Tag Archives: Aknanäitus

Tagasi Posted on by

ARRAK x PÄRTELPOEG x PAAL x VOOSALU

5 NUGA
Tõnu Arrak

Mõnda aega oli see mulle väljakutse, nüüd on see minu elukutse. Ma lihtsalt tahtsin neid asju teha. Just seda oskan kõige paremini, see ei ole veel igavaks läinud ning pakub jätkuvalt uusi väljakutseid. Näitusel olevad noad on tehtud viimase aasta jooksul. 

Tõnu Arrak (1964) on noameister ning metallikunstnik. Arrak õppis aastatel 1985–1990 Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö erialal. Lisaks ehete valmistamisele tegeles Arrak sepise loomise ja disainimisega , mis juhatas kunstniku tema praeguse praktika, nugade valmistamise juurde. Arraku noad on hinnatud tippköökides Eestis ja mujal ning kannavad tema stuudio nime – Tuuts. 

Arraku noad on pälvinud rahvusvahelisi auhindu Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Soomes. Tema näitus „Triibuline raud“ toimus koostöös Ajaloomuuseumiga (2004) ning „40 nuga. Tõnu Arrak ja sõbrad“ leidis aset Rahvusraamatukogus (2014).

KUI AEG PEATUB / maailm tormab edasi
Mari Pärtelpoeg

Kui minu aeg peatub: ma näen heina kõrgeks kasvamas, seemneid valmimas, jõge kivide vahel teed leidmas, pilvi aeglaselt kuju muutmas. 

Hõbetraadi kudumine on vana, aeglane ja kannatlikkust nõudev, ent nauditav India ja Tiibeti tehnika. Detailid kettidele on valatud või pressitud.

Mari Pärtelpoeg (1956) õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö erialal 1974–1979 ning osaleb näitustel alates 1978. aastast. Pikaajalise näitusetegevuse kõrval Saksamaa, Taani ja Rootsi tarbekunstinäitustel ning -kvadriennaalidel on tema teoseid eksponeeritud Stockholmis Rootsi Kaasaegse Hõbeda galeriis (1992) ning Baltimaade ja Skandinaavia tarbekunsti näitustel “FROM DREAM TO REALITY” Tallinnas, Riias, Vilniuses, Kopenhaagenis, Göteborgis ja Helsingis (1993/94). Ta on kolmel korral osalenud Tallinna rakenduskunsti triennaali . Mari Pärtelpoeg on rühmituse ON-grupp asutajaliige ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. Pärtelpoeg on oma loomingut näidanud Tallinna Kunstisalongis 1986. aastal (koos Anu Paaliga) ning mitmel isikunäitusel A-galeriis. Tema viimane näitus “Garten”, kahasse Katrin Veegeniga, toimus 2017. aastal Berliinis galeriis Trofejas.

HÕLLANDUSED
Anu Paal

Sõle ja preesi motiivist inspireeritud rinnanõelad, mis on valminud puukoorest ja puidust, kannavad mõtet pärandkultuuri ja loodusega üks olemisest.

Anu Paal (1951) on lõpetanud ERKI 1979. aastal ning osalenud näitustel alates 1978. aastast. Eesti ja Baltimaade tarbekunstinäituste kõrval on Anu Paal alates 1980. aastate lõpust osalenud arvukatel näitustel Skandinaavias, Saksamaal, Venemaal ning Ühendkuningriigis. Tema isiku- või koostöönäitused on toimunud muuhulgas Tallinna Kunstisalongis koos Mari Pärtelpojaga (1986), Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (1990, 1995, 2002), Kristjan Raua majamuuseumis (1995), Tallinna Kunstihoones (1996, 2011, 2016), Adamson-Ericu muuseumis (2001) ning A-galeriis (2016). Anu Paali tööd kuuluvad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse. Paal pälvis 1991. aastal Kristjan Raua preemia. 

KUSAGIL MUJAL
Ülle Voosalu

See, mis on siin, on kusagil mujal. 
Tuleb mõte ja pöörasel kiirusel möödub, realiseerub kusagil mujal.
Alusta vaid tegu ja juba ta hakkab end ise looma, läheb oma teed. 
Lõpptulemus on ettearvamatu või liialt ettearvatav, otsustatakse kusagil mujal. 
Mäng, mis ei lase end püüda siin ja praegu. 
Mäng, mida mängitakse kusagil mujal.

Ülle Voosalu (1954) on EKA lõpetanud ehtekunstnikuna. Alates 1980. aastast on ta osalenud näitustel Eestis, endises Tšehhoslovakkias, Venemaal, Soomes, Rootsis, Taanis, Leedus, Lätis ja Saksamaal. Voosalu on Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta on töötanud Tartu Arsi kunstnikuna ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppejõuna, samuti on ta õppinud kunstipedagoogikat Tartu Ülikoolis.  

KUNSTNIKUVESTLUS: TÕNU ARRAK

Tagasi Posted on by

ARNOLD x LEPIK x NIINEMÄGI x KOSENKRANIUS

EXTENDED PLAY
Georg Arnold

Esitlusel on viiest plaadist koosnev EP (Extended Play). Iga plaadi pinda on salvestunud üks lugu, mis on käsitlus ornamendist Archimedese spiraali alusel. Motiiv tuleneb vinüülplaatidelt. Abivahenditena on kasutatud plasmalõikurit ja treipinki, materjalina terast. Teosed on valminud Eesti Kunstiakadeemia töökojas 2019. aasta sügisel, mille Arnold veetis resideeruva kunstnikuna.

Georg Arnold (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti eriala 2019. aastal (BA) ning jätkanud seal resideeruva kunstnikuna. Arnold täiendas end “Metallikunsti kursusel” Rootsis HDK-Valand Steneby koolis 2020. aasta kevadel. Katsetatud tehnoloogiatest on eelistatuina välja kujunenud gaasi-ja plasmalõikus. Tema töid on Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastööde fondis. See on tema esimene näitus pärast  kunstiakadeemia lõpetamist. Kontekstiväliselt paeluvad asjaosalist vein, muusika ja kollektsioneerimine.

ABOUT FACE
Claudia Lepik

Veetsin 2019 aastal kuu aega New Yorgis residentuuris, kus öised tuled, kirev linnaruum ja läbi jalutatud tänavad pakkusid vaheldust ja inspiratsiooni. Sedasi, kannustatud uuest keskkonnast, süvenesin oma töösse värske huviga materjali vastu. Nii valmisid uued mitmekihiliste struktuuride ja värvitoonidega näo- ja ninaehted. Välja pandud kolmik on osa mu isikunäitusest “About Face”, mis leidis aset samal aastal New Yorgi ehtekunsti nädalal.

Claudia Lepik on ehtekunstnik. 2018 aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala BA kraadi ning autasustati Noore Tarbekunstniku preemiaga. Claudia on tegutsenud vabakutselise ehtekunstnikuna, osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja Kreekas ning möödunud sügisel oli tal esimene soolonäitus New Yorgi ehtekunsti nädalal.

POOLTOON
Maarja Niinemägi

Iga ehe koondab tähendusi ja ehtekandjatena kuulume erinevate kordumatute ideede maailma, kus ka värvil on eriline roll. Kasutades värvi materjalis, küllastunult pealekantuna või aktsendina saab ehtest abstraktne värvi ja vormi kooslus. Titaan materjalina annab selleks palju võimalusi. Ehted on väga kerged ning värvide peegeldus metalli pinnalt kirgas, läbipaistev. Laserlõikuse teel valminud vormidele annab lõppviimistluse käsitöö, nõnda võib iga ehe olla natuke erinev. Näitusel on väljas õhulised, ruumilised kõrvarõngad. Tehnoloogiatest on kasutatud laserlõikust, punktkeevitust, anodeerimist.

Maarja Niinemägi on osalenud näitustel Eestis, Euroopas, Hiinas, Ameerikas ja Austraalias. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala (BA 2004, MA 2008). Ta on olnud vahetusüliõpilane Saksamaal Idar-Obersteinis Trieri Rakendukõrgkoolis arendades oskusi vääriskivide graveerimises ja disainis. Tema töid on ostetud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsiooni Shveitsis, erakogudesse (Kadri Mälk EST, Susan Cummins USA, Lars Phalmann FIN). Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Disainerite Liitu. Praegu elab Maarja Niinemägi Tartus ja tegutseb ehtekunstistuudios Cirrus Tähe 22.

…JA ÜHEKSAPEALINE LOHE
Katrin Kosenkranius

Muinasjutt ütleb… et leida, on vaja läbi kanda kolm paari rauast kingi ja ära süüa kolm pätsi kivist leiba ning siis jääb üle vaid üheksapäine lohe, kelle maskid langevad, kui talle alistud…alles pärast seda kõike saabub vastus…

Katrin Kosenkranius on kunsti tudeerinud Academia Non Gratas ja ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias. Ehtekunsti maitsemeeli on ta vürtsitanud ka praktikatega Itaalias ja Rootsis. Näitustel on Katrin osalenud rohkem ja vähem nii siin kui seal ning lisaks pälvinud 2012. aastal Roman Tavasti stipendiumi.

Tagasi Posted on by

KIBE x NIEDRE x KUBJA

TORMI SILM
Kristiina Kibe

Jäädvustatud hetked vääramatust jõust. See, mida me veel ei ole kogenud, tundub tihti hirmuäratavam, võimsam, ilusam. Hirmul on suured silmad. Me ei tea, kas tegelikult näeb hirmunud silmadega selgemini või näeme midagi, mida polegi olemas?

Kristiina Kibe (1970) on eesti ehtekunstnik ja bioloog. Ta on koosseisuväline õppejõud Eesti Kunstiakadeemias metallikeemia ja patineerimise tehnoloogia kursustel. Kibe on lõpetanud 1994. aastal Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe bioloogia erialal. Õppinud aastatel 2002–2005 ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemia meistriklassides (Kadri Mälk, Rein Mets, Piret Hirv, Bettina Speckner). 2009. aastal kaitses Kibe Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti erialal magistrikraadi. Ta on esinenud mitmetel grupi- ning isikunäitustel.

HALASTUS. ELLUJÄÄMINE.
Jan Niedre

Halastus ja ellujäämine.
Jääda ellu kellegi halastusest.
Halastada kõigele elavale.
Elada halastamatult ja halastada elusalt.
Halastus puudutab elusat ja vaid elus saame halastada.
Aga Taavet ütles Gaadile:
“Mul on väga kitsas käes.
Langegem siiski Issanda kätte,
sest tema halastus on suur, aga
inimeste kätte ma ei tahaks
langeda!”

(2Sm 24:14)

Sven Tali (1970), kunstnikunimega Jan Niedre, on eesti ehtekunstnik ja fotograaf.  Ta lõpetas 2003. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal ning 2003. aastal õppis Portugalis, ESAD MATOSINHOS koolis (College of Art and Design, Porto). Ehete ja kontseptuaalsete objektidega on Tali näitustel osalenud aastast 2003. Samast aastast tegutseb ta vabakutselise kunstnikuna.

BE COOL
Kai Kubja

Valminud vastavalt tujule ja hetkele. Mõni hetk on olnud pikem kui teine.

Kõik ehted on valminud hea muusika ja hea ilmaga, ilma igasuguste piiranguteta. Las kandjale jääda see lõplik maagia ja äratundmine, kunstnik ei püüa teda mõjutada lugusid välja mõeldes. Autori ainus inspiratsioon on hetkeemotsioon, mis täna on mustvalge, homme värviline ja magus.

Nii ongi kõik sassis ja erinev ja ometi on sel ühine nimetaja – üks kunstnik.

Kai Kubja on lõpetanud kunstiõpetaja eriala, õppinud ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ja töötanud-õpetanud Saksamaal Kölnis. Kai on spetsialiseerunud emailitehnoloogiale ja kantavatele miniatuurmaalidele. Tema suur kirg on pärlid ja antiikehted. Oma ehteid valmistab ta kodustuudios Aegviidus, kus iga päev on reede…

Tagasi Posted on by

SUMMATAVET x TUBERG x RANNIK x TALI+SISKA

USSIKUNINGAS 
Kärt Summatavet

Ussikuningas on Eesti muinasjuttudes tark ja võimas kaitsja, kes aitab leida imerohtu ravimatute haiguste parandamiseks ning temaga kohtumine toob õnne. Rahvakunstis ja -meditsiinis kasutatakse ussi siksakki kaitseks kurja silma, õnnetuste ja haiguste eest. Ussi kujund on paljudes müütilise maailmapildiga kultuurides algvägede, ravi, kaitse ja tarkuse sümbol. Keltide ja skandinaavia viikingite maokujulised ehted, indiaanihõimude liivamaalingud, sküütide raidkivid, egiptuse jumalad, soome-ugrilaste ornamendid, india joogide kundalini ning hiina ja euroopa kõrgmeditsiin kujutavad madu erilise austusega. 

Kärt Summatavet (PhD) on metallikunstnik ja graafik (1982-1987). Ta esineb näitustel alates 1986. aastast: 41 isiknäitust ja üle 100 ühisnäituse Eestis, Soomes, Inglismaal, Rootsis, Norras, Saksamaal, Lätis, USAs, Poolas, Sloveenias, Hiinas, Venemaal, Koreas, Ungaris, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias. 2005 kaitses ta Helsingis kunstidoktori väitekirja Aalto Ülikooli disainiteaduskonnas.

KOOMIKS “KOMPOST”
Kertu Tuberg

“peale söömingut
mahlasem osa on tarbitud
jääb jääk
kondid ja kontsud
maitse asi”

Kertu Tuberg on vabakutseline ehtekunstnik, kes tegutseb Tartus. Ta on saanud erialase hariduse Eesti Kunstiakadeemiast. Näitustel osaleb aastast 2001.

TÖÖÖÖ
Kaire Rannik

Need on tööd mis on sündinud öötundidel, pimedad, nukrad ja üksikud. Hea on tuua nad päevavalgele, et vaadata kas neile see meeldib või leida kedagi kellel nad meeldida võiksid. Kas nendes on lugu peidus või seda seal ei ole jäägu vaatajate otsustada.

Kaire Rannik on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ehtekunstnik, kelle töid tunnustati juba tema loometöö varastel aastatel Noore Kunstniku preemiaga Tallinna Tarbekunsti Triennaalil 1997. aastal ning kunstnike rühmituse F.F.F.F. liikmena 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Eesti disainimaastikul igapäevaselt hoogsalt tegutsev ehtekunstnik armastab lihtsuses peituvat ilu ning ammutab inspiratsiooni nii kodumaisest loodusest kui ka geomeetrilistest algelementidest. Igas Kaire Ranniku ehtes peitub ka aegadeülene side Tallinna vanalinnas töötanud kullassepast vanaisaga, mis peegeldub tema ehete puhtas viimistluses ning kõrgetasemelises kullasepatöös.

R_R HI-TECH
Risto Tali ja Rait Siska

Võrude keskseks motiiviks on unikaalne ühendussõlm – titaanist laserlõigatud süsteem, mis lukustab end pärast külmtöötlust ning tekitab efektse visuaalse tulemuse – võru justkui „ei tohiks“ ühes tükis püsida. Kõrgtehnoloogilist käevõrude seeriat on välja töötatud viimased 15 aastat. Inspiratsiooniallikaks neile käevõrudele on muuhulgas Tallinna vanalinn ja keskaegsed raudrüüde ja turviste komponendid. 

Risto Tali ja Rait Siska on viljakas sepakunsti viljelejate tandem, kes on Eesti Kunstnike Liidu liikmed, lõpetanud ehte- ja sepakunsti eriala. Aastail 2003- 2020 on nad loonud hulgaliselt metallist skulptuure ja taieseid. Samuti on osaletud hulgaliselt sepakunsti- ja ehtenäitustel ning konkurssidel.Tuntumaks tööks on Tartu Ülikooli Narva Kolledži uuele õppehoonele sepistatud sisehoovi raudvärav „Liblikas“ koos detailidega. Uuematest töödest Eesti Panga emiteeritud Jüri Jaaksonile pühendatud 15 eurone meenemünt. Ära märkimata ei saa jääda juba 10 aastat vältav koostöö Bocuse d`Or Estoniaga mille käigus on valminud Eesti kandidaatide tseremoniaalnõude komplektid, mida käesoleval aastal Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtu ballil Viljandis eksponeeriti. Risto Tali on andnud suure panuse EKA ehte- ja sepakunsti osakonna töökodade juhataja ja meisterina. Rait Siska on ka hinnatud visualiseerija ja animeerija. 

Tagasi Posted on by

KEDELAUK X TRUUS X OPPAR X PORROSON

SÜSIMUS
Annika Kedelauk

“Süsimus” on väljamõeldud sõna, mis on sümbioos sõnadest sisemus, mus(minus), tüdimus, süsimust. Need on käigud mööda kive, kivide sisse ja vahelt läbi. Ma olen nagu vesi, mis uuristab, aga vihasem ning kärsitum. Vahel tungin otse läbi, teinekord tulen tuldud teed tagasi, mõnikord lähenen teise nurga alt. Ringiga ei õnnestu minna. Vahel kivid viskavad selle peale kilde, tekivad ja vabanevad pinged, nii minus kui ka kivides. Minust jäävad sinna õhk ja valgus või poldid.

Annika Kedelauk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehte- ja Sepakunsti eriala 2010. aastal (BA) ning õppinud vahetusüliõpilasena Barcelonas (Escola Massana Centre d’Art i Disseny 2009). Ta on täiendanud end Saksamaal Idar-Obersteinis kivilihvimiskursusel Alexander Friedrichi juhendamisel 2015. aastal, millest sai tõuke ka antud näituse idee. Annika Kedelauk on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2012 ning kuulub kunstirühmitusse OTSE!. Tema tööd on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus, Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilastööde Fondis ning Poolas Legnica Kunstigalerii rahvusvahelise kaasaegse ehtekunsti kogus.

SAMMUD AJAS
Anneli Oppar

Aeg möödub… vahel me vajume mõttesse. Antud töö kirjeldab isiklikku ajatunnetust. Kasutan sammudena digitaalseid vahendeid, et “mõõta” irratsionaalse aja möödumist.

Kuidas kulgeb irratsionaalne aeg? Kas mittelineaarselt? Mittelineaarne liikumine on iseloomulik looduslikele kui ka keerulistele digitaalsetele mustritele. Jõuan nõnda kujutluseni, et digitaalseidki protsesse on võimalik kogeda.

Käesoleva uurimistöö teema algas soovist kirjeldada suvel maal veedetud aega. Ümmargust tiiki kui suvist mälestust käsitlen abstraktse kujundina.

Anneli Oppar (s. 1980) on ehtekunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti eriala BA (2013) ning MA (2019) ja pälvinud Roman Tavast OÜ-lt Eesti Kultuurkapitali Noore Ehtekunstniku preemia. Tema uurimisvaldkond on seotud digitaalsete protsessidega, mille abil ta kirjeldab midagi isiklikku ja raskesti mõõdetavat – aja tunnetust. Oma teosed loob ta peamiselt 3D-printimise tehnikas ja kasutab erinevaid materjale. Anneli Oppar on osalenud näitustel nii Eestis kui välismaal alates 2012. aastast.

HERÄTÜS
Tarvo Porroson

Autori sünnipäeva hommikul surmalähedase kogemuse pakkunud sõiduki (IŽ 412IE) jõuallika nekropsia.

Tarvo Porroson (s. 1989) on lõpetanud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepatöö erialal (2009), misjärel asus õppima Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. 

Porroson väärtustab isiklikus loomingus taaskasutust.  Ta on töötanud enamasti vabakutselisena nii Eestis kui välismaal, loonud nii ehteid, sepiseid, skulptuure, disainmööblit kui mehhanisme. 

Porroson saavutas II koha Eesti Disainerite Liidu korraldatud disainikonkurslil “Meeste Asi” (2013) ning osales III taaskasutusteemalisel ühisnäitusel “Anna Uus Elu” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis (2015).

RAUARAVI
Fred Truus

Fred Truus on metallikunstnik, kes leiab inspiratsiooni kuumalt voolavast terasest. A-galerii

Aknanäituse väljapanek RAUARAVI peegeldab maailmas levivat hirmu ja õhust otsitavaid lahendusi. Ühiskonna on vallutanud ühtlane staatiline taustasahin, atmosfäär on seisev ja läppunud ning peidab endas haiglast pinget, mis januneb raudse ravi järele.

Fred Truusi raudskulptuurid valmivad puhastavas tules vorme vooliva haamri all, tema töödes on ka leidmaterjale ja taaskasutust, läbi brikolaaži annab ta uue elu surnud ning hüljatud objektidele. Fred on võidukalt osalenud riiklikel kunstikonkurssidel, tema tööd on osalenud näitustel Itaalias, USA-s, UK-s, Rootsis, Saksamaal ja Eestis. Metallikunsti alase hariduse on ta saanud EKA ehte-ja sepakunsti erialal ja magistrikraadi Southern Illinois University Carbondale (USA) Fulbrighti grandiga.

Tagasi Posted on by

Raili Vinn Edasi.org väljaandes

Raili Vinn

Meil on suur rõõm teatada, et südamlikud ja inspireerivad vestlused A–Galerii kunstnikega ilmuvad nüüdsest ka Edasi.org väljaandes.

Alustame klassikutega, kellest esimesena avab oma elufilosoofiat, mälestusi sõjajärgses Tallinnas veedetud lapsepõlvest ning teed ehtekunstini lõputult võluv Raili Vinn.

Vaata Edasi.org artiklit siit.

Raili Vinna näitus PAEAEG aprilli lõpuni A-Galerii akendel.

Tagasi Posted on by

VINN x OJASTE x VEEGEN x LAURITS

PAEAEG
Raili Vinn

Raili Vinn on Eesti kunstiloosse panustanud eelkõige kohaliku paekivi kui ehismaterjali kasutuselevõtja ja väärtustajana. Koostöös geoloogi ja paeuurija Helle Perensiga on ta loonud 1992. aastast kuni tänaseni paeehete seeriaid, rõhutades kohaliku paekivi otsatut eripalgelisust. Raili Vinn on tõeline kivitundja – ta valib, tunnetab ja puudutab ehtekive suure entusiasmi ja pühendumisega. Ehk just seetõttu oskab ta ka paekivi ehteks vormistada, kasutades oskuslikult ära erinevatest paikadest ja kihistustest pärit pae värvust, mustreid ja fossiilide sisaldust. 

PAEAEG on Raili Vinna kuues paele pühendatud näitus. 

Raili Vinn (1943) on Eesti ehtekunstnik. Juba pärast keskkooli lõppu õppis ta ARS Juveelis kullassepatööd, mille loogiline jätk oli 1969. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallikunsti eriala lõpetamine. Edasised aastad möödusid, luues aknaväljapanekuid ja dekoratsioone tolleaegses nõukogude kaubandusvõrgus ning hiljem graafilist disaini Ajakirjanduslevis. Igapäevaelu kõrval aktiivselt loominguga tegelevat Vinna teati nii Eestis kui ka kaugemal kunstnikuna, kelle graafilise joonega suursugused kullast ning hõbedast ehted peegeldasid kargust ja konkreetsust, mida pehmendasid äärmiselt oskuslikult valitud vääriskivid ja poolvääriskivid. Sellest ajast pärinevad ka Vinna isikunäitused (1977 ja 1987), osalemised vabariiklikel tarbekunsti näitustel, Baltimaade tarbekunsti triennaalidel ning rahvusvahelistel ehtenäitustel Jablonecis Tšehhoslovakkias (1984 ja 1987). Eelmise sajandi viimasel kümnendil oli Vinn lühikest aega Ars Juveeli peakunstnik. Vabamate olude tuules algas tema loomingus tänaseni kestev periood, mil Vinna loomingus on olnud kesksel kohal just paekivi, ent ka randadelt korjatud karpide, korallide, merekivide ning muude leidmaterjalide kombineerimine kulla, hõbeda ja vääriskividega. Tema loomingut on viimasel kolmel kümnendil näidatud kodumaiste isikunäituste kõrval ka Kielis, Berliinis, Kopenhaagenis, Krakowis ja mujal. Ta on 1994. aasta Ede Kurreli nimelise preemia laureaat ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. 2020. aastal näeb Raili Vinna ehteid Tartu Kunstimuuseumis toimuval näitusel Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019.

PEOTÄIS PALVEID
Hans-Otto Ojaste

PEOTÄIS PALVEID kõrvutab päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat. Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.

Asetades sama motiivi tänavakultuuri, leiab paralleeli sihvkade söömisega. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise liigutused korduvad. Palve lugemist asendab närimine.

Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.

Hans-Otto Ojaste näitust on võimalik vaadata virtuaal-aknal siin.

PEEGELDUSED
Katrin Veegen

Mullane maius.
See imeline paik läbi sinu silmade.
Jälle. Igal kevadel sama jama…

Näitus PEEGELDUSED koondab väikese valiku Veegeni viimastel aastatel valminud töödest. Nendesse ehetesse talletatud lugude juured ulatuvad otsapidi kõik kogemuslike hetkedeni, mida loob ja võimendab meie ümber loodus. Osa hetki on üksnes ühekordsed peegeldused, osa aga virvendused, mis taastoodavad ennast. Aastast aastasse.

Katrin Veegen on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna ning on täiendanud end Birminghamis Kesk-Inglismaa ülikoolis (UCE). Ta on osalenud ehtekunstinäitustel nii Eestis, Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Katrin Veegenit on pärjatud Ede Kurreli nimelise preemiaga ning näitus LOORBERID valiti aastal 2007 A-galerii aasta parimaks näituseks.
Aastal 2017 asutas Veegen omanimelise tootemärgi, mille alt loob ta oma Hobusepea tänava stuudios käsitsi väikesemahulisi ehteseeriaid ja unikaalehteid.

PIDU
Kristiina Laurits

“Ehtel on sarnaselt toiduga oskus luua illusioon täiskõhutundest. Tuleb vaid nuusutada ja maitsta, et veenduda. Puhtad märgilised materjalid, ka leib, on alati veetlevad. Võlub nende võime pidevalt muutuda ja seeläbi muuta oma peegeldusnurki. Neil on omadus puhastuda ja uueneda iseendas. Minu ehted žongleerivad valehäbi tundmata selliste suurte narratiividega nagu usk, lootus, armastus. Ka kannatus on osa sellest peost,” ütleb kunstnik ise.

Kristiina Laurits on õppinud ehte- ja sepakunsti osakonnas Eesti Kunstiakadeemias (BA 1997, MA 2003). Aastal 2000 täiendas ta ennast Escola Massana ehteosakonnas Barcelonas. Laurits on osalenud enam kui 80 ehtenäitusel Euroopas, Hiinas, Ameerika Ühendriikides. Tema töid on avalikes kogudes Eestis ja USAs. Alates 1999. aastast tegutseb ta koos ehtekunstirühmitusega õhuLoss. 2017. aastal ilmus Lauritsal oma loomingust autoriraamat MÕNED ÕNNELIKUD. Ehted ja objektid. Praegu töötab ta vabakutselise kunstnikuna Tallinnas.

Tagasi Posted on by

ARMASTAJAD/LOVERS

Vaida Suits
Vaida Suits
Mart Kekišev, Kairin Koovit
Liina Lelov, Valdek Laur
Adolfas Šaulys, Mari Relo-Šaulys
Adolfas Šaulys, Mari Relo-Šaulys

Nad teavad iseennast, liiguvad paralleelselt, pulbitsevad roosaks lögaks ja jätkavad teekonda.

ARMASTAJAD on 
Vaida Suits
Mart Kekišev + Kairin Koovit
Liina Lelov + Valdek Laur
Adolfas Šaulys + Mari Relo-Šaulys

AJAST AEGA
Vaida Suits

Vaida Suits (s 1931) on eesti metallikunstnik, kelle jõulist loomingut iseloomustab töömahukus, juugendlik vormitunnetus ja detailideni täpne traditsiooniliste tehnikate valdamine. Selle juures mõjub ta käekiri alati selgepiiriliselt, isegi lakooniliselt. Suits on töötanud ARSi kunstikombinaadis ainukese naisena terasegraveerijana ja hiljem kunstnikuna, tehes üksikseeriate kõrval ka vastutusrikkaid tellimustöid Eesti ning üleliidulistele institutsioonidele. Tallinna Moemaja ehtekunstnikuna leidis tema looming Nõukogude Eesti tingimustes täiesti erakordset tunnustust ka Londoni moelaval. Täpse tööeetika ja eristuva käekirja poolest kõrgelt hinnatud Suits on osalenud näitustel Balkanist Norrani ja Itaaliast Mongooliani. Tema teoseid on teiste hulgas Moskva Tarbekunstimuuseumis ning Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis, samuti mitmetes erakogudes.

Kummardusena Vaida Suitsu enam kui poole sajandi pikkusele loometeele, on A-Galerii kahel aknal vaatamiseks Suitsu sõrmused, käevõrud, kaelaehted ning seinaplaadid alates 1960ndatest aastatest kuni tänapäevani. Näiteid on nii filigraanist, kohrutusest, graveerimisest kui ka eri materjalide kokku komponeerimisest. 

KOOS
Kairin Koovit ja Mart Kekišev

Kahest erinevast osapoolest koosnev ühtekuuluv ja ühesliikuv materjal. Otsides kahe erineva inimese vahelist piiri ja kokkusobivust. Tulemuseks on mitmekihiline materjal, mis nõuab koos edasi liikumiseks ja üksteisest kinnihoidmiseks piisavalt ruumi ja pinget.
Teosed on valminud damaskuse terasest ja mokume-gane tehnikat kasutades.

Kairin Koovit on õppinud Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. Osalenud näitustel nii Eestis kui välismaal. Praktiseerinud Rootsis Peter de Wit ja Margareth Sandström stuudios. 2011. aastal pälvis Roman Tavasti Noore ehtekunstniku stipendiumi ja alates 2012 aastast töötab Roman Tavastis kunstnik/kujundajana. 

Mart Kekišev on õppinud Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas. Viimased 10 aastat on olnud vabakutseline metallikunstnik. Viimased 5 aastat õpetas ametikoolis seppasid. Eelmine sügis alustas magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas.

#ROOSAMULL @roosaila 
Liina Lelov ja Valdek Laur

Meile meeldib #roosaila #roosalöga

Roosast mullist pulbitseb välja nii roosa ila kui ka röösa löga – kõik see, mis on heatahtlik, salliv ja rõõmus. Roosa ila on kogu aeg olemas olnud, aga materiaalsusesse vormus see eelmise aasta mais, kui tekkis vajadus meelde tuletada, et roosas mullis elamises pole midagi halba. Selleks tuli halvustavale väljendile anda ümberpööratud, positiivne ning elurõõmus tähendus.
Tänaseks on roosa ila levinud nii Rootsi, Tuneesiasse kui ka USAsse, osalenud lugematutel meeleavaldustel, konverentsidel ning üritustel ja jõudnud mitme prominentse hobusevarga rinda.

A-Galerii aknanäitus on ila materiaalse teekonna lõppakord. Tegu on viimaste ilade ja lögadega, mis mullist pärismaailma imbuvad. On vaid kohane, et sümboli viimane etteaste leiab aset Eesti ainsas autoriehete galeriis. Peatselt on kõik taas normaalne.

Roosa ila autoriteks on ehtekunstnik Liina Lelov ja EKA ehte- ja sepakunsti tudeng Valdek Laur.
Neile meeldib #roosaila ja #roosalöga.

ELU 100
Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys

„Head sõbrad juhtisid meie tähelepanu, et saime mõned päevad tagasi kokku 100 aastaseks.
A+M=100

Näituselt jookseb läbi meie ühisloomingu kaks liini. Sotsiaalselt kriitiline  Viva la Vida ! (2005), mis on osa koduapteekide seeriast ning KAKS ÕUNA (2020), mis on kommentaariks ELU 100 näitusele ja millega jätkame argiobjektide kuldamise traditsiooni.“

“Kunstnike esimene suur ühisnäitus „Viva la Vida!“ (2005, A-Galeriis, praegune Hop) pööras tähelepanu apteekide massilisele levikule linnaruumis. Kunstnikud esitasid küsimuse, kas linnas, kus galeriid, teatrid, kinod ja väikesed ärid asenduvad apteekidega, on parem või koguni turvalisem elada? Kas lootus surematusele ja õige tableti võtmine väiksemate või suuremate hädade leevenduseks teeb meid õnnelikumaks?“. – Ketli Tiitsar


Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys on eesti ehtekunstnikud, kelle silmapaistev koostöö on leidnud märkimist nii meil kui mujal. Ühisnäitustega on nad üles astunud kokku viieteistkümnel korral ning kahasse on nad on pälvinud 2005. aastal Ede Kurreli nimelise Eesti Metallikunstnike Liidu preemia, 2010. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2015. aastal A-Galerii Seifinäituse preemia. 2002. aastal võitsid nad Leedu Merevaigumuuseumi galerii konkursi “Amber in Interiors“.

Tagasi Posted on by

Balašov x Vellerind x Kotselainen

Igor Balašov
Igor Balašov
Andrei Balašov
Tea Vellerind
Kertu Vellerind
Katarina ja Kalle Kotselainen

BALAŠOV x VELLERIND x KOTSELAINEN loob sissevaate metallikunstivaimu kandumisse põlvkondade vahel kolme perekonna näitel. Näitusel osalevad ema-tütar Tea ja Kertu Vellerind, isa-poeg Andrei ja Igor Balašov ning õde-vend Katarina ja Kalle Kotselainen. 

“Vast enam südamlikumalt või kirglikumalt ei saa oma teadmisi edasi anda kui kasvades koos, rohujuure tasandil mängeldes. Midagi siirast, rõõmsat  ja aupaklikku on selles metallivaimu alateadlikus kandumises, mis nakatab järgnevad põlvkonnad teadmiste ja loomepisikuga,” ütleb näituse kohta A-Galerii galerist ja ehtekunstnik Marita Lumi. 

RELIKVIAARIUM
Andrei Balašov

„Näitusel olev miniplastika on tehtud keskajast inspireeritud põhimõttega. Relikviaar on asi, karp või lahtikäiv hoidla, milles hoitakse väga pühasid ja väärtuslikke asju. Relikviaare kohtab näiteks katoliku ja õigeusu kirikuis.

Näitusel on esitatud neli hõbekuju, millest kolm on relikviaarid. Naise kuju LILY ehk naine kui kiusaja, teine punase kiviga PÄIKESE OOTAMINE ja kolmas nooltest läbistatud PÜHA SEBASTIAN.”

Andrei Balašov (s 1965) on lõpetanud EKA metallikunsti eriala ning täiendanud end Lahti Disainiinstituudis. Tema töid on näidatud teiste hulgas Tallinna Tarbekunstitriennaalil, galeriides SOFA (Chicago), Sienna Gallery (Lenox, USA), Galerie Beeld Aambeeld (Enschede, Holland), Gallery Chic Choc (Berlin), Gallery Stockgard (Siuntio, Soome) ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

PIIRIPOSTID
Igor Balašov

„Meie arusaam maailma struktuurist on vahel illusoorselt kaunis. Nurgakivi metafoor kui raputamatu piir kaotab oma tähenduse.

Aasta oli 1990. Need tööd on justkui kahe riigi vaheline suhe. Nagu piiripostid.

Ühel postidest on ühe riigi sümbolid ning on kasutatud graafilisi detaile, näiteks õigeusu sümboolikast ja nõukaajast. Teise peal Eesti vapist ja kroonist – vabariigi sümbolid. “

Igor Balašov (s 1940 Venemaal) on teenekas eesti skulptor ja EKLi liige, õppinud ERKIs 1959-1965. Tema ehk kuulsaim taies on TELESILM, mis kaunistab Eesti Televisiooni maja. Balašov on loonud monumentaalskulptuure ka mujale – tema töid on Jaapanis Osakas, Venemaal Moskvas ja mujalgi, Ukrainas ning Hollandis. Ta on osalenud mainekatel kunstimessidel ja näitustel üle ilma ning tema teoseid kuulub mainekate fondide ja muuseumide kogudesse (Eesti Kunstimuuseum, Tretjakovi galerii, Puškini muuseum jt).

TASAKAAL
Tea Vellerind

„Minu tööde mõte on tasakaal. Kuna olen kunagi tahtnud arhitektiks saada, siis mind huvitab siiani ruumiliste mahtude tasakaal, lihtsus ja lakoonilisus. 

Igaühel on oma kuldlõige ja mina otsin enda oma.“

Tea Vellerind (s 1939 Rakveres) on lõpetanud ERKI metallehistöö eriala. Alates 1966. aastast töötas ta kunstnikuna kombinaadis Ars-Juveel. Tea on osalenud arvukatel isiku-, rühma- ja tarbekunstinäitustel nii kodu- kui välismaal, teiste hulgas Kunstisalongis (tänane Kunstihoone galerii), Tallinna Linnamuuseumis, Tampere Kunstihoone galeriis, A-galeriis ja Riia Vanalinna galeriis. Ta on EKLi liige ja juveelifirma OÜ Kuldgraal asutajaliige. 2017. aastal oli Tea Eesti Metallikunstnike Liidu Ede Kurreli nimelise aastapreemia laureaat.

KANTPEA
Kertu Vellerind

„Mu töödel on alati kindlad pealkirjad, sest sõnum ehtes on mulle tähtis. Naudin mängu eesti keelega. Antud näituse mõtestan lahti haikuna:

vinguv tuul kõle
sasides aju mõtted peas
mängin keelega“

Kertu Vellerind (s 1967) õppis EKA metallehistöö kateedris (BA ja MA) ning on täiendanud end Lahti Disainiinstituudis Soomes ja Maini-äärse Hanau Joonestusakadeemias Saksamaal. Kertu on osalenud näitustel nii Eestis kui ka väljaspool. 2016. aastast on ta koos Urve Küttneriga Ede Kurreli nimelise aastapreemia laureaat. Samal aastal autasustati teda III kohaga rahvusvahelise emailkunsti bienaalil Vilniuses Leedus. 2017. aastal oli Kertu Eesti Kulla- ja Kellaseppade Liidu poolt korraldatud ehtekonkursi „Eesti Ehe 2017 – EV 100“ nominent ja A-galerii parim aastanäitus 2017 laureaat.

VÄIKE LUKSUS II
Katarina Kotselainen, Kalle Kotselainen

„Oleme sündinud peresse, kus on alati osatud oma kätega asju teha. Perekondlikult olen ümbritsetud ehtemaffiaga, nagu ma ise naljatlevalt ütlen, sest mees, isa, vend ja meheõde teevad samuti ehteid. Kasvasin üles erinevates Soome linnades ja kuigi reisimine on mul sellega veres, ajendab mind ehteid tegema eelkõige sentimentaalsus. Minu jaoks on ehe midagi väga isiklikku ja seostub mälestustega inimestest, kohtadest ja tunnetest. Kui minu tööd kutsuvad ka vaatajas esile positiivseid tundeid, siis on mul hea meel, et olen suutnud muuta kellegi päeva killukese võrra paremaks.“

Katarina Kotselainen (s 1982 Tartus) on õppinud EKAs (2006 EKA BA, 2010 EKA MA) ning täiendanud end korduvalt Saksamaal ja Norras. Alates 2002. aastast on Katarina osalenud näitustel maailma eri nurkades.

Kalle Kotselainen (s 1981 Tartus): „Mulle meeldib damaskuse juures materjali väärtustamine. Erinevaid metalle kokku sepistades sünnib iga kord ainulaadne ja kordumatu muster. Damaskuse teras sobib hästi kokku teiste metallidega.” Kalle Kotselainen on disaininud ja valmistanud väärismetallidest ehteid üle kümne aasta. Ta lõpetas 2019. a. Vana-Vigala TTK sepa eriala ning on üks Tuletuul OÜ asutajatest.

Tagasi Posted on by

KÖÖGARD X KAASIK X PAJUSTE

A-Galeriil on hea meel kutsuda oma kalleid kliente ja armsaid kolleege aknanäituste sarjale, mis edaspidi iga kuu hakkavad kõnetama oma publikut uute üllatajate ja grand-old klassikutega. Aknanäitused peegeldavad ehtekunstnike maailma sisutihedust, nii autoriehte mängulisust kui ka töömahukust. Need on märgilised sümbolid, mis ühendavad. See on lugupidamine, kus originaalsus ja meisterlikkus on võtmesõnadeks.

Esimeseks esinduslikuks väljanäituseks ja aknanäitustega võõrustajateks on valitud 3 erinevat Eesti Kunstiakadeemia põlvkonda, 3 erinevat maailmakäsitlust. Neid kõiki ühendavad mineraalid, kivimid, vääriskivid ja värvide tundlikkus.

UITMÕTTED
Ive-Maria Köögard 

Ive-Maria Köögard (1942): “Need ehted on läbilõige minu viimase paarikümne aasta jooksul tehtud töödest. Ma vaatan kivile otsa ja siis mõtlen, mis temaga peale hakata. Hingestan töid tunnetuslikult. Meid ei õpetatud omal ajal kontseptsioone kirjutama, me isegi ei tohtinud teha endale väärismetallist ehteid. Väärismetall oli riigiomand ja Sina ei tohtinud seda omandada. Alles hiljem hakkasime salamisi näituse ehteid tegema. Kuigi esialgu oli nii Soros ja KGB selle vastu, siis tuli hiljem ikkagi välja, et oli olemas määrus, et näituse ehteid me ikkagi võisime teha.

Tuleb meelde veel 1 naljakas lugu. Töötasin alates 68ndas aastast ARSI Kunstitoodete Kombinaadis Metall Ehistööde Ateljees. Ja tol ajal olid kõik bussi- ja rongipiletid ka nimelised. Ükskord näitasin oma töötõendit siis piletikassas olevale provvale ja tema siis kirjutas mulle pileti. Ma küll ei saanud aru, miks ta mind ometi nii pikalt vaatab ja veel kõõlus piletiluugist pead pidi välja järgi vaatama. Alles rongi istudes ja pileti pealt juureldes märkasin, et ta oli kirjutanud mu nime Ive-Meraia Mekalšishe tütrekeseks! Tegelikkuses ta ei osanud välja lugeda ja aru saada, et seal oli kirjas Köögard Ive-Maria Metallehistöö. ”

Ive-Maria Köögard (1942) õppis ERKI´s metalli erialal ja töötas aastatel 1968-1996 Ars-Juveelis kunstnik teostajana. 1996-2013 töötas OÜ Kuldkraalis kunstnik-juveliirina. Hetkel tegutseb vabakunstnikuna Hobusepea 2 stuudios.

TUHK, TOLM JA TEEMANT
Ivar Kaasik

Tuhastunud ja tolmunud väärtused.

Unikaalsed vaskehted aastatest 2018-19. Sinna hulka üksikud kullast teemantehted. Materjaliks on tolm, tuhk, teemant, safiir, rubiin, akvamariin, smaragd, topaas, turmaliin, spinell, fluoriit, kvarts, tsitriin, ametüst, mäekristall, krüsopraas, kaltsedoon ja granaat. Tööd on skulpturaalsed ülepaisutatud ehted – tolmu, tuha ja vääriskividega kaetud.

Näitusele ülespandud teosed on kuidagi arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühestest tõlgendusvõimalustest. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Väljapandud ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa.

Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige.

Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud enda paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).

SEDA MA TAHAN, SEDA MA SAAN
Jaanika Pajuste

Ehete retsept

50 dl vaiku
10 sl värvi
20 dl mängulisust
50 tl leitud esemeid
10 tl Barbie’sid ja Ken’e
5 tl kitši
100 sl kulda ja teemante

(dessertlusikas (dl), teelusikas (tl), supilusikas (sl))

Heleroosa Barbie nägu koogipaberist lõigatud pärlitega kaunistusel mis on hõbealusel – see pross on kandmiseks kaubanduskeskuses allahinnatud Gucci koti järjekorras seistes.

Teemaks on ostlemis- ja tarbimissõltuvus, asjade väärtus ning materjalide petlik välimus. Sa ei vaja seda, kuid ei suuda vastu panna, sellegipoolest pead sa selle ostma. See on sundus. Sa ei suuda näha asja väärtust, tõeline väärtus on omamisiha. Suur punane silt, mis ripub Selfridges’I kaubamaja laes ütleb sulle:

Sa tahad seda
Sa ostad selle
Sa unustad selle

Ostuvõime näitab samal ajal ka seda, mida me ei saa endale lubada.

Teosed räägivad vastuoludest – ilus ja inetu, odav ja kallis – kust läheb piir ehtsa kulla ja imitatsiooni vahel. Kasutan kujundite, värvide, leitud motiivide ning igapäevaste esemete kummalisi kombinatsioone.

Inspiratsiooniks on “Poun Land” poed. Erinevad asjad on kuhjatud kokku ainsa ühise omaduse tõttu: nad kõik maksavad 1 nael. Materjalid ja värvid on mind enim inspireerinud. Kas ma mängin tarbija meeltega?

Plastikust Barbie’de näod muutuvad madonnadeks – tarbimisest on saanud meie religioon. Praktilised küpsetusvormid muutuvad väärisasjadeks.

Kasutan enamasti roosat ja helesinist. Need värvid on meeldivad ja kergesti loetavad, neil on vaataja jaoks stereotüüpsed tähendused. Need püüavad pilku ja tõmbavad tähelepanu.

Minu teoste eesmärk on panna vaataja mõtlema ja kahtlema. Tahan, et inimesed peatuks ja mõtleks, miks nad midagi ostavad ja mida nad ostavad. Et inimene peatuks silmapilguks ning mõtleks, miks ta tahab seda asja omada.  

Jaanika Pajuste (1977) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti bakalaureuse 2006. aastal, omandanud 2008. aastal magistriõppe Londoni Kuninglikus Kunsti Kolledžis Idar-Obersteinis Saksamaal. Osalenud paljudel näitustel üle maailma. Võitnud maineka Marzee galerii grand prix 2006,  2006 Midora messi publiku lemmiku esimese auhinna. Hetkel töötab Pajuste vabakutselisena.