Tag Archives: Aknanäitus

Tagasi Posted on by

INTO NIILO/ KADI KÜBARSEPP

Reedel, 19. jaanuaril kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, Into Niilo ja Kadi Kübarsepa, isikunäitused.

Into Niilo 

|1984|

A-Galeriis teistkordselt isikunäitusega esineva Into Niilo uued teosed on ajendatud George Orwelli düstoopilisest romaanist “1984″, selles kirjeldatud uuskeele kontseptsioonist ja propagandast. Antwerpenis elav Moskvast emigreerunud kunstnik seostab raamatut maailma ning eriti Venemaa poliitikaga. Projekt |1984| valmis MASieraadi magistriprogrammi raames, mida juhendavad tuntud ehtekunstnikud nagu Ted Noten ja Ruudt Peters.

Niilo kunstiteos on pusle, mis koosneb klassikaliste tükkide asemel vastanduvaid sõnu kujutavatest klotsidest. Klotsid moodustavad paare, milles halva varjundiga sõna täidab paarilise tühimiku ja hea alatooniga sõna katab vastandi positiivse ehk väljaulatuva osa, taandunud negatiivse ruumiga. Kunstnik lõi erilise kirjatüübi, et need materialiseerunud sõnad üksteisega sobituks. Klotsidest on kaks komplekti, mõlemad koosnevad neljast paarist ja on kas 3D-prinditud SLA-st või CNC freesitud pöögist.

Loomisprotsessi käigus mõistis Niilo, et teoseid ajendas tsitaat George Orwelli romaanist “1984”. Orwell ilmestab propaganda ohte, kui sealne fiktiivne valitsus väidab pahatahtlikult ning absurdselt: “Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.”

Galerii jagab kunstniku Into Niilo avaldust järgnevalt:

Käibel on fraas “elu enne 24. veebruari ja pärast”. Minagi elan sellise ajaarvamise järgi. Mäletan vaevu elu enne, kuid mul on selgelt meeles mu tunded pärast Venemaa täieulatusliku sõja algust Ukrainas – kõrvetav valu, meeleheide ja süütunne kohutava vea pärast.

Propaganda Venemaal polnud iial tagasihoidlik, kuid tänaseks olen kummastatud ja nõutu. Täismõõtmes sõda nimetatakse “eriliseks operatsiooniks”, provotseerimata rünnakut nimetatakse “õigustatud kaitseks”. Propaganda väidab, et must on valge ja serveerib inimestele sitta tõe pähe. Pärast esimesi nädalaid tunnistatud õudusi ja julmust ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Ma nõuan enda õigust sellest rääkida.

Räägin propagandast, sõnavabadusest ja hirmust, sest tahan, et mind kuulda võetaks:

 jah, ma olen venelane, kuid

Venelane ≠ riik

Venelane ≠ Putin

Ma ei saa rääkida kõigi nimel, kuid ma saan rääkida enda eest.

Nii lausun:

Lõpetage sõda.

Vabastage kõik poliitvangid.

Venemaa saab vabaks.

Kadi Kübarsepp

Α & Ώ

Tahtsin rääkida algusest, kuidas kõik algab ja kuhu läheb ja miks ma üldse alustasin.
Me ei tea teekonna pikkust ega sihtkohta.
Me liigume edasi. – KADI KÜBARSEPP

Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kes on tuntud oma jõulise ja kohati brutaalse materjalikäsitluse tõttu. Magistrikraadi omandas ta Kunstiakadeemias aastal 2011 ning näitustel on osalenud alates aastast 2003. Kaasaegse ehtekunsti probleemidest enim paelub Kübarseppa kantavuse subjektiivsus. Luues peamiselt skulpturaalseid etenduslikke ehteid on teda tugevalt mõjutanud New Jewellery liikumine 80datest, mis revolutsioonilises meeleolus vabastas ehet ajaloolistest materjalide, vormide ja suuruste taakadest. Kadi Kübarsepp on üks A-Galerii 65 osanikust ning kuulub Eesti Metallikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.

Tagasi Posted on by

BARBORA LEXOVA/ JÜRI ROOSA

Reedel, 15. märtsil kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, BARBORA LEXOVA ja JÜRI ROOSA, isikunäitused.

BARBORA LEXOVA

ŽOUŽELENÍ

Tšehhi keelne sõna ŽOUŽELENÍ kätkeb endas segu lõbust ja naudingust, teatud  joovastuse tunnet, mida kutsub esile erinevate meelte stimuleerimine. ŽOUŽELENÍ juhtub siis, kui lasta fantaasial lennata – olla metsik ja valmis üllatusteks, mis varitsevad igal sammul.

Lexova kummastavad, tuttavatest (või vähemalt nii näivatest) materjalidest valmistatud interaktiivsed ja suured ehted on loodud, et tuua päikesepaistet sombustesse hetkedesse. Kunstnik teeb üleskutse lasta oma sisemine laps vabaks ja olla igapäevaselt mängulisem. ŽOUŽELENÍ pakub kogemust, mis on kõike muud kui igav. Näitus ülistab ootamatut ja meeltlahutavat. Barbora Lexová Tšehhist pärit ning oma perekonnas neljandat põlvkonda kunstnik. Ehtekunstnikuna omab ta mitmekülgset lähenemist. Teda ei kammitse kindlad meediumid ega suurused. Mõjutatuna ASMRi fenomenist liigub ta pehmuse ja kummalisuse vahel ning teda paeluvad fantastilised olendid. Lexova sai bakalaureusekraadi Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemiast ning magistrikraadi Antwerpeni Kuninglikust Kunstiakadeemiast. Lisaks on ta töötanud praktikandina Galeria Reversos.

___

JÜRI ROOSA

PILVEVAATLUS

Kas olete kunagi terve päeva pilvi vahtinud?

Üldse mitte? 

Lapsena? 

Ei mäleta? 

Pilvevaatlusega saab tegeleda nii pilvitu kui ka ühtlaselt halli taeva korral. On vaja vaid peatuda A-Galerii Pika tänava poolsete akende ees. Miinuseks tuleb lugeda pilvede lakkamatu paigalpüsimine. Aga minul õnnestus näha nende tekkimist, algul laisalt rahulikku kulgu, hiljem üha närvilisemat liikumist ja ootamatuid muutumisi. 

Mis oleks elu ilma pilvedeta! – JÜRI ROOSA

Jüri Roosa (1964) on Eesti metallikunstnik, kes alustas oma professionaalset teekonda 1994. Tänavu saab talle õnne soovida nii 60. kui 30. juubeli puhul. Värvikas karakter Roosa tutvustab end järgnevalt:“1984 – 2004 olin rokkmuusik, basskitarrist (toim. Gunnar Grapsi Grupp, Magnetic Band, Vanemõde jpt). Praegusel ajal toimetan põhiliselt Fe galeriis. Töötan nii uue kui ka taaskasutuses terase, vase, alumiiniumi ning muude materjalidega. Olen prillidega ja peaaegu kiilakas.”  Kunstniku positiivsust ning iroonilist huumorimeelt kiirgavad ka tema mängulised loomi ning loodust kujutavad teosed. Naiivsuse varjus käriseb relakas ning välguvad sädemed.

Tagasi Posted on by

Erle Nemvalts/ Merilin Pedastsaar

Reedel, 24. mail kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, Erle Nemvaltsi ja Merilin Pedastsaare soolonäitused.

ARMASTUSEST JA MUUST SELLISEST

Läbi generatsioonide on muinasjutud olnud unistuste, lootuste ja fantaasiate reservuaarid. Miljonid naised on kujundanud nende kaudu oma psühhoseksuaalset enesepilti ja arusaamu sellest, millist käitumist neilt oodatakse, milleks nad võimelised on, mille eest nad tunnustust peaks pälvima ja milles üldse naise jaoks tunnustus peaks seisnema. Romantilist ideaali on aga paraku keeruline reaalsusesse sobitada. Kuidas leida tasakaal kaaslaseigatsuse, üksildushirmu ja iseseisvusiha vahel? Vastus peitub armastuses, kuid kuniks tegeleda vastuse otsimisega…

Erle Nemvalts (1991) on Eesti ehtekunstnik. Tema loominguline praktika keskendub peamiselt inimeste käitumismustritele ning -eripäradele. Oma teostes kasutab kunstnik sageli sümbolite ja materjalide kontraste, milles kohtuvad kergus-raskus, lootus ja meeleheide. Nemvaltsi loomingut on eksponeeritud mitmetel näitustel Eestis, Portugalis, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Ameerika Ühendriikides, Hollandis ja Ungaris. Aastal 2019 pälvis Nemvalts Noore Ehte Fondi eristipendiumi ning 2023. aastal Marzee galerii lõpetajate näituse preemia.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

RING-Kulg

Kulg ja kulgemine – see on loomulikkuse ilming, eheduse avaldumine (ravimtaimel ravivägi, metallil looduslik paatina). Taoistid ütlevad, et loomulikuks ei saada mitte ülespoole pürgides, vaid hoopis vastandteel – alla langedes. 

Paatina on aja jooksul moodustunud õhuke oksiidikiht metalli pinnal, mis tekib keskkonnas leiduvate elementide kokkupuutel. Näiteks raud moodustab oma loodusliku paatina, mida tuntakse roostena, reageerides hapniku ja õhuniiskusega. 

Näitusel RING-kulg esitleb Merilin Pedastsaar peamiselt abstraktseid maale, mis on teostatud messingule ja terasele. Tehnikatena on selleks kasutatud laserlõikust, metallivalu, -söövitust ning metallide keemilist värvimist ehk patineerimist. Metallide värvimise ajalugu ulatub tagasi tuhandeid aastaid ning patineerimise eesmärk on olnud religioosne, praktiline ja dekoratiivne. Laiemalt levinud kunstiks muutus see 19.sajandil. Pedastsaar sõnab: “Metallide värvimine nõuab keskendumist – väga täpset paatina retsepti järgimist, aga ka kannatlikkust ja minna laskmist. Töö tehtud, kohe eemaldu! Suur osa lõpptulemusest on ettearvamatu, tuleb usaldada elu ja anda metallile võimalus. Värvid on pidevas liikumises – ilmuvad ja mattuvad teiste toonide alla. Selline kulgemine koos paatina maalingutega on olnud ühtviisi vapustav ja nauditav koostöö, mida võiks võtta kokku Laozi õpetusega: Toimi toimimata.”

Merilin Pedastsaar (1989) kunstnikunimega MERI on metallikunstnik, loovjuht ja galvaanik oma ettevõttes Ehemeri. 2014 omandas ta Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusekraadi ning samal aastal tunnustati ka Roman Tavasti nimelise noore ehtekunstniku preemiaga. Pedastsaar täiendas õpinguid Rootsis, olles vahetusüliõpilane Göteborgi Ülikooli Disaini ja Tarbekunsti teaduskonnas ning praktikandina Christer ja Lena Bergestad Jonssoni stuudios Jungfruhuset. 2015-2020 töötas ta Viljandi Kultuuriakadeemias külalisõppejõuna, juhendades galvaanika kursusi (galvanoplastika, kuldamine, hõbetamine, patineerimine, metallide söövitamine ja anodeerimine).

Tagasi Posted on by

Liisbeth Kirss/ Valdek Laur

LÕPMATU TÜDRUKUEA SÄRA JA SILLERDUS trotsib maailma, kus siiani domineerivad vananenud ja igavad nägemused soorollidest, iluideaalidest ning vaimsest ja füüsilisest küpsusest. Tüdrukuks olemisest inspireeritud ehted on jätkuks Liisbeth Kirsi eelmisel aastal kaitstud magistritööle MU SÕBRANNAD ON MIMMUD.

“Ma ei infantiliseeri end, kui ütlen: “Ma olen kõigest üks tüdruk!” Sest olla igavene tüdruk, on olla mänguline, hooliv ja kirglik! Charli XCX on tituleerinud selle brat suveks – me oleme kõik natuke katki, ärevil ja meil on pidevalt kiire, aga parim aeg elamiseks on nüüd ja praegu. 

Niisiis helista oma sõbrannadele, mine peole, nuta vetsus, klõbista kontsadel, pea pidžaamapidusid, kleebi seinale poster oma lemmik artistist, tee endale nabaneet, ole cringe! Maailm vajab rohkem tüdrukuid, õnneks igaühe meie sees on ta olemas… otsi see tüdruk üles!”  hüüab Liisbeth Kirss. 

Liisbeth Kirss (1996) on ehtekunstnik, kes on peamiselt keskendunud dekoratiivsetele hambavõredele ehk grillzidele. Tema tööd on inspireeritud mimmundusest, naistevahelisest sõprusest, pidudest ning oma kodukohast. 2023. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga ehtekunsti suunal. Kirss tegutseb peamiselt Pärnus, populariseerides grillze ning ajades sealset feministlikku beibebaari nimega KRÕHVA.

KESTVA KESKEA VÄRVITUD VIRMALISED on absurdi kalduv eneseirooniline mõtisklus ürgmehelikkust ülistavate subkultuuride teemal. 

Ülekandemaagia põhimõttest kantud, peamiselt pullimunade põhjal loodud teosed tõmbavad tähelepanu mehelikkuse äärmuslikele stereotüüpidele. Kunstniku valmistatud regaaliad kommenteerivad maskuliinsust promovate mõjuisikute kaheldavaid motiive ja ilmavaateid. Sotsiaalmeedias figureerivate eluõpetajate kõledasse maailma sukeldumine võib osutuda tervisele kahjulikuks, lähisuhteid laastavaks ning laiemas mõttes ühiskonnale ohtlikuks. Oma töödega vastandub Laur alfaisastest prohvetitele naeruvääristades nende teguviise.

“Mehelikkus on muutunud kosmeetiliseks karikatuuriks, kus välised aspektid muunduvad kandja olemuseks. Õigel mehel on palju raha, kallid autod, villa Hispaanias (või vähemalt mõis Läänemaal), maitsetud kuldketid ja klotserid, jõusaali kuuspakk ning kuulekas naine.

Kuidas peaksid käituma need mehed, kes ei taha olla vallutajad, juhid või superkangelased? Kui mulle ei meeldi lahendada vaidlusi rusikate abil, kui ma ei oska raha teenida, kui naine haugub vastu ning nõelakartus välistab isegi tätoveeringute tegemise? Kas ma olen üldse õige mees? 

Kui ma teen endale Andrew Tate’i või Joe Rogani väärilise regaalia, kas ma muutun sellest mehelikumaks? Kui ma sööksin ära Jordan Petersoni või Mihkel Kunnuse munad, kas mul oleks lootust saada meheks? Või pean ma ikkagi lihtsalt oma toa korda tegema ja trenni minema?” küsib Valdek Laur.

Valdek Laur on kunstnik, kes tegutseb nii ehte- ja metallikunsti kui ka digitaalkunsti valdkonnas. Tal on bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemiast ehte ja sepise erialal ning reklaami ja meedia erialal Tallinna Ülikoolist. Laur on näidanud oma töid isiku- ja grupinäitustel Eestis, Lätis ning mujal Euroopas. Tema peamisteks huvideks on eelajaloolised mütoloogiad, spekulatiivne politoloogia ja futuroloogia. Laur on avaldanud artikleid tehnoloogia ja generatiivsete masinõppemudelite teemal ning on lektor Tallinna Majanduskoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.

MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Pildid: Liisbeth Kirsi ja Valdek Lauri isikunäituste avamine A-Galeriis

Tagasi Posted on by

Indrek Mesi/ Ulrika Paemurru/ Tauris Reose

Aknanäitusel HOKSTOL HEDGA PÄRELMIT JALD esitab Indrek Mesi uudse vormikeele otsinguid. Autor seob ehtekunstniku ekspertiisi graafika ja AI-genereeritud visuaalidega ning propageerib seeläbi valdkondade dialoogi.

Indrek Mesi poolt AI-genereeritud visuaalid on litograafia meetodil laserkoopialt trükitud paberile, mida on omakorda liigendatud ja täiendatud metallist ehisdetailidega. Kujutiste valikul on Mesi vältinud stereotüüpilisi klantse AI-genereeritud pilte. Vastandudes teadlikult klišeede rohkele trendile, võib teostes digitaalsete ja analoogsete vahetöötluste tulemusel kohata pigem tummisemaid tumedamaid toone ja hübriidsemaid vorme, kui see mida tavapäraselt seostame AI-genereeritud kunstiga. Katsetused graafika alal lisavad lõpliku vormina teostes esinevatele visuaalelementidele omaette kihi, mis eristab neid lähtekohaks olnud genereeritud piltidele – sinna on lisandunud veelgi enam käelist tegevust ja protsessiga kaasnevaid nö visuaalseid tõlkevigu. Pildid kaotavad teravaid detaile, kuid võidavad juurde uut tekstuuri.

Projektiga soovib autor panustada aktuaalsesse diskussiooni kunstimaastikul AI-
genereeritud visuaalide teemal. Lähenedes AI-le kui ühele tööriistale paljudest, mida on võimalik lisada olemasolevatele oskustele ja tööriistade pagasitele, saab
AI-st väärtuslik kaaslane loomingulises töös, mis ei vähenda kunstniku enda panust
ega takista isikupärast lähenemist teose temaatikale.

Indrek Mesi (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes ühendab oma loomingus ehte- ja metallikunsti, graafikat, skulptuuri ja uusi tehnoloogilisi lahendusi. Mesil on bakalaureusekraad ehtekunstis ning omandamisel magistrikraad Eesti Kunstiakadeemiast samal erialal. Mesi teosed on olnud väljas soolo- ja grupinäitustel Eestis ja Hispaanias.

–

Ulrika Paemurru näituse KIVIAJA JÄREL keskmes on messingust ja kõrgkuumussavist pea- ja kaelaehted, mis segavad arhailisi materjale tänapäevaste vormidega ning mõjuvad kui eelajaloolised artefaktid samas omamata ühegi tegeliku kultuuriga otsest sidet. Projekt innustab vaatajat otsima tähedusi teoste sümboolikas ning looma enda taustast ja huvidest lähtuvat mütoloogiat. Ehtekunstile lisaks egüptoloogiat õppinud kunstniku paelub mõte, et inimesed pole ajas muutunud – et meid vaevavad ikka veel samad mured, valud ja küsimused, mis eelkäijaidki tuhandeid aastaid tagasi.

Paemurru kirjutab: “Mulle paistab ühe inimeseks olemise nurgakivina, et meil on vaja teada, kuidas asjad töötavad, leida seletusi ja alguspunkte ning selleks peame me taandama maailma keerukust enda jaoks mõistetavale tasemele – olgu selleks tasemeks siis muinasjutt või koostisosade tehniline nimestik. Sealjuures on omamoodi võluv, et faktiliste, koheselt kontrollitavate teadmiste puudus ei halva inimest, nagu ta võiks halvata masinat, vaid teadmiste rolli võtab üle kujutlusvõime – see viib omakorda tihti ka juba uute teadmiste tekkimiseni.”

Näitusel esitlemisele tulevad uued teosed on edasiarendused kunstniku eelmistest projektidest “Õrnad ahelad” (2018-2021) ning “Ebausk ja ebareaalsus” (2023). Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

Ulrika Paemurru (1989) on Tallinnas tegutsev visuaalkunstnik, kelle praktika keskmesse kuuluvad ehtekunst, videokunst ja interaktiivsed teosed. Paemurrul on magistrikraadid egüpoloogias (University of Liverpool, 2013) ja ehtekunstis (Eesti Kunstiakadeemia, 2023) ning kunstialaselt on ta end täiendanud veel HfG Karlsruhe ja Haute école des arts du Rhin ülikoolides ning praktikandina Ruudt Petersi stuudios Amsterdamis. Paemurru on esinenud näitustel Eestis, Itaalias ja Saksamaal.

–

Tauris Reose isikunäitus HAIGLANE JOOVASTUS koondab esemeid ja ehteid, mis peegeldavad kunstniku siseheitlust hetkedel, mil tunded on jäänud ühepoolseks. Näitus on osa Tallinna rakenduskunsti triennaali (TRTR) satelliitprogrammist.

“Mida pikemaks muutub periood joovastuse surve all, seda paeluvam ja ka aheldavam see on.

Iga järgnev samm võib olla ettearvamatu. Ma küll planeerin kogu järgneva teekonna – tunni, päeva, nädala, kuid ettearvamatud käänakud mõttemaailmas mängivad kõik ümber. Enesepeks läbi uute poovate järeleandmatute aadete, mis koormavad aju kuniks need mõtted võtavad üle kogu ümbritseva elu. Kaob söögiisu ja tekib haiglane joovastav tunne.

Mõtteline enesepeks võtab ajaga uusi vorme – äkki vabastaks füüsiline enese nüpeldamine mind neist mõtetest ja tunnetest. See on lihtsalt väsitav. Aju võib iga hetk plahvatada, see ei üllataks mind üldse. Mõtteid koondada muude eluks vajalike teemade ümber ei ole lihtsalt võimalik. Lihtsalt ei ole. Valitseb valurahu. Suutmatus endast välja rabeleda. Seal pole otsest teed, mille kaudu saaksin astuda uuesti üle serva tagasi reaalsusse. Tuleb vaid lasta ajal end kanda.”

Tauris Reose (1996) on Eestis tegutsev metallikunstnik ja õpetaja. Ta on Märjamaa Muusika- ja Kunstikooli vilistlane (2012), lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala (Ehte- ja Sepakunst BA 2021) ja õpingute ajal täiendanud ennast Gothenburgi Ülikoolis Steneby Rootsis (2019). Tema töid on eksponeeritud Eestis, Rootsis, Hollandis, Ungaris ja Portugalis. Kunstniku loomingus on läbivateks teemadeks ülemõtlemine ning vaimse tasakaalu otsing.

Tagasi Posted on by

A-GALERII AASTANÄITUS UNISTUSI TÄHENDUSTEST

6. detsembril avas A-Galerii näituse, kus saab näha valimit 2024 aastal valminud Eesti kaasaegset ehtekunsti, abstraktseid objekte ning tarbeesemeid, mis pakuvad vaatajale laia tõlgendusruumi. Teosed on valminud erinevatest metallidest, tekstiilist, klaasist ning orgaanilistest materjalidest. Näituse teema hõlmab endas inimesi ja sotsiaalseid praktikaid ning mõtiskleb, millist rolli esemed ja neile omistatud tähendused meie reaalsuse loomisel mängivad.

Ehe ja kunstiobjekt on väärtuslik ning kihiline kultuurikandja. Ta on sümboliseerinud kuuluvust vastavasse sotsiaalsesse, religioossesse- või poliitilisse gruppi funktsioneerides hulka inimesi ühendava ja neid mingil viisil käituma paneva jõuna. Niisiis on tähenduse omistamine füüsilisele esemele mõjus võte nii isiklikul, kui ka grupi tasandil. Vaadeldavale objektile on võimalik omistada tähendusi, mida ilma vaataja tõlgenduseta ei eksisteeriks.

Objektide kaudu saab esitada hüpoteese tuleviku loomise kohta. Selline tegevus võimaldab harjumuspärastest tähendustest seoses esemetega lahti öelda ning nendega teadlikult mängida. See näitab, et tulevik ei ole fikseeritud, kuigi vahel võib nii tunduda. Näitus julgustab vaatajat läbi unistamise ja tõlgendamise mõtisklema realistlikele ning ulmelistele tulevikustsenaariumitele. Seda praktiseerides sünnib uusi ideesid ning olulisi tähendusi. 

Kunstnikud

Agnes Veski, Ane Raunam, Anneli Oppar, Anneli Tammik, Anne Reinberg, Bruno Lillemets, Claudia Lepik, Darja Popolitova, Edgar Volkov, Elize Hiiop, Ene Valter, Erle Nemvalts, Eve Margus, Harry Tensing, Hans-Otto Ojaste, Hansel Tai, Henry Mardisalu, Ive-Maria Köögard, Juulia Aleksandra Mikson, Julia Maria Künnap, Kadi Kübarsepp, Kadi Veesaar, Kati Erme, Keiu Koppel, Keesi Kapsta, Kertu Vellerind, Krista Lehari, Kristiina Laurits, Liina Lelov, Liisbeth Kirss, Mari Pärtelpoeg, Maria Valdma-Härm, Mart Talvar, Nils Hint, Piret Hirv, Raili Vinn, Riin Somelar, Sille Luiga, Taavi Teevet, Tatiana Iakovleva, Tõnis Malkov, Ulvi Haagensen, Urmas Lüüs, Urve Küttner, Valdek Laur, Viktorija Lillemets, Ülle Mesikäpp, Ülle Voosalu

Näituse koostajad

Kuraator: Liisi Kõuhkna

Kujundus: Anna Shkodenko

Graafiline disain: Cristopher Siniväli

Koordinaator: Sille Luiga

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia

Tagasi Posted on by

OLGA TEA KREK / MATTHIAS KÜHN / MERIKE BALOD / SORGE / RITVA KARA

13. oktoobril reedel kell 18:00 avatakse A-Galerii AKENDEL 5 kunstniku 5 isikunäitust. Näitused avavad Olga Tea Krek (EST), Matthias Kühn (DE), Merike Balod (EST), Sorge (EST) ja Ritva Kara (FI).

Olga Tea Krek

J.DOE

Projekt J.DOE on ajaliste ja ruumiliste piiride metafoor – nagu olemise sügavikku heidetud juveel, põhjustab see lainete ahela, mis kujundab ümber reaalsuse enese. Eksponeeritud teos sarnaneb matrjoškaga, mida on kiht-kihi haaval kaetud anonüümsusega, kuid mille tuumas asub potensiaalselt maailma muutev idee.

Kreki töö on loominguline uurimus inimsuhtlusest. Teda paeluvad kohati raskelt tabatavad seosed inimeste vahel ning ka maailm ise, alatises ilu ja kaose keerises. 

Olga Tea Krek on Eesti ehtekunstnik, ta lõpetas Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal 2019. aastal. Vahetusüliõpilasena jätkas ta õpinguid Iisraeli Shenkari Tehnika-, Disaini- ja Kunstikolledžis. Lisaks kunstile omab Krek bakalaureusekraadi farmaatsias.

Matthias Kühn

VORMUMISED

Näitus VORMUMISED (originaalpealkiri ing SHAPE-SERIES) ühendab traditsioonilise sepistamise taide ja kaasaegse disaini, julgustades vaatajat kujutlema käsitöö tulevikku.

Kühn otsib vastuseid kiireloomulistele ökoloogilistele probleemidele seoses tootmisega. Oma teoste loomiseks taaskasutab ta vanarauda, muutes tööstusliku prügi kunstiks. Võrreldes rauamaagi traditsioonilise kasutamisega ja vanaraua sulatamisega, on see protsess palju energia- ja ressursisäästlikum. Seega on tema tööd osa muutusest säästliku käsitöö ja metallikunsti suunas.

Kühni kätes saavad skulptuuridena uue elu baasmaterjalid nagu kõverdunud plekk, tööstuslikud lõikejäägid või kõrvalejäetud ehituses kasutatavad kandekonstruktsiooni elemendid. Algul lõikab ta materjali väiksemateks võrdseteks tükkideks. Jõuhaamri teravad löögid ajavad iga tüki C-, S- või kiilukujuliseks. Tüki kõver kontuur võib jääda tasapinnaliseks või kaarduda ülespoole. Kühn ühendab seejärel metallitükid neetidega,  luues erinevaid kujusid ühendades orgaanilise vormi. 

Vormid valmivad, vältides sirgeid jooni ja täisnurki. Sepistamise protsess saavutab materjali kolmekordse muundumise. Esiteks muutuvad materjali kolmnurgad ja ristkülikud geomeetrilistest kujunditest orgaanilisteks. Teiseks muudab tule mõju ja käsitsi sepistamine algse pinnatöötluse ja loob erilise tekstuuri ja värvi. Kolmandaks muutuvad mõned tasapinnalised lehed mahulisteks vormideks. Üksikud elemendid põimuvad teistega, luues erinevaid kompositsioone. Valminud teosel on ornamentlik struktuur, kus unikaalseid kujundeid saab eristada sepistamises tihti kasutatavatest vormi kordustest. Väikesed augud teostes on tunnistuseks materjali eelnevale elule.

Matthias Kühn on metallikunstnik ja sepp. Ta sündis Osnabrückis, Saksamaal ning nooruses pendeldas tihti Hollandi, Põhja-Saksamaa ning Lõuna-Saksamaa vahet. Metallikunsti leidis ta enda jaoks varakult. Pärast kooli lõpetamist sai temast õpipoiss Kunstschmiede Althammeri sepikojas Leipzigis, Saksamaal. Kahe aasta jooksul laiendadas ta oma teadmisi, omandas uusi oskusi ja arendas kunstniku käekirja olles reisisell. Selle aja vältel töötas ta kõrvuti seppadega Austraalias, Inglismaal, Iirimaal, Austrias ja Saksamaal. Metallikunsti kraadi omandas ta HDK-VALANDis Stenebys, Rootsis.

Merike Balod

EEBENIPUU JA ELEVANDILUU

Eebenipuu ja elevandiluu – klassikaline kooslus – akord klaveriklahvidel. Must nagu mullapind ja valge nagu pilveharja valevus. Üheskoos moodustavad materjalid vastandite harmoonia. Balod püüab puitu ning luud oma ehetes kaasajastada seda tükeldades ja geometriseerides. “Hõbedaga loob see läikiva kooskõla, matiga justkui erinevad toonid muusikas…” leiab kunstnik.

Merike Balod on lõpetanud endise Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (praeguse Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö erialal 1988. aastal. Samast aastast alates on ta osalenud näitustel. Ehetega tööd teeb ta”10 kunstniku ateljees” Hobusepea tänaval.

Sorge

VAIGUTAJAD

Näitus jätkab Sorge seeriat “Vaigutajad.” Vaigutamine on metsatööstuses viis koguda elus puudelt vaiku, selleks lõigatakse puu tüvele iseäralik sulge meenutav muster. Kunstnik valmistab vanadest vaigutustööriistadest keevisskulptuure, tegelaskujusid, kes on värvitud vastavalt teose karakterile.

Sorge sõnab: “Tööd on lõviosas keevitet omaaegsetest vaigutusriistadest, milledele lisandub mõni juhudetail. Algmaterjal jõudis minuni täiesti juhuslikult. Jalutades endise metsakombinaadi territooriumil jäid silma vana paneelihunniku alt turritavad metallitükid. Korjasin mõned kokku ja – ja nagu iseenesest oli esimese vaigutaja kavand valmis. Tundus, et õnnestus ning siis tulid ka ülejäänud tegelased. Head vaatamist!”

Sorge e Margus Tiitsmaa (1963) on Rakveres sündinud, Roelast pärit Eesti kunstnik. 2008. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia interdisiplinaarsete kunstide magistrantuuri ning eelnevalt õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis joonistuse ja kunstiõpetuse erialal. Sorge on tegelenud nii maalimise, graafikaga, skulptuuri, installatsioonide kui ka performance’i kunstiga. Kogu elu loominguga tegelenult on kunstnik esinenud üle 200 performace’is ning osalenud ligi 100 näitusel Eestis ja mujal.

Ritva Kara

PUULT

PUULT näitusel on väljas värvilised puidust rinnanõelad, hõbedast ja merevaigust ripatsid ning ehted, mis on valmistatud kuivatatud banaanidest ja okstest. “KaranBa Banana” ehtekollektsioon taaskasutab riknenud banaane. Lisades nende pinnale kuld- ja hõbelehte, tõstab kunstnik materjalide väärtust. See ehtekollektsioon on ökoloogiline, eetiline ja esteetiline avaldus. Iga väljapanekul olev ese on unikaalne, julge ja uuenduslik nii kuju kui ka materjali poolest.

Kara sõnab: “Ma arvan, et unikaalne ehe on osa isiksusest, kogetud elust ja olulistest mälestustest. Ma tunnistan, et olen kirglikult hullumeelne kollektsionäär ja looja, kes tegeleb pidevalt loomingulise mängu, katsetamise, uurimise ja uute kunstiliste meetodite väljatöötamise ja rakendamisega.”

Ritva Kara on soome ehtekunstnik ja õpetaja, kes on õppinud erinevates ülikoolides ning koolides, keskendudes käsitööle ja disainile. 1997. aastal sai Kara magistrikraadi Helsingi Ülikoolist. Tema ehteid on näidatud alates 1980. aastatest nii Soomes kui ka rahvusvaheliselt. Kuigi ta keskendus oma karjääri alguses peamiselt emailitud ehetele, on ta viimastel aastatel ammutanud inspiratsiooni looduslikest materjalidest, nagu röövikute poolt söödud oksad, kuivanud banaanid, õunad ja merevaik.

MEEDIAKAJA
kultuur.err.ee – Pildid: A-Galerii akendel avati viis uut näitust

Tagasi Posted on by

SANNA NUUTINEN, KAISA VUORINEN / CAROLINE BACH, DARIUS WOJDYGA

Reedel, 18. augustil kell 18:00 avavad A-Galerii AKENDEL kaks ühisnäitust neli väliskunstniku. Näitusega JÕGEDE HÄVING ühendavad loomingulised jõud Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO) ning näitusel ÜLE / PIIRES teevad seda kunstnikud Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI).

Näitused on A-Galerii akendel üleval kuni 8. oktoobrini.

JÕGEDE HÄVING

Caroline Bach (NDL) ja Darius Wojdyga (NO)

Näitusega soovivad kunstnikud pöörata tähelepanu meie maid põimivatele jõgedele. Bach ja Wojdyga mõlemad tunnevad sidet kindlate jõgedega Euroopas, mis on silmitsi seisnud massiivsete keemiliste õnnetustega. Oma loovuurimuses seisavad nad nende jõgede hoidmise eest, rõhutades veekogude tähtsust ning tõstes teadlikkust nende ökosüsteemide hapruse kohta.

Jõed kannavad infot mägedest mereni, rikastades oma voolu igal käänakul. Nii kannavad jõed endas lisaks mineraalidele ja toitainetele inimtegevuse ja selle ökotsiidi jälgi. Aegade vältel on voolav vesi kujundanud maastikke, uuristanud orge ja loonud koopaid. Tänapäeval püüavad inimesed loodust kontrollida, ümber suunates jõgesid, tekitades veehoidlaid, asfalteerides ja ehitades betoonist jõepanku. Inimesed kasutavad vett põllumajanduses, tööstuses ja energiatootmises. Jõed on üha vaenulikumad keskkonnad kõigile ainulaadsetele veeolenditele. Kemikaalid tapavad populatsioone ning meditsiinijäätmed muudavad loomade kehasid, samal ajal kui muutused vee happesuses ja temperatuuris  viivad ökosüsteemi tasakaalust välja. Tagatipuks põhjustab veekeskkonna elusolendite halb kohtlemine olulisi probleeme ka inimestele.

Näituse kesksed kolm jõge on Norras asuv Akerselva, kus Darius elab; Prantsusmaal asuv La Dore, kus Caroline kasvas üles; ja Hollandis asuv Rijn, kus Caroline praegu elab. Dariuse teosed on valmistatud metallijääkidest, mis on välja õngitsetud Akerselvast. Materjalid on töödeldud ja vormitud patogeenide ja mikroorganismide kuju järgi. Caroline punub kokku kangast, plastikut ja juhtmeid, et luua kauneid pindu, mis meenutavad vee lainelisi maastikke.

Caroline Bach (1995) on prantsuse ehte-, tekstiili- ja tsirkusekunstnik, kes elab Amsterdamis. Tal on ehtekunstis bakalaureusekraad Gerrit Rietveld Akadeemiast ning ta on lisaks õppinud erinevaid käsitöötehnoloogiaid Prantsusmaal, Hiinas ja Hollandis. Tema loomingu fookus on post-antropotsentristlik, propageerides looduslähedust läbi oma loomingu ja tegevusega haridusasutustes. Bach on Amsterdami kaasaegse ehtegalerii The Pool kaasasutaja.

Darius Wojdyga (1975) on kaasaegne ehtekunstnik Poolast, kes elab Norras alates 2005. aastast. Pärast bakalaureusekraadi omandamist ja vahetusõpinguid Gerrit Rietveldi Akadeemias jätkab ta oma magistrikraadi omandamist Oslos asuvas Rahvuslikus Kunstiakadeemias metalli- ja ehtekunsti osakonnas. Darius asutas Oslos kaasaegse ehtegalerii Galleri Skrankeni ning kaasaegse ehtefoorumi Display Case.

ÜLE / PIIRES

Sanna Nuutinen (FI) ja Kaisa Vuorinen (FI)

Näitusel ÜLE / PIIRES kohtuvad kahe Soome kunstniku, Sanna Nuutineni ja Kaisa Vuorineni, teosed, et uurida inimolevuse sügavat ja vastandlikku suhet ümbritseva, looduse ning ajaga.

Sanna Nuutineni kollektsioon ÜLE ärgitab mõtlema inimtegevuse mõjule maailmas. Ta küsib: “Mida tulevased põlvkonnad meie ajast arvavad? Kas nad imestavad, kui raiskavad, hävitavad ja tarbimisele keskendunud me olime? Miks me ei püüdnud leida elus tasakaalu keskkonna ja loodusega?” Nuutinen kasutab oma taides sõnumi edastamiseks sümboolset liblikat – inimtegevuse pealtnägijat. Liblikas kannab meie lood, kogemused ja küsimused järgmistesse sajanditesse, järgmiste röövikuteni. Ta viib neid edasi aina kaugemale, üle merede ja sügavale metsadesse. Liblikas teab, et kunagi saabub maailma mõistmine, õiglus ja ilu.

Kaisa Vuorinen kollektsiooniga PIIRES keskendub isikliku ruumi ja aja mõistele igapäevaelu kiire sagina keskel. Ta peab isiklikku aega samaväärseks isikliku ruumiga. Loominguks aega võttes saab ta keskenduda endale, ta saab üheks aja ja ruumiga. Vuorinen tabab oskuslikult paradoksaalset mööda vuhisevate hetkede ajatut olemust. Näitusel esitleb ta “käevõru-tiibu”, mis on valmistatud hõbedast ja shibuichist. Shibuichi on Jaapani päritoluga vase ja hõbeda sulam, mille kunstnik ise valmistab.

Sanna Nuutinen on soome ehtekunstnik ja looja. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis ning tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.

Kaisa Vuorinen on soome vabakutseline ehtekunstnik ja -disainer. Ta õppis ehtedisaini ja kullassepatööd Lahti Rakenduskõrgkoolis, tal on magistrikraad Helsingi Kunsti- ja Disainiülikoolist ja ta lõpetas LAB Rakenduskõrgkooli 2023. Hetkel töötab ta ehtestuudios Hernesaaris, Helsingis.

Tagasi Posted on by

ISMINI PACHI, SANDER HAUGAS / KERTU VELLERIND

Reedel, 30. juunil kell 18:00 avavad A-Galerii akendel oma ühise näituse kreeka kunstnik Ismini Pachi ja Sander Haugas ning oma soolonäituse Kertu Vellerind. Näitused on üleval kuni 13. augustini.

KAKS²

Ismini Pachi ja Sander Haugas

“Enamik minu päevi on täidetud ebamugava mõttetusega. Kui miski algab äratus(!)kellaga, siis see annab tooni ka kõigele järgnevale. Mul kulub vähemalt tass või 2 kohvi, et end ainuüksi käima saada, ja see on päeva kõige loomulikum osa.

Me petame oma kehasid ja meeli koidust hämarikuni ning muid võimalusi pole. Otseteid ei eksisteeri, ega ükski lõunasöök ole tasuta. Kogu elu käib ümber „olme“. Trikk seisneb pehmete kohtade leidmises, sealt, kus neid on võimalik leida, ning mitte peaga vastu seina jooksmises, kui nii võib öelda.

Seeria „Väljateenitud olme“ räägib elust, mida ma tunnen, ametist, mida praktiseerin, inimestest, keda armastan ning rõõmust, mida see kõik mulle pakub. See on ülistus tervele mõistusele ja ood armastusele. Alati…” —— Sander

“Enamik minu päevi on ärevad ja lärmakad. Mind ümbritsevad inimesed, kes räägivad keeli, mida ma ei mõista, proovin kohaneda ning sobituda ruumi, mis mulle antud. Selles pidevas andmises ja võtmises, mida elu nõuab, vajan rohkem aega. Valin hoolikalt, kellega loon sidemeid, nii kaitstes ennast tugevuse ja aususega. See kõlab hapralt, kuid tegelikult ei ole. Kätega töötamine toob mind tagasi maa peale, aitab mul suhestuda oma kehaga. See on aeg iseendale, aeg aeglustuda ja vaikselt jälgida, kuidas maine vallutab meeled ning mateeria võtab kujusid, mis rahustavad minu hinge. See maandab mind, ühendab mind minu juurtega ja sillutab pikka teekonda, mille olen läbinud, sidudes mind eesoleva rajaga, mis on valla minu ees…” —— Ismini

Näitus KAKS² on dialoog, milles kunstnikud kompavad erinevate materjalide piire ja tugevusi ning küsivad, kas jõud saab tekkida hoolitsuse ja koostöö kaudu. Sander Haugas esitleb värskeid kehaehteid ja objekte, mida koondab pealkiri “Väljateenitud olme”. Ta kasutab tehnikaid nagu sepistamine, jootmine ja keevitamine ning materjale nagu teras, messing, samet, pleksiklaas ja vana sokk. Ismini Pachi kollektsioon “Kätega loodud jõud” koosneb ehetest ja objektidest. Teosed on valmistatud portselani valu tehnikas ning hõbedat sepistades. Kõik kunstiteosed on valminud 2023. aastal ega ole varem eksponeeritud.

KAKS² tähendab jõudu. Kahekordset kahe jõudu. Kaks kultuuri, kaks materjali, kaks kvaliteeti, neli loomingulist kätt.

Sander Haugas (1983) on praktiseeriv sepp, skulptuuri tehnik, arhitektuuritudeng ning Eesti Kunstiakadeemia lektor. Pärast skulptuuri erialal bakalaureuse õpingute lõpetamist Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2003-2008) jätkas Sander Haugas oma professionaalset karjääri sepp Ivar Feldmanni töökojas (2007-2012). 2012. aastal asutas Sander oma sepikoja. 2020. aastal sai ta magistrikraadi cum laude koos Noore tarbekunstniku preemiaga Eesti Kunstiakadeemia disaini ja rakenduskunsti õppekaval. Alates 2020. aastast õpib ta arhitektuuri erialal samas koolis. Sander Haugas on töötanud ka Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri- ja installatsiooni osakonna tehnikuna (2018-2020) ning lektorina Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (2013-2016) ja Eesti Kunstiakadeemias (alates 2018).

Ismini Pachi (1984) on Kreeka ehtekunstnik ja õpetaja, kes elab viiendat aastat Eestis. Tal on bakalaureusekraad filosoofia, pedagoogika ja psühholoogia erialal Kreeka Riiklikust ja Kapodistria Ülikoolist Ateenast (2008). Pärast bakalaureuse õpingute lõpetamist osales ta ehtekunsti ja skulptuuri kursustel Chalki Ehtekool – Eric Robbertis (Kreekas) ning hakkas töötama iseseisva ehtekunstnikuna, osaledes aktiivselt rahvusvahelistel näitustel. 2021. aastal omandas ta magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia disaini ja rakenduskunsti õppekaval cum laude. Lõputööga nomineeriti ta Noore tarbekunstniku preemia saajaks. Alates 2021. aastast töötab ta Tallinna Rahvusvahelise Kooli kunstiõpetajana.

PEA

Kertu Vellerind

VÕIB KÕVERDUDA ÕIGE VEIDRALT

PIHTA SAANUD NAELAPEA,

KAS TAINAS PEITUV MÕISTUS LÕIKAB

VÕI ON KINNI ASI PEAS?

PEARAHA PEAGI PEAKSKI MAKSMA

PEATA MEHEL ÕIGE PEA

KAMA KAKS, KAS PUU VÕI KAPSA –

KAKS PEAD ON IKKA KAKS PEAD!

KERTU VELLERIND

Näitus on väike viiv… võimalus võtta hingetõmme, enne, kui elus jälle edasi tormata. “PEA nüüd ometi!” kutsub üles kunstnik Kertu Vellerind, enda aknanäitusest möödujat. Talle on pealkirjad alati olulised olnud, kandes kindlat sõnumit. Olles eestlane, muretseb kunstnik meie väikese rahva emakeele pärast ja naudib selle ilusa keele kõla ja mitmetähenduslikkust. Nii ongi tema ehete nimedesse peidetud väikese vimkaga sõnamängud. 

Vellerind on selgitanud, et kasutab näitusetöödes materjalina enamasti hõbedat ja peakivi (sic). Peakivi on tema sõnul ääretult ilus, mitmepalgeline ja midagi, mille üle peaksime uhked olema. Samuti ei häbene kunstnik Eesti rahvuslikku ehtepärandit. Inspiratsiooni ammutamiseks kihutab ta väidetavalt ringi kodarrahast ratastel ning eksleb natuke metsas.

Kertu Vellerind on võluvalt naljamaigulise loominguga Eesti ehtekunstnik. 1997 omandas ta magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias, metallikunsti erialal. Lisaks on ta täiendavalt õppinud Soomes ja Saksamaal. Aastast 1995 tegutseb kunstnik vabakutselisena ning kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Metallikunstnike Liitu. Vellerind on osalenud mitmel grupinäitustel nii Eestis, kui välismaal, sealhulgas Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis, Taanis, Poolas, Tšehhis, Islandil, Belgias, Itaalias ja USA-s. Omal sõnul armastab ta isiknäitusi teha iga viie aasta tagant, kui ümmargune number jälle ette kukub. Teda on tunnustatud mitmel rahvusvahelisel konkursil ning 2018 pälvis ta koos Urve Küttneriga Ede Kurreli nimelise preemia.

Tagasi Posted on by

PHILIPP SPILLMANN / CAROLIN DIELER / ANDREI BALAŠOV / MIMA PEJOSKA

Reedel, 28. aprillil kell 18:00 avavad A-Galerii akendel oma näitused neli eriilmelist ja tunnustatud kunstnikku: Philipp Spillmann Norrast, Carolin Dieler Saksamaalt, Andrei Balašov Eestist ning Mima Pejoska Makedooniast.

Näituseid on A-Galerii akendel üleval kuni 25. juunini.

SHELLS JA KAVIAR

Philipp Spillmann (NO)

SHELLS JA KAVIAR teosed on käsitsi graveeritud Põhja-Norra rannikult leitud traalnooda (kalapaatidel kasutatav suur kalavõrk) poidest. Traalnooda poid on valmistatud nafta põhisest tahkest plastikust. Kunstniku lapsepõlve mälestused rannale uhutud merekarbi aardejahist ning rahvusvahelise naftakompanii nimi ja logo olid inspiratsiooni allikateks, mis ajendasid muutma mereplastijäätmed kantavateks kunstiteosteks. Traalnooda poi oranž värv seostus kunstnikule Norra kaaviariga (Kaviar), mida pakendatakse tuubi ning süüakse torust välja pigistades. Toru tähekujuline ava loob väljapressitud kaaviarile iseloomuliku faktuuri, mis ka näitusetöödes peegeldub.

Näitust toetavad Norra välisministeerium ja Norra Kunsti- ja Käsitöö liidu asutatud MTÜ Norwegian Crafts. 

Philipp Spillmann (1977) läbis klassikalise kullassepa praktika ja õpingud Schule für Gestaltungis Šveitsis Zürichis. 2001. aastal kolis ta Norrasse ja sai 2011. aastal Norra Kunsti- ja Käsitöö Liidu liikmeks. Ta on osalenud riiklikel ja rahvusvahelistel autoriehte ja -esemete näitustel. Ta on loonud kunsti ka avaliku ruumi jaoks. Tema teosed leiab Bergeni Kunstimuuseumi – KODE, Oslo riikliku kunsti-, arhitektuuri- ja disainimuuseumi, Tromsø Põhja-Norra kunstimuuseumi ning Šveitsis Lausanne’i kaasaegse disaini ja tarbekunsti muuseumi – MUDAC püsikollektsioonidest.

KORRODEERUNUD

Carolin Dieler (DE)

Näitusel KORRODEERUNUD uurib Carolin Dieler inimkonna ja ookeani vahelist suhet. Näitusetööd on mitmete eksperimentide tulemus – Dieler loob uuesti korrodeerunud ehk roostes metalli tekstuuri – visualiseerides seeläbi vee ja inimese omavahelist sõltuvust ning mõju üksteisele. Ehete eriline krobelisus on saavutatud valades tina, seejärel on tinavalult võetud vorm, et sama faktuur hõbeda pinnale üle kanda.

Carolin Dieler on ehte- ja aksessuaaridisainer, kes elab Saksamaal Kölnis ning on lõpetanud Maastrichti Kunstiakadeemia. Peale kooli lõpetamist asutas Dieler omanimelise brändi, mille alt kunstnik oma ehete ja aksessuaaride fantaasiad ellu viib. Tema töös on kesksel kohal küsimus, kuidas inimkond saaks taas ühenduda loodusega. Dieleri loomingut innustab tema vaimustus ookeani imedest.

AUTARKIA

Andrei Balašov

Andrei Balašovi AUTARKIA nimelisel aknanäitusel saab näha viite isepärast karakterit – käsitööna sündinud valejumalad, kes kutsuvad möödujaid ennast imetlema ja kummardama. Tegelaskujud on valmistatud eelmise aasta vältel mõtiskledes tänapäeva poliitikale. Teoste materjaliks on valatud pronks kombineeritult raudnaeltega.

Andrei Balašov (1965) on eesti ehtekunstnik, kes viimastel aastatel on töötanud pisiplastika žanris ja tegelenud antropomorfsete vormidega ning eksperimenteerinud valutehnika ja faktuuridega. Balašov on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Lahti kullassepakoolis Soomes. 1996. aastal pälvis ta Edde Kurreli nimelise Eesti Metallikunstniku auhinna. Oma töid on ta eksponeerinud isikunäitustel Lätis Gallery Susis Riias, Leedus Kauno Langases Kaunases ja Uzopio Galerijas Vilniuses. Grupinäitustel on Balašov osalenud Rootsis, USAs, Saksamaal, Soomes ja Hollandis.

MULTIVERSUM

Mima Pejoska

Näituse MULTIVERSUM teosed seavad kahtluse alla meile tuttava maailma/universumi ja uurivad selle võimalikke seoseid teiste universumitega. Ehted on valmistatud heegeldatud roostevabast terasest, hõbefiligraanist ja töötlemata metallplekist. Erinevaid materjale ja tehnoloogiaid läbisegi kasutades mõtiskles Pejoska võimaluste ja seoste üle erinevate universumite, meie maailma, alateadvuse ja teadvuse ning inimsuhete vahel.

Mima Pejoska on Makedooniast pärit ehtekunstnik, kes on loomevaldkonnas tegutsenud üle 17 aasta. Erinevad õpingud ja kogemused Makedoonias, Ameerika Ühendriikides ja Berliinis on kunstniku jaoks avanud uusi tahke, mille kaudu ehtekunstile ja disainile läheneda. Pejoska töid iseloomustab multidistsiplinaarsus ja ta armastab ehteid lahata kõigist võimalikest vaatenurkadest. Kunstnik on osalenud paljudel näitustel, sealhulgas Smithsoniani käsitöönäitusel Washingtonis, Savannas, Hongkongis, Taipeis, Atlantas, Berliinis ja Jeruusalemmas.

MEEDIAKAJA

kultuur.err.ee – Fotod: A-Galeriis avati nelja ehtekunstniku näitused. Pildistas Siim Lõvi.