A-Galerii 2023. aasta parim seifinäitus on Lia Tüüri mälestusnäitus JOONEGA PUUDUTATUD.
A-Galerii SEIFIS, mis on kohaliku ehtekunsti olulisimaks näitusepinnaks, toimus möödunud aastal 9 näitust, millest parimaks valiti Lia Tüüri (1944-2022) mälestusnäitus JOONEGA PUUDUTATUD.
Näituse koostas ja kujundas Ketli Tiitsar koostöös A-Galeriiga.
Näitus andis esmakordselt ülevaate ERKI-s metallieriala õppinud Lia Tüüri loometeest, kasutades selleks perekonna arhiivimaterjale ja fotosid, kavandeid ning teoseid Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumist, Ajaloomuuseumist, Tallinna Linnamuuseumist, Eesti Kunstnike Liidust ja erakogudest.
Lia Tüüri kireks oli aeganõudev ja keeruline graveerimistehnika. Selle eelduseks oli kunstniku meisterlik joonistusoskus ja tundlik pinnakäsitlus materjalist sõltumata.
Lia Tüür oli 1993. aastal A-Galerii idee algataja. Koostöös kolleegidega viidi idee Hobusepea tänaval ellu ja 2024. a maikuus saab A-Galerii 30-aastaseks.
Parimat seifinäitust valitakse A-Galeriis alates 2007. aastast, eesmärgiga tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. Varasemaid tunnustatud näituseid saate vaadata siit.
Kutsume neljapäeval, 5. oktoobril, kell 18 A-Galeriisse kuulama kunstnikuvestlust Kristiina Lauritsaga.
Vestlus toimub Lauritsa isikunäituse MULLAST JA MUUST raames, mis avanes 8. septembril A-Galerii seifis.
Vestlust viib läbi metallikunstnik ja kultuuriuurija Urmas Lüüs.
Näituse külastus ja kunstnikuvestlusel osalemine on kõigile tasuta. Vestlus salvestatakse ning saab olema huvilistele järelvaadatav A-Galerii kunstnikevestluste lehel.
A-Galerii kunstnikuvestlusi toetab Eesti Kultuurkapital.
Soolonäitusel PIIRATUSE PIIR esitleb Maarja Niinemägi skulpturaalseid sõrmuseid, mis kombineerivad laialdaselt materjale ning tehnoloogiaid, näiteks titaan, pühvlisarv, eeben, graveerimine, neetimine ja anodeerimine. Suuremat laadi abstraktsete ehete valmistamine on disaini ja ehtekunsti piiridega mängiv loominguline praktika, millega kunstnik alustas juba aastal 2005. Maarja Niinemägi kirjutab:
“Otsin vormi, mis ei vihjaks otse sõrmusele, ning vormi ja kuju, mis erineb tavalisest rõngast. Sõrmus võiks olla kunstiteos ka siis, kui seda parajasti sõrmes ei kanta.
Teadmata ehte mõõtmeid, ei pruugi inimene fotolt vaadates objekti tegelikku suurust aimata. Püüangi sõrmuste funktsionaalsust kaotamata kujundada need mänguliseks, proovides kõrvale hiilida vormile seatud piiridest.
Minu soov on sõrmuste vormi arendada ja avastada, leida senisest enam nüansse. Sõrmuseid on võimalik kanda ja iseseisvate objektidena vaadelda sidudes omavahel väikesed detailid ja kujundid filosoofilisteks maastikeks. Igal sõrmusel on oma väike koht ja lugu.”
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Maarja Niinemägi on Tartus tegutsev ehtekunstnik ja -disainer. Ta on osalenud näitustel aastast 1997 ning need on viinud teda üle maailma nii Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, kui ka Austraaliasse. Ehtekunstniku hariduse sai Niinemägi Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2008 kaitses kunstide magistrikraadi cum laude. Vahetusõpilasena ja praktikandina Saksamaal Idar-Obersteinis omandas ta lisaks vääriskivide graveerimise oskuse. Tema tööd on osa Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsioonist Šveitsis ning teistest erakogudest Eestis ja välismaal. Maarja Niinemägi kuulub Eesti Kunstnike Liitu aastast 2011 ning Eesti Disainerite Liitu aastast 2014.
Reedel, 19. jaanuaril kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, Into Niilo ja Kadi Kübarsepa, isikunäitused.
Into Niilo
|1984|
A-Galeriis teistkordselt isikunäitusega esineva Into Niilo uued teosed on ajendatud George Orwelli düstoopilisest romaanist “1984″, selles kirjeldatud uuskeele kontseptsioonist ja propagandast. Antwerpenis elav Moskvast emigreerunud kunstnik seostab raamatut maailma ning eriti Venemaa poliitikaga. Projekt |1984| valmis MASieraadi magistriprogrammi raames, mida juhendavad tuntud ehtekunstnikud nagu Ted Noten ja Ruudt Peters.
Niilo kunstiteos on pusle, mis koosneb klassikaliste tükkide asemel vastanduvaid sõnu kujutavatest klotsidest. Klotsid moodustavad paare, milles halva varjundiga sõna täidab paarilise tühimiku ja hea alatooniga sõna katab vastandi positiivse ehk väljaulatuva osa, taandunud negatiivse ruumiga. Kunstnik lõi erilise kirjatüübi, et need materialiseerunud sõnad üksteisega sobituks. Klotsidest on kaks komplekti, mõlemad koosnevad neljast paarist ja on kas 3D-prinditud SLA-st või CNC freesitud pöögist.
Loomisprotsessi käigus mõistis Niilo, et teoseid ajendas tsitaat George Orwelli romaanist “1984”. Orwell ilmestab propaganda ohte, kui sealne fiktiivne valitsus väidab pahatahtlikult ning absurdselt: “Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.”
Galerii jagab kunstniku Into Niilo avaldust järgnevalt:
Käibel on fraas “elu enne 24. veebruari ja pärast”. Minagi elan sellise ajaarvamise järgi. Mäletan vaevu elu enne, kuid mul on selgelt meeles mu tunded pärast Venemaa täieulatusliku sõja algust Ukrainas – kõrvetav valu, meeleheide ja süütunne kohutava vea pärast.
Propaganda Venemaal polnud iial tagasihoidlik, kuid tänaseks olen kummastatud ja nõutu. Täismõõtmes sõda nimetatakse “eriliseks operatsiooniks”, provotseerimata rünnakut nimetatakse “õigustatud kaitseks”. Propaganda väidab, et must on valge ja serveerib inimestele sitta tõe pähe. Pärast esimesi nädalaid tunnistatud õudusi ja julmust ei suutnud ma end enam tagasi hoida. Ma nõuan enda õigust sellest rääkida.
Räägin propagandast, sõnavabadusest ja hirmust, sest tahan, et mind kuulda võetaks:
jah, ma olen venelane, kuid
Venelane ≠ riik
Venelane ≠ Putin
Ma ei saa rääkida kõigi nimel, kuid ma saan rääkida enda eest.
Nii lausun:
Lõpetage sõda.
Vabastage kõik poliitvangid.
Venemaa saab vabaks.
Kadi Kübarsepp
Α & Ώ
Tahtsin rääkida algusest, kuidas kõik algab ja kuhu läheb ja miks ma üldse alustasin. Me ei tea teekonna pikkust ega sihtkohta. Me liigume edasi. – KADI KÜBARSEPP
Kadi Kübarsepp on Eesti ehtekunstnik, kes on tuntud oma jõulise ja kohati brutaalse materjalikäsitluse tõttu. Magistrikraadi omandas ta Kunstiakadeemias aastal 2011 ning näitustel on osalenud alates aastast 2003. Kaasaegse ehtekunsti probleemidest enim paelub Kübarseppa kantavuse subjektiivsus. Luues peamiselt skulpturaalseid etenduslikke ehteid on teda tugevalt mõjutanud New Jewellery liikumine 80datest, mis revolutsioonilises meeleolus vabastas ehet ajaloolistest materjalide, vormide ja suuruste taakadest. Kadi Kübarsepp on üks A-Galerii 65 osanikust ning kuulub Eesti Metallikunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu.
Talveunest ärkab Leinaliblikas varakult, magab kesksuve-und ja on sügisel kaua ärkvel.
Ülle kohtus imekauni Leinaliblikaga juba varases lapsepõlves.
Vanainimesed ka pöörasid liblikale tähelepanu.
Sõna lein jäi lapsele kättesaamatuks, ainult mingi õhkõrn vari langes tiivulisele kaunitarile.
Tunded ja teadmine on ajast kantud.
Tänutunne kallitele lahkunutele jääb.
Maise olendi pimedam pool, kadedus ja ahnus, on leina väärt, mitte ahastus tundmatu valguse ees. Siin ilmas lendab Leinaliblikas metsa ja mere kohal, mõnuleb Päikese käes õitsval aasal, imeb mahla ja aega, mis talle on antud. Läbib teekonna Universumi lahkel loal, suve soojuses ja uue ootuses külmal talvel. Lõputu ringkäik õnne otsingul.
Päike paitab inimesi, sest nad on nii ilusad ja head.
Kallid kaasteelised valivad valguse või varju.
Talve tulekul taevas linnutee, seda mööda saab minna.
Ja inimesed on nii ilusad ja head… Lootus jääb.
_____
Ülle Voosalu näitusega LEINALIBLIKAS tähistab A-Galerii Tartust pärit ehtekunstniku 70. juubelit. Voosalu on lõpetanud Kunstiakadeemia metallehistöö eriala 1980. aastal ja alustas peatselt näitustegevusega 1981. Ta on töötanud kunstnikuna Tartu ARS-is ja õppejõuna Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastast 2001 tegutseb ta vabakutselise ehtekunstnikuna. Voosalu kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Kunstnik teostab ehteid väljapaistvas autoritehnikas, kombineerides hõbetraati ning vääriskive erinevate korrastusastmetega pusadesse. Tema ehted kätkevad metsikut elurõõmu ning armastust looduse ilu vastu. Ehted valmistab ta parimate soovidega kandjale.
Reedel, 15. märtsil kell 18:00 avati A-Galerii AKENDEL kahe kunstniku, BARBORA LEXOVA ja JÜRI ROOSA, isikunäitused.
BARBORA LEXOVA
ŽOUŽELENÍ
Tšehhi keelne sõna ŽOUŽELENÍ kätkeb endas segu lõbust ja naudingust, teatud joovastuse tunnet, mida kutsub esile erinevate meelte stimuleerimine. ŽOUŽELENÍ juhtub siis, kui lasta fantaasial lennata – olla metsik ja valmis üllatusteks, mis varitsevad igal sammul.
Lexova kummastavad, tuttavatest (või vähemalt nii näivatest) materjalidest valmistatud interaktiivsed ja suured ehted on loodud, et tuua päikesepaistet sombustesse hetkedesse. Kunstnik teeb üleskutse lasta oma sisemine laps vabaks ja olla igapäevaselt mängulisem. ŽOUŽELENÍ pakub kogemust, mis on kõike muud kui igav. Näitus ülistab ootamatut ja meeltlahutavat. Barbora Lexová Tšehhist pärit ning oma perekonnas neljandat põlvkonda kunstnik. Ehtekunstnikuna omab ta mitmekülgset lähenemist. Teda ei kammitse kindlad meediumid ega suurused. Mõjutatuna ASMRi fenomenist liigub ta pehmuse ja kummalisuse vahel ning teda paeluvad fantastilised olendid. Lexova sai bakalaureusekraadi Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemiast ning magistrikraadi Antwerpeni Kuninglikust Kunstiakadeemiast. Lisaks on ta töötanud praktikandina Galeria Reversos.
___
JÜRI ROOSA
PILVEVAATLUS
Kas olete kunagi terve päeva pilvi vahtinud?
Üldse mitte?
Lapsena?
Ei mäleta?
Pilvevaatlusega saab tegeleda nii pilvitu kui ka ühtlaselt halli taeva korral. On vaja vaid peatuda A-Galerii Pika tänava poolsete akende ees. Miinuseks tuleb lugeda pilvede lakkamatu paigalpüsimine. Aga minul õnnestus näha nende tekkimist, algul laisalt rahulikku kulgu, hiljem üha närvilisemat liikumist ja ootamatuid muutumisi.
Mis oleks elu ilma pilvedeta! – JÜRI ROOSA
Jüri Roosa (1964) on Eesti metallikunstnik, kes alustas oma professionaalset teekonda 1994. Tänavu saab talle õnne soovida nii 60. kui 30. juubeli puhul. Värvikas karakter Roosa tutvustab end järgnevalt:“1984 – 2004 olin rokkmuusik, basskitarrist (toim. Gunnar Grapsi Grupp, Magnetic Band, Vanemõde jpt). Praegusel ajal toimetan põhiliselt Fe galeriis. Töötan nii uue kui ka taaskasutuses terase, vase, alumiiniumi ning muude materjalidega. Olen prillidega ja peaaegu kiilakas.” Kunstniku positiivsust ning iroonilist huumorimeelt kiirgavad ka tema mängulised loomi ning loodust kujutavad teosed. Naiivsuse varjus käriseb relakas ning välguvad sädemed.
EI IIAL – installatiivne kujutlus igavesest talvest.
Vahemereäärsete kultuuride kaunistusvõtetest inspireeritud seeria ehteid ja esemeid, mille valmistamisel on kasutatud lai valik erinevaid käsitöövõtteid.
Rikkalikud värvid ja materjalide külluse dekadentlik võlu peegeldab iha püüelda igavese elu poole. Lämmatav ja hurmav ühtaegu. Nagu muinasjuttude kibemagus armastus, olles korraga nii mürk kui palsam.
Nendes töödes põimuvad needused ja igavene armastus. Pilguheit uppuvasse maailma, kus alles on jäänud ainult mälestused helgematest päevadest.
_____
Pilvi Tammoja on Eesti interdistsiplinaarne kunstnik. Tal on moedisaini bakalaureusekraad ja ehtekunsti magistrikraad (cum laude) Eesti Kunstiakadeemiast. Tammoja külluslike, ruume matvate, installatsioonide tuumaks on meisterlikult valmistatud detailsed teosed, mille materjalid varieeruvad siidniidist malmini.
TRANSMISSIONingliskeelsemõistena tähendab edastamist: praktikas – jõu, energia ja juhtimise ülekannet. Ka vaimset ülekannet, millegi ülekandumist. Iga usk kannab transmissiooni, intelligentset organiseerivat energiat, mis võib katalüüsida muutust.
Näituse pealkiri TRANSMISSIOON on eelneva meelevaldne tõlgendus rõhuga sõnal missioon: toimimine läbi eesmärgipärase vastutusrikka ülesande.
Mälu on valikuline, asjad mäletavad ja aitavad meil mäletada. Ehteid mäletatakse ning nende läbi ka inimesi ja aega. Ehe on läbi aegade olnud mälukandja. Läbi selle fookuse pöörame pilgu aega kus kogu kunstielu oli suurtes muutustes. Piltlikult öeldes uksed sulgusid ja avanesid… ka paukudes ja nii mõnigi löödi, kerge ülbusega ja õhinapõhiselt, jalaga lahti.
Näitusel TRANSMISSIOON meenutame aega 30 aastat tagasi. 10. mail 1994. aastal avati praeguse Eesti Kunstnike Liidu Hop galerii ruumides Hobusepea 2, kolmekümne kolme kunstniku osamaksu toel ja ühise tööga loodud ainulaadne autoriehte galerii. Just nende kunstnike töödest üheksakümnendatest aastatest moodustub antud väljapaneku telg. Vaatamata suhteliselt ühetaolisele suletud õpi- ja kujunemiskeskkonnale on nende ehtelooming olnud otsiv ja isikupärane. Nende hulgas on tänaseks lahkunuid, kuid õnneks on lisandunud palju tublisid tulijaid uuest uuemast ajast. Kas leiame ka nende loomingus üheksakümnendate mõjusid ja märke – toonaste ideede põrkeid? Mida on juurde lisandunud, mis kaduma läinud? Kuraatorid ei salga, et koostamisel otsiti pigem sarnasusi ja sugulust salasooviga näha ülekandeid ja inspiratsiooni tolleaegsest ehtekunstist – pöördelistest aegadest.
Näitus avaldab lugupidamist alustajatele, kõigile kaasteelistele ja soovib jõudu jätkajatele. Tänane on homne eile.
Näituse kuraatorid: Tiina Käesel ja Maria Valdma-Härm
Näituse kujundus: Maria Valdma-Härm
Graafiline kujundus: Rasmus Lukas
Näitusel on kasutatud videolõike err-i arhiivist: „Eesti ehe“ (osad 1 ja 3, aasta 1990), režissöör Tiina Pork, konsultant Tiina Käesel.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Tänud: Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum ja Ketli Tiitsar.
Elize Hiiopi isikunäitus TUNNETUSLIKUD RUUMID tegeleb välise ja sisemise ruumi seostega. Ehteseeria kujutab reaalselt eksisteerivaid ruume ja objekte, mis on ajaga omandanud autori jaoks märgilise tähenduse. Tuttavad arhitektuursed elemendid on esitatud teisenenud skaalas, nende korduste ja kohtumiste kooskõlas on tekkinud uued miniatuursed maailmad.
Mitmed teoseid inspireerinud paigad on olemas veel ainult autori mälestustes. Tunnete, lõhnade, helide ja valguse ajendil kerkivad sealt ähmased ja romantiseeritud pildid. On kohti või esemeid, mis said väärtuslikuks inimliku puudutuse kaudu – maja ees trepil ootav vanaema, kes on praeguseks lahkunud teispoolsusesse; hommikuti klaveril harjutav tütar, kes on alustanud iseseisvat elu või lapsepõlves isaga ehitatud lumelossid, mis kadusid esimese sulaga. On ka paiku, mis on ennast sügavale hinge kirjutanud pikkade aastate jooksul nagu Kalamaja kodu või vanalinna ateljee, aga ka mõni selline, mis ereda taipamise või kogemise kaudu sähvatusena silme ees püsib.
Näitus koondab asukohapõhised mälupildid käegakatsutavasse vormi tekitades ajakapsli, kuhu on võimalik tagasi pöörduda vabalt valitud hetkel. Ehted on vormistatud prossideks, et kanda armsaks saanud paikasid endaga kaasas. Südame kohal kantav ehe on kui sild, mis hoiab tugevat ühendust sisemise ja välise maailma vahel. Domineerivaks materjaliks on portselan, mida saadab eebenipuu, hõbe, luu, korall ja puuvillapaber.
Elize Hiiop (1977) on Eesti ehtekunstnik ja disainer, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti eriala 2005 aastal. Ta on osalenud arvukatel näitustel Euroopas, Hiinas, Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides ning tema töid on mitmetes erakogudes. Hiiop on pühendunud portselani kui materjali võimaluste uurimisele olles viimastel aastatel keskendunud 3D printimisele orgaaniliste lisanditega. Ruumitunnetuslikke teemasid on ta eelnevalt käsitlenud mitme isiku- ja grupinäituse raames.
Tänud: A-Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Lovisa Luka Hiiop, Lauri Kilusk, Meriti Ilves ja kõik, kes toetasid hea sõna või teoga.
