUVESTLUS: KARIN KENT GRUNDBERG

KUNSTNIKUVESTLUS: FRANCESCA LOCATI

Tagasi Posted on

KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI x MORFOSIS

KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI
Ulvi Haagensen

Maailmas, mis on ökoloogilise hävingu piiril;
kus õpime elama viirusega;
kus vaenulik ja ärgitav poliitika üritab meid meelitada ja kontrollida;
kus digimaailm näeb ja teab meie kohta ebameeldivalt palju;
kus nartsissism ja valetamine tundub olevat vastuvõetav käitumine;
esitlen ma Teile:
KAHEKSAJALA ILUAED TÄIS TOTAKAID HÕRGUTISI

Praegustel ebakindlatel aegadel võime vähemalt ühes asjas kindlad olla – kaheksajalgadel on ilusad aiad.

Ulvi Haagensen sündis ja õppis Sydneys, Austraalias, ent on elanud aastaid Tallinnas. Ta on õppinud joonistamist ning skulptuuri ning parasjagu uurib doktoritöö raames Eesti Kunstiakadeemias kunsti ja igapäevaelu piire ning puutepunkte. Ta on näidanud oma töid Austraalias, Eestis, Leedus, Rootsis, Soomes, Ungaris, Lätis, Venemaal ja Lõuna-Koreas. Tema tööd kuuluvad avalikesse kogudesse Austraalias ja Eestis.

MORFOSIS
Ihan Toomik ja Andreas Kivisild

MORFOSIS koosneb mitmetest mitut moodi kantavatest objektidest. MORFOSIS kui moondumine tuleneb meie igapäevastest ümberkehastumistest. Näiteks tööl vormiriietust selga tõmmates hakkab inimene käituma kui selle ameti või organisatsiooni osa. Hiljem koju jõudes võib sama inimene hoopis teistmoodi välja näha ning teisiti käituda. Samamoodi kehastume ümber ka muudes igapäevastes olukordades.

Oleme üheskoos arutanud, millistest omadustest koosneb meie jaoks kantav ehe. Mida oleme nõus ise igapäevaselt kandma? Milliseid väärtused, funktsioonid ja praktilised kaalutlused peavad sellisel ehtel olema? Meie ühine arutelu viis meid kuju muutva vööpandlani, milles kehastuvad meie igapäevased moonded.

Ihan Toomik on vabakutseline kunstnik ja disainer, kes tegutseb ka 3D modelleerimise õpetajana. EKA vilistlane aastast 2013. Andreas Kivisild on vabakutseline kunstnik ja disainer. Ta lõpetas EKA Ehtekunsti osakonna aastal 2012.

KUNSTNIKUVESTLUS: ULVI HAAGENSEN

Tagasi Posted on

SOMA x SKOLIMOWSKI x TENSING x VALTER

NEW WORLD
Sofia Hallik / SOMA Jewellery

Kodumaine ehtebränd SOMA Jewellery on valmis saanud uue kollektsiooniga, mis kannab nime New World. Kollektsiooni kontseptsioon põhineb utoopial – inimese ja planeedi sümbioosil, mida ei varjuta keskkonna- ega tehnogeense katastroofi oht. Inimene on avastanud üheksanda planeedi. Enesetäiustamise tsüklite protsessis on tehisintellekti iga uus põlvkond ilmunud üha kiiremini, kutsudes esile omamoodi intellektuaalse plahvatuse. Selle tulemusena on tekkinud superintellektiga planeet.

Planeedil, mille inimene on asustanud, pole kindlat kuju: amorfne, pidevalt muutuv kuju peegeldub uue kollektsiooni ehetes. Andes algoritmile ette teatud parameetrid, laseb Sofia Hallik algoritmil määrata ehte kuju iseseisvalt. Nii saab ehete loomise protsess hoopis uue näo, milles masin võtab endale looja rolli.

Uue kollektsiooni gender fluid ehted on 3D-prinditud taaskasutatud hõbedast.

SOMA Jewellery brändi asutaja Sofia Hallik (1991) on ehtekunstnik, disainer ja Eesti Kunstiakadeemia doktorant. Oma doktoritöös uurib Sofia digitehnoloogiate mõju vanimasse kunstivormi kuuluvatele ehetele.

MIS OLEKS KUI…
Birgit Skolimowski

Aastal 1891 avas kullassepp Joseph Kopf siin, aadressil Hobusepea 2 toonase Tallinna ühe silmapaistvaima ja uhkeima juveeliäri. Siin on valminud näiteks kroonprints Gustav Adolfile kingitud ehistaldrik ning president Konstantin Pätsi ametitunnus, Riigivapi teenetemärgi kett. Praeguseks on juveeliäri avamisest möödunud juba pea 130 aastat. Kui saaks korraks ajas tagasi minna ning töötada selles keskkonnas ja atmosfääris, mis siin tollal olla võis…

Mis oleks kui…

….saaks tänapäeva ehtekunstnikuna teha ehteid mineviku inimestele.

Mis tähtsust omas ehe toona? Mida peeti ehteks – kas vaid teemanteid ja kulda? Kas tänapäevane ehe oleks kõnetanud kedagi sellel tänaval liikunud inimestest? Kui palju on ehete mõte sellest ajast muutunud? Kas ehted on meid kaitsvad või ilustavad esemed? Kas kole saab olla ilus ja kas vorm määrab sisu? Kas esteetiline ja ilus võib olla tühine? Kas enda ehtimiseks peab olema põhjus?

Vormi üle peabki vaidlema, sisu üle otsustab vaataja. Ehte loojal on alati oma lugu, kui aga ehtel on ka tellija, siis väljendub tema lugu läbi ehtelooja tõlgenduse.

Kujutlesin ennast kohtumas ja vestlemas kujuteldavate ehtetellijatega aastatest, kui siin oli hoopis teine Eesti. Kuulasin nende lugusid ning vormisin need kujutelmad eheteks.

Birgit Skolimowski (1977) lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala 2006 ning 2007. aastal astus sealsamas ka magistrantuuri. Peagi sündisid tal tütred ja elu keerles mõni aasta hoopis emaks olemise rütmis. See ei takistanud tal muidugi jätkuvalt ehteid luua ning nii ongi ta siinsamas Hobusepea 2 ateljees tegutsenud juba 13 aastat. Igapäevaselt ehteid tehes töötab ta kahel peamisel suunal, väikeseeriate ja eritellimustega. Ta on teinud koostööd mitmete Eesti moekunstnikega ning loonud nende rõivastega sobituvaid ehteid nii lavalaudadele kui ka erinevatele tähtsatele sündmustele. Enda kohta on ta öelnud nii: “Armastan luua naiselike ja romantilisi ehteid, millele annan lihtsa ja minimalistliku vormi. Palju inspiratsiooni ammutan elust enesest – inimestest, arhitektuurist ja loomulikult loodusest. Ilmselt jään kogu eluks siia Hobusepea ateljeesse saagima, sest sellest pole ma siiani tüdinenud.“

TAGASIPÖÖRDUMISE VÕIMATUS
Harry Tensing

Kunstniku huviorbiidis on küsimus, kas olnu juurde saab tagasi pöörduda. Uurimuse käigus graveeris kunstnik hõbedast plaatidele juhuslikke motiive. Mäng uitmõtetega moodustas fiktiivse tähenduse. Saaginud plaadid väikesteks tükkideks ja pannes tekkinud detailid uuesti kokku, konstrueeris kunstnik neist uued lood. Plaatidelt enne saagimist võetud tõmmised on ainuke tõestus nende olemasolust.

Hõbedetailidele poolväärkivide lisamisega lõi kunstnik ehtekollektsiooni, mis kinnitab tagasipöördumise võimatust.

Harry Tensing (1972) on lõpetanud Tartu Kunstikooli skulptuuri osakonna (1992) ning Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (1998). Tänasel päeval töötab ta kullasepana ajalolises ettevõttes OÜ Roman Tavast ning vabakutselise ehtekunstnikuna.

HEUREKA
Ene Valter

Iga teose valmimisele eelneb intensiivne loominguline mõttetöö. Mulle meeldib kui ehte loomise lähtepunktiks on mõni kindel materjal, vääriskivi, kujund või sümboolika, mille ümber hakkab mõte ringlema ning otsima erinevaid vormikäsitlusi, tehnilisi võtteid ja visuaale. Tihti võib katsetuste protsess kujuneda pikaks ja sageli tuleb lõpplahenduse leidmine jätta ootele. Ka sellel näitusel olevad antiikkorallid ootasid oma aega ehteks saada mitu head aastat. Kui ükskord saabus oodatud selgus ja lahendus oli viimaks käes, sai rahulolevalt hüüda – HEUREKA!

Ene Valter (1952) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö erialal 1977. aastal. Peale lõpetamist tegutses vabakutselise kunstnikuna ja 1986 aastast sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Ene Valter on A-Galerii asutajaliige ning töötab ARS-Vasetööd OÜ tegevjuhina. 

Suurt osa Valteri loomingust hõlmab valdade vapimärkide, medalite, teenete- ja aumärkide kujundamine ja valmistamine, millesse on ta alati suhtunud kui ehtekunsti alaliiki. Valteri ehteloomingus on aukohal selgus, vormilihtsus ja klassika, ehte kestvus ajast aega. Hõbeda kõrval kasutab ta ehte- ja märgikunstis tihti kõrgkuumusemaile, mis võimaldab kustutada teatud „värvinälga“ muidu küllaltki monokroomses materjalide valikus. Meelisteemaks on olnud kujundada ja valmistada ametikette linnapeadele, kõrgkoolide rektoritele ja organisatsioonide presidentidele. Osaline panus oli Valteril ka Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud Eesti Presidendi kullast ametiketi valmimisel. Ene Valter on ka 5-kroonise Jaan Koorti kitsega metallraha autor. Ene Valteri isikunäitusi on olnud Soomes, Ungaris ja Eestis ning ta on Aasta Ehe 2018 nominent.

Sündmust toetab Eesti Kultuurkapital

KUNSTNIKUVESTLUS: SOFIA HALLIK

KUNSTNIKUVESTLUS: BIRGIT SKOLIMOWSKI

KUNSTNIKUVESTLUS: HARRY TENSING

KUNSTNIKUVESTLUS: ENE VALTER

MEEDIAKAJA
EDASI. Ehtekunstnik Birgit Skolimowski: inimese ja ehtekunstnikuna on mulle olulised vaheldus ja vabadus. “Kunstnikuvestlus”

HÄPPENING. Ehtekunstnik ja -disainer Sofia Hallik: “Tahan kombineerida vana ja uut, klassikalist ja digitaalset”

DELTA. A-galeriis avatakse täna ehtekunstnik Ene Valteri isiknäitus. Stuudios on Ene Valter.

Tagasi Posted on

MORGEN HÄÄL x ILLEND x KIRSS x PAULIN x VILLEMI

TAGASIVAATED
Maire Morgen Hääl

Sille Kima, A-Galerii galerist ja kuraator: “Ühest aknast jääb Maire Morgen Hääle loomingust põhjaliku tagasivaatenäituse tegemiseks kahtlemata väheks. Morgen Hääle looming ja panus kohalikku kunstilukku on kaalukas. Kunstnik ja kuraator Kaisa Maasik on öelnud, et aastal 2020 on kaasaegsed kunstnikud hübriidid, kelle põhilised huvid annavad aimu nende ametist, kui nad poleks kunstnikud. Maire on olnud hübriid algusest peale. Monumentalistina, avaliku ruumi kunsti loojana, metallikunstniku, disaineri, projekteerija ning näituste korraldajana vajaks ta suurt pinda ning sügavat sissevaadet. Käesolev aknanäitus on esimene järjehoidja.”

Maire Morgen Hääl (1939) on metallikunstnik. Õppinud Eesti Kunstiakadeemia (toona ERKI) metallehistöö erialal,  töötas Maire Morgen Hääl pikalt Tallina Tehnikaülikooli (toona Tallinna Polütehniline Instituut) eksperimentaalkonstrueerimisosakonnas kunstnik-disainerina, kus ta projekteeris ja valmistas detaile katseseadmetele, mida ülikooli teadlased oma eksperimentideks vajasid. Lisaks tuli ette ka juhuslikumat laadi töid – näiteks aurahad ja medalid rektoraadi või partei jaoks tähtsatele külalistele.

Omaloominguna lõi Hääl nõukogude perioodil eelkõige monumentaalvorme – skulptuure, pannoosid, sepiseid, piirdeid, valgusteid – avalikku ruumi. Tema tööde hulka kuuluvad sepised Glehni lossis ning Õnnepalees, samuti monumentaalskulptuur “Üliõpilased” TalTechi peahoone ees, Narva Linnahaigla kabeli pannoo “Deemon”, sepisvalgustid Aldo Vinkeli eramus Tallinnas Nõmmel, valgustid Rahvusraamatukogus, endises Eesti Panga hoones (Kinga 1), Kaulbarsi palees Tallinas Toompeal (Kohtu 8), Pärnu Kiirabijaamas, Vainupea kabelis ja mujal. Aastast 2008 on Hääl valmistanud Rahvusraamatukogu auhinda “Kuldraamat”, mis sai alguse ramatukogule teoseid loonud kunstnike ühisnäitusest “Kunst kuulub rahvale”. Lisaks tegeles Morgen Hääl nõukogude perioodil järjepidevalt ka ehetega, tehes pärast päevatööd poolsalaja tellimustöid, mis oli võimude poolt keelatud. Märkimisväärne on koostöö Tallinna Moemaja ja moekunstnik Kai Saarega 80. aastate lõpul. Ehteloomingus lähtub Morgen Hääl esmajärgus materjalist – inimesest, kes ehet soovib. Osalt seepärast on ta kindla kandjata ehet loonud vähe.

Maire Morgen Hääle teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes ning ta on osalenud näitustel Berliinis, Moskvas, Tallinnas, Vilniuses, Prahas, Montrealis, mujal endises N Liidus ning läänes. 

MÄNG
Leida Illend

“Mäng on väikese inimese tõsine töö, ütleb laulurida.
Mäng!

Kavandades ehteid, olen kasutanud mängulisi võtteid nagu kombinatoorika, pindade vastandamine, erinevate tekstuuride kasutamine, joonte graatsilisus ja nõnda edasi – nende omavaheline seos ja kivide panus.
Mäng on mõistatus.
Mäng on saladus.”

– Leida Illend, 13. okt 2020

Leida Illendi (1940) kooliaastad möödusid Rakveres. Kunstiõpinguid alustas ta Tartu Kunstikoolis, õppides dekoraatoriks (1961 – 66). Illend lõpetas Eesti Kunstiakadeemia (toonase ERKI) 1972. aastal. Aastail 1972 – 1995 oli ta ettevõttes ARS-JUVEEL autoritiraaži kunstnik-teostaja, hetkel vabakutseline kunstnik.
Illend on osa võtnud tarbekunsti näitustest 1971. aastast nii kodu- kui välismaal – teiste hulgas Itaalias Milanos, Kanadas Montrealis, Münchenis, Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Leedus ning laialdaselt N Liidu piirides. Ta on kolmel korral osalenud Tallinna Tarbekunstitriennaalil. Tema isikunäitus “Selgus” toimus A-galeriis (2005), olulised rühmanäitused “10” Tallinna Raekojas (1998) ja “Silmad” Vabaduse galeriis (1996). Viimastel aastatel on ta jõudumööda osalenud Metallikunstnike Liidu väljapanekutel. Tema töid on hulgaliselt erakätes, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi kogudes ja Tallinna Linnamuuseumis.

PEEPSHOW
Liisbeth Kirss

… räägib armastusest, seksuaalsusest, häbist ja uhkusest. Mõne tundmusega on nii, et tahaks silmad kätega katta ja kardina taha varjuda. Sellise arglikkusega võitlemine on igapäevane heitlus. Miks küll kogen täiskasvanud naisena endas plikalikku ujedust? Kui aga olen selle tundmuse ajutiselt alistanud, pean jälle hakkama selgitama oma n.ö jultumust. Kas keegi üldse armastab ilma häbita?

Liisbeth Kirss (1996) on sündinud ja üles kasvanud Pärnus. Aastal 2018 omandas ta bakalaureusekraadi ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias, kus nüüd jätkab õpinguid ka magistriastmes. Ta on võtnud osa grupinäitustest Eestis ja välismaal ning käinud praktikal Amsterdamis. Inspiratsiooni ammutab autor oma sõbrannadest, ööelust ja armastusest.

ÕUNAAIA LOOD 
Margit Paulin

Pärast seda, kui Aadam pakkus Eevale õuna on juhtunud siin aias nii mõndagi. Kunstniku oma koduaia õunapuu lehtede all mullast leitud vanad metallist esemed on siin näitusel saanud sõna, et rääkida oma lugusid edasi ehetena, läbi kunstniku silmade ja väga isiklikult – kellelgi on olnud armastus, on olnud palved, usk… on valatud verd ja on rajatud kodu – lihtsad ajatud õunaaia lood. Pühendatud erilistele meestele. 

Margit Paulin (1980) on sündinud Tallinnas, lõpetanud EKA ehtekunsti eriala 2012. aastal ja töötab hetkel vabakutselise ehtekunstnikuna oma koduateljees metsa ja mere vahel, väikeses Eesti külas Keibul. Tema ehteloomingus on tähtsal kohal eelkõige kellegi lugu, millest algab ehte teekond ja millele toetudes ehe ehteks saab. Ehetes on hing, on lugu ja ehe võiks olla jääv.

MURTUD SÜDAMEGA
Paul Villemi

Surm on iga elu osa ja ta jätab jälje nendele, kes selle lähedal on. See võib aga ilus olla – see, mis alles jääb.

Paul Villemi (1983) on metallikunstnik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehte- ja Sepakunsti eriala (2014 BA). Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel ja aastal 2015 avas oma isikunäituse “Motiiv” A-galerii Seifis. Paul on keskendunud oma töös peamiselt terariistadele, tehnikatest 3D-printimisele ja metallivalule.

KUNSTNIKUVESTLUS: MAIRE MORGEN HÄÄL

KUNSTNIKUVESTLUS: LIISBETH KIRSS

KUNSTNIKUVESTLUS: MARGIT PAULIN

MEEDIAKAJA
Prillitoos. Leida Illend. Ehtekunstnik Leida Illend räägib autoriehete valmimisest ja iseendast

HÄPPENING. Ehtekunstist ja hullumeelsusest Liisbeth Kirsiga

EDASI. Ehtekunstnik Margit Paulin: ma usun, et ehtekunsti on vaja selleks, et olla hinges puhtam. “Kunstnikuvestlus”

Tagasi Posted on

JELLE x KEDRINA x LILLEMETS x SERGIJENKO

PUHAS LAHKUS + TANTSULÕVI
Heigo Jelle

Heigo Jelle (1963) on metallikunstnik. Ta lõpetas ERKI 1986. ning töötas õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias aastail 1991-2015, sellest kaheksateist aastat dotsendi ametis. Jelle põhiline materjal on olnud raud ja põhiline tehnoloogia sepis. Jellel on valminud töid ehetest skulptuurideni. Näitustel on ta esinenud suhteliselt vähe. Tema loomingu põhirõhk on olnud tellimustöödel, mida on kavandatud nii ajaloolisse kui kaasaegsesse keskkonda, nende hulgas üheksa väravat Tallinna Vanalinna piirides. Jelle viimane monumentaalne töö oli 2020 juunis valminud nelja meetri kõrgune skulptuur “Äratus” Nõmmel Torni tänaval.

A-Galerii akendel on kaks Jelle sepistatud ja keevitatud terasest skulptuuri.

OLEMISE KERGE KOOREM
Ljubov Kedrina

Igaüks kannab endaga kaasas minevikku täis eelmääratud sündmuseid ja kontrollimatuid situatsioone. See koosneb eelkäijate kogemustest kus teadlikud valikud ja saatuslikud sündmused on omavahel lõputult ebastabiilsed. Me kanname endaga seda olemise kerget koormat kaasas.

Ljubov Kedrina (1987) on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Esimese kõrghariduse omandas Tallinna Ülikoolis Kunstiteraapia erialal 2011. aastal (BA). Teise kõrghariduse omandas EKA ehtekunsti erialal 2019. aastal (BA), peale seda viibis vilistlaspraktikal Soomes. Ta on osalenud rühmanäitustel Itaalias, Portugalis, Venemaal ning Eestis. 

VÄLK LOOTOSÕIES
Bruno Lillemets

“See, kuidas lootose õienupp aeglaselt avaneb, oma õielehti vaikselt laiali ajab, on ju nagu tõe selgumine, mis siis seal roosade õielehtede vahel nähtavaks muutub, meenutab ju briljandilõikelist kalliskivi. Pole midagi imestada, et jumalad sellel istuda tavatsevad”.

– Tõnn Sarv

Bruno Lillemets (1979) õppis Eesti kunstiakadeemias ehtekunsti erialal. Näitustel on ta osalenud aastast 1998. Viimased kümme aastat tegeleb Lillemets peamiselt suuremõõtmeliste objektide loomisega avalikku ruumi. Näiteks interaktiivsed robotseened Tallinna Teletornis ja kujunduselemendid Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone püsiekspositsioonis. Skulptuure ja installatsioone võib leida lisaks Tallinnale veel Rakveres, Tartus, Narvas, Kohtla- Järvel, Põlvas, Kehras. Tema töid on ka Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseumi kogudes.

SÕNUM BABÜLONIST
Tamara Sergijenko

Tänapäevases maailmakorralduses puutume sageli kokku iidsete tsivilisatsioonide traditsioonidega. Üks nendest – ehete loomine ja kandmine – ei ole kaotanud oma aktuaalsust ka meie päevil. Ammumöödunud aegade kordumatu koloriit kajastub maalidel, mis on ootamatul kombel “inkrusteeritud” hõbedast ehetega. 

Sergijenko põhilooming on emailikunsti keskne. A-galerii aknal esitleb ta maale ning hõbeehteid harvaesinevas ning tehniliselt väga nõudlikus akenemailitehnikas (plique-a-jour).

Tamara Sergijenko (1950) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ja on osalenud näitustel Eestis ja mujal: Ameerikas, Inglismaal, Jaapanis, Prantsusmaal, Poolas, Leedus, Venemaal. Sergijenko on osalenud sümpoosiumidel Saksamaal, Inglismaal ja Leedus; samuti on ta pidanud meistriklasse ja esinenud loengute ja videoprogrammidega USAs ning Venemaal ning on saanud preemiaid ja diplomeid erinevatelt konkurssidelt.

Sergijenko ehted ja objektid, on esindatud “Kollektsionääride Kuldraamatus” (Les Editions Arts et Images du Monde, Pariis 1992-1993). Tamara Sergijenko teoseid on Eesti, Venemaa, USA ja Saksamaa muuseumides ning erakollektsioonides.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

KUNSTNIKUVESTLUS: HEIGO JELLE

KUNSTNIKUVESTLUS: LJUBOV KEDRINA

KUNSTNIKUVESTLUS BRUNO LILLEMETS

MEEDIAKAJA
EDASI. Metallikunstnik Heigo Jelle:rauda vägivallaga ei painuta. “Kunstnikuvestlus”

Tagasi Posted on

ARRAK x PÄRTELPOEG x PAAL x VOOSALU

5 NUGA
Tõnu Arrak

Mõnda aega oli see mulle väljakutse, nüüd on see minu elukutse. Ma lihtsalt tahtsin neid asju teha. Just seda oskan kõige paremini, see ei ole veel igavaks läinud ning pakub jätkuvalt uusi väljakutseid. Näitusel olevad noad on tehtud viimase aasta jooksul. 

Tõnu Arrak (1964) on noameister ning metallikunstnik. Arrak õppis aastatel 1985–1990 Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö erialal. Lisaks ehete valmistamisele tegeles Arrak sepise loomise ja disainimisega , mis juhatas kunstniku tema praeguse praktika, nugade valmistamise juurde. Arraku noad on hinnatud tippköökides Eestis ja mujal ning kannavad tema stuudio nime – Tuuts. 

Arraku noad on pälvinud rahvusvahelisi auhindu Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Soomes. Tema näitus „Triibuline raud“ toimus koostöös Ajaloomuuseumiga (2004) ning „40 nuga. Tõnu Arrak ja sõbrad“ leidis aset Rahvusraamatukogus (2014).

KUI AEG PEATUB / maailm tormab edasi
Mari Pärtelpoeg

Kui minu aeg peatub: ma näen heina kõrgeks kasvamas, seemneid valmimas, jõge kivide vahel teed leidmas, pilvi aeglaselt kuju muutmas. 

Hõbetraadi kudumine on vana, aeglane ja kannatlikkust nõudev, ent nauditav India ja Tiibeti tehnika. Detailid kettidele on valatud või pressitud.

Mari Pärtelpoeg (1956) õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö erialal 1974–1979 ning osaleb näitustel alates 1978. aastast. Pikaajalise näitusetegevuse kõrval Saksamaa, Taani ja Rootsi tarbekunstinäitustel ning -kvadriennaalidel on tema teoseid eksponeeritud Stockholmis Rootsi Kaasaegse Hõbeda galeriis (1992) ning Baltimaade ja Skandinaavia tarbekunsti näitustel “FROM DREAM TO REALITY” Tallinnas, Riias, Vilniuses, Kopenhaagenis, Göteborgis ja Helsingis (1993/94). Ta on kolmel korral osalenud Tallinna rakenduskunsti triennaali . Mari Pärtelpoeg on rühmituse ON-grupp asutajaliige ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. Pärtelpoeg on oma loomingut näidanud Tallinna Kunstisalongis 1986. aastal (koos Anu Paaliga) ning mitmel isikunäitusel A-galeriis. Tema viimane näitus “Garten”, kahasse Katrin Veegeniga, toimus 2017. aastal Berliinis galeriis Trofejas.

HÕLLANDUSED
Anu Paal

Sõle ja preesi motiivist inspireeritud rinnanõelad, mis on valminud puukoorest ja puidust, kannavad mõtet pärandkultuuri ja loodusega üks olemisest.

Anu Paal (1951) on lõpetanud ERKI 1979. aastal ning osalenud näitustel alates 1978. aastast. Eesti ja Baltimaade tarbekunstinäituste kõrval on Anu Paal alates 1980. aastate lõpust osalenud arvukatel näitustel Skandinaavias, Saksamaal, Venemaal ning Ühendkuningriigis. Tema isiku- või koostöönäitused on toimunud muuhulgas Tallinna Kunstisalongis koos Mari Pärtelpojaga (1986), Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (1990, 1995, 2002), Kristjan Raua majamuuseumis (1995), Tallinna Kunstihoones (1996, 2011, 2016), Adamson-Ericu muuseumis (2001) ning A-galeriis (2016). Anu Paali tööd kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse. Paal pälvis 1991. aastal Kristjan Raua preemia. 

KUSAGIL MUJAL
Ülle Voosalu

See, mis on siin, on kusagil mujal. 
Tuleb mõte ja pöörasel kiirusel möödub, realiseerub kusagil mujal.
Alusta vaid tegu ja juba ta hakkab end ise looma, läheb oma teed. 
Lõpptulemus on ettearvamatu või liialt ettearvatav, otsustatakse kusagil mujal. 
Mäng, mis ei lase end püüda siin ja praegu. 
Mäng, mida mängitakse kusagil mujal.

Ülle Voosalu (1954) on EKA lõpetanud ehtekunstnikuna. Alates 1980. aastast on ta osalenud näitustel Eestis, endises Tšehhoslovakkias, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Leedus, Lätis ja Saksamaal. Voosalu on Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta on töötanud Tartu Arsi kunstnikuna ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna, samuti on ta õppinud kunstipedagoogikat Tartu Ülikoolis.  

KUNSTNIKUVESTLUS: TÕNU ARRAK

Tagasi Posted on

ARNOLD x LEPIK x NIINEMÄGI x KOSENKRANIUS

EXTENDED PLAY
Georg Arnold

Esitlusel on viiest plaadist koosnev EP (Extended Play). Iga plaadi pinda on salvestunud üks lugu, mis on käsitlus ornamendist Archimedese spiraali alusel. Motiiv tuleneb vinüülplaatidelt. Abivahenditena on kasutatud plasmalõikurit ja treipinki, materjalina terast. Teosed on valminud Eesti Kunstiakadeemia töökojas 2019. aasta sügisel, mille Arnold veetis resideeruva kunstnikuna.

Georg Arnold (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti eriala 2019. aastal (BA) ning jätkanud seal resideeruva kunstnikuna. Arnold täiendas end “Metallikunsti kursusel” Rootsis HDK-Valand Steneby koolis 2020. aasta kevadel. Katsetatud tehnoloogiatest on eelistatuina välja kujunenud gaasi-ja plasmalõikus. Tema töid on Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastööde fondis. See on tema esimene näitus pärast  kunstiakadeemia lõpetamist. Kontekstiväliselt paeluvad asjaosalist vein, muusika ja kollektsioneerimine.

ABOUT FACE
Claudia Lepik

Veetsin 2019 aastal kuu aega New Yorgis residentuuris, kus öised tuled, kirev linnaruum ja läbi jalutatud tänavad pakkusid vaheldust ja inspiratsiooni. Sedasi, kannustatud uuest keskkonnast, süvenesin oma töösse värske huviga materjali vastu. Nii valmisid uued mitmekihiliste struktuuride ja värvitoonidega näo- ja ninaehted. Välja pandud kolmik on osa mu isikunäitusest “About Face”, mis leidis aset samal aastal New Yorgi ehtekunsti nädalal.

Claudia Lepik on ehtekunstnik. 2018 aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala BA kraadi ning autasustati Noore Tarbekunstniku preemiaga. Claudia on tegutsenud vabakutselise ehtekunstnikuna, osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja Kreekas ning möödunud sügisel oli tal esimene soolonäitus New Yorgi ehtekunsti nädalal.

POOLTOON
Maarja Niinemägi

Iga ehe koondab tähendusi ja ehtekandjatena kuulume erinevate kordumatute ideede maailma, kus ka värvil on eriline roll. Kasutades värvi materjalis, küllastunult pealekantuna või aktsendina saab ehtest abstraktne värvi ja vormi kooslus. Titaan materjalina annab selleks palju võimalusi. Ehted on väga kerged ning värvide peegeldus metalli pinnalt kirgas, läbipaistev. Laserlõikuse teel valminud vormidele annab lõppviimistluse käsitöö, nõnda võib iga ehe olla natuke erinev. Näitusel on väljas õhulised, ruumilised kõrvarõngad. Tehnoloogiatest on kasutatud laserlõikust, punktkeevitust, anodeerimist.

Maarja Niinemägi on osalenud näitustel Eestis, Euroopas, Hiinas, Ameerikas ja Austraalias. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala (BA 2004, MA 2008). Ta on olnud vahetusüliõpilane Saksamaal Idar-Obersteinis Trieri Rakendukõrgkoolis arendades oskusi vääriskivide graveerimises ja disainis. Tema töid on ostetud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsiooni Shveitsis, erakogudesse (Kadri Mälk EST, Susan Cummins USA, Lars Phalmann FIN). Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Disainerite Liitu. Praegu elab Maarja Niinemägi Tartus ja tegutseb ehtekunstistuudios Cirrus Tähe 22.

…JA ÜHEKSAPEALINE LOHE
Katrin Kosenkranius

Muinasjutt ütleb… et leida, on vaja läbi kanda kolm paari rauast kingi ja ära süüa kolm pätsi kivist leiba ning siis jääb üle vaid üheksapäine lohe, kelle maskid langevad, kui talle alistud…alles pärast seda kõike saabub vastus…

Katrin Kosenkranius on kunsti tudeerinud Academia Non Gratas ja ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias. Ehtekunsti maitsemeeli on ta vürtsitanud ka praktikatega Itaalias ja Rootsis. Näitustel on Katrin osalenud rohkem ja vähem nii siin kui seal ning lisaks pälvinud 2012. aastal Roman Tavasti stipendiumi.

Tagasi Posted on

KIBE x NIEDRE x KUBJA

TORMI SILM
Kristiina Kibe

Jäädvustatud hetked vääramatust jõust. See, mida me veel ei ole kogenud, tundub tihti hirmuäratavam, võimsam, ilusam. Hirmul on suured silmad. Me ei tea, kas tegelikult näeb hirmunud silmadega selgemini või näeme midagi, mida polegi olemas?

Kristiina Kibe (1970) on eesti ehtekunstnik ja bioloog. Ta on koosseisuväline õppejõud Eesti Kunstiakadeemias metallikeemia ja patineerimise tehnoloogia kursustel. Kibe on lõpetanud 1994. aastal Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe bioloogia erialal. Õppinud aastatel 2002–2005 ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemia meistriklassides (Kadri Mälk, Rein Mets, Piret Hirv, Bettina Speckner). 2009. aastal kaitses Kibe Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti erialal magistrikraadi. Ta on esinenud mitmetel grupi- ning isikunäitustel.

HALASTUS. ELLUJÄÄMINE.
Jan Niedre

Halastus ja ellujäämine.
Jääda ellu kellegi halastusest.
Halastada kõigele elavale.
Elada halastamatult ja halastada elusalt.
Halastus puudutab elusat ja vaid elus saame halastada.
Aga Taavet ütles Gaadile:
“Mul on väga kitsas käes.
Langegem siiski Issanda kätte,
sest tema halastus on suur, aga
inimeste kätte ma ei tahaks
langeda!”

(2Sm 24:14)

Sven Tali (1970), kunstnikunimega Jan Niedre, on eesti ehtekunstnik ja fotograaf.  Ta lõpetas 2003. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal ning 2003. aastal õppis Portugalis, ESAD MATOSINHOS koolis (College of Art and Design, Porto). Ehete ja kontseptuaalsete objektidega on Tali näitustel osalenud aastast 2003. Samast aastast tegutseb ta vabakutselise kunstnikuna.

BE COOL
Kai Kubja

Valminud vastavalt tujule ja hetkele. Mõni hetk on olnud pikem kui teine.

Kõik ehted on valminud hea muusika ja hea ilmaga, ilma igasuguste piiranguteta. Las kandjale jääda see lõplik maagia ja äratundmine, kunstnik ei püüa teda mõjutada lugusid välja mõeldes. Autori ainus inspiratsioon on hetkeemotsioon, mis täna on mustvalge, homme värviline ja magus.

Nii ongi kõik sassis ja erinev ja ometi on sel ühine nimetaja – üks kunstnik.

Kai Kubja on lõpetanud kunstiõpetaja eriala, õppinud ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ja töötanud-õpetanud Saksamaal Kölnis. Kai on spetsialiseerunud emailitehnoloogiale ja kantavatele miniatuurmaalidele. Tema suur kirg on pärlid ja antiikehted. Oma ehteid valmistab ta kodustuudios Aegviidus, kus iga päev on reede…