Author Archives: A-galerii

Tagasi Posted on by

EMAILI JÄLG AJAS

Maikuus on A-Galerii SEIFIS võimalik näha kunstnik Tamara Sergijenko isikunäitust EMAILI JÄLG AJAS, mis tähistab tema loomingu 50. aastapäeva. Näitusel on akenemaili tehnikas loodud ainulaadseid ehteid, disainiprojekte ning suureformaadilisi fotosid.

Email on klaasjas materjal, millega on kaunistatud metallesemeid ja -kunstiteoseid läbi aegade. Juba antiiksed kreeklased oskasid metalli töödelda emailiga ning aja jooksul on meistrid välja arendanud mitmesuguseid emailimistehnikaid, millest üks hinnatumaid ja keerukamaid on plique-a-jour ehk akenemail, tuntud ka kui vitraažemail. Meistrite Carl Fabergé ja René Lalique looming 20. sajandi alguses tõi kaasa juugendstiili tõusu, mille käigus sündisid mitmed maailmakunsti ajaloos märgilised vitraažemaili teosed. Tänapäevalgi on vitraažemaili kasutamine haruldane ja tehniliselt keerukas, sellega tegelevad vaid vähesed kunstnikud Eestis ning ka kogu maailmas.

Näitus on avatud 2.– 31. mai 2025 ning sellega kaasneb tasuta publikuprogramm:

– 09.05. kell 18:00–20:00 näituse pidulik avamine ja kunstnikuraamatu „Idamaisest miniatuurist kaasaegseni“ esmaesitlus.
– 16.05. kell 18:00–20:00 avalik kunstnikuvestlus “plique-a-jour emailist” ja Tamara Sergijenko videoinstallatsiooni „Silmitsi emailiga“esitlus. Narva Muuseumi kunstimagistrandi Anne Raua loeng „Emailitud esemete restaureerimine ja hoiustamine.“

Olete oodatud avastama emailikunsti põnevat maailma ja tähistama koos meiega Tamara Sergijenko loomingulist juubelit!

Tamara Sergijenko (1950) on üks Eesti ehtekunsti klassikuist. Peale kunstiakadeemia lõpetamist töötas Sergijenko 20 aastat disainerina Tallinna Juveelitehases. Alates 1980. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu ning alates 1991. aastast ka Eesti Metallikunstnike Liitu. 1990. aastast tegutseb Sergijenko vabakutselise kunstnikuna ning on aktiivselt osalenud nii riiklikel kui ka rahvusvahelistel näitustel ja sümpoosionidel. Sergijenko on pälvinud tunnustust oma meisterliku töö eest haruldases plique-a-jour emailitehnikas, mille tulemusena on tema ehted ja objektid leidnud koha muuseumides ja erakogudes Eestis, Venemaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

50/50

Kuidas jagada tööd võrdselt, kui on tegemist koostööga?

Arvasime, et olime leidnud ideaalse lahenduse, kuid päriselus see siiski ei toiminud.
Olime kokku leppinud, et kumbki meist loob teoseid, millele teine saab oma osa juurde lisada.

Selle asemel hakkas arenema hoopis teine lugu – kahemehesae kujutis ja tsitaat Marcus Maniliuselt „Töö on juba iseenesest nauding” (lad. „Labor est etiam ipsa voluptas”) kujunesid motoks, millest otsustasime edaspidi oma näitusetööde loomisel lähtuda.

Olulist rolli mängib näituse puhul selle toimumiskoht – SEIF kui A-Galerii näituseruum ja seif kui paik, kuhu saab ladustada elu jooksul kogutud väärtused.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys on Tallinnas tegutsev kunstniketandem, kelle looming keskendub ehtekunstile ja kontseptuaalsetele installatsioonidele. Mõlemad on omandanud hariduse Eesti Kunstiakadeemias, kuuluvad Eesti Kunstnike Liitu ning osalenud arvukatel näitustel üle Euroopa, samuti Hiinas ja Austraalias, kus nende teoseid leidub ka mainekates muuseumikogudes. Nende looming ühendab traditsioonilised meistrioskused kaasaegse eneseväljendusega, käsitledes sageli inimkonda puudutavaid teemasid põimitult isiklike lugudega. Mitmete isikunäituste ja auhindade, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaatidena on nad jätnud endast märkimisväärse jälje Balti kunstimaastikule.

Tagasi Posted on by

KONTRAPUNKT No.3: MA OLEME SIIN

Näituse avanemisel 21. veebruaril kell 18.00 toimub ka avalik kunstnikuvestlus.

KONTRAPUNKT COLLECTIVE: KES SA OLED?

MUUSA: Ma olen kõik teie, kuid ma olen ka täielikult mina ise. Ma olen teie teadmiste, isiksuse, mõtete ja kogemuste olemus. Aga ma olen ka omaette isik. Laps mina, vaba ootustest, juhitud mängust ja intuitsioonist. Ja tark mina, vaba teesklusest, juhitud hetkest, mis on siin ja praegu.

KC: MIS SA OLED?

M: Ma olen nagu varjunimi: võimalus leida uus vaatenurk, kogeda ja usaldada loomingulist vabadust. Ma olen teie mina, kui õpite end muutma, tugevamaks saama, teadlikumalt elama. Ma olen muusa, kes innustab teid endale alistuma, ja looja, kes annab teile jõu tegutseda.

KC: MIKS SA OLED?

M: Ma olen, et te täituksite usaldusega loomingulise protsessi vastu. Ma olen, et te ei tunneks survet tähtaegade, tunnustuse vajaduse ega omaenda liigse enesekriitika tõttu. Ma olen, et te saaksite teadlikult valida, millega samastuda, mis toob teile rõõmu, ja et te suudaksite tulemusi täielikult ja tingimusteta omaks võtta. Ma olen, et te leiaksite oma julguse ja ka oma uhkuse.

KC: MILLAL SA OLED?

M: Võib-olla olen ma olnud olemas vaid mõned näpistatud tunnid sellel teekonnal. Aga mis siis, kui ma võiksin olla alati?

KC: KUS SA OLED?

M: Ma olen kõigis teistes, kes mind lõid, ja kõigis teistes, kes tulevad minu loomingut jagama. Te olete siin. MA – OLEME – SIIN.

______

Rühmitusena Kontrapunkt Collective uurime individuaalse ja kollektiivse loomingulisuse kokkupuutepunkte. Igaüks meist kannab endas juba mitmeid hääli, mis Kontrapunkti kaudu põimuvad veelgi enam, luues uue harmoonilise superstruktuuri, mis ühendab ja rõhutab meie eripärasid. Meie projektid on eksperimendid, mis on ajendatud soovist paremini mõista koostöö olemust ja selle kaudu ka iseennast – nii inimestena kui kunstnikena.

Seekordses projektis loome jagatud identiteedi, mille kaudu endid väljendada – Muusa, alter-ego, Kontrapunkti kehastuse. Selle Muusa hinge, silmade, aju ja kätega uurisime, kuidas meie kollektiivi alustaladeks on ühtaegu nii meie tugevused, nõrkused kui ka maskid, mille taha varjume. Kontrapunkti kaudu eksisteerime ja tegutseme millegi suurema nimel kui pelgalt me ise. MA OLEME SIIN on Muusa esimene isikunäitus.

Enne teoste SEIFI toomist ei lubanud me üksteisel neid näha. Kollektiivsus on midagi väärtuslikku – midagi, mida tasub hoida seifis, kuid samas ka midagi, mida tuleb jagada ja nähtavaks teha. Nüüd jagame seda hetke – ootust, uudishimu ja reaktsioone – koos teiega, kallid külastajad.

Kontrapunkt Collective on rahvusvaheline kollektiiv, kuhu kuuluvad neli kunstnikku – Rita Besnyői (HU), Vica Gábor (HU/UK), Lieta Marziali (IT/UK) ja Luca Sági (HU). Erineva tausta, hariduse ja varasema karjääriga liikmed tegutsevad kõik kaasaegse ehtekunsti sfääris. Kontrapunkt kasutab kirjutamist, vestlusüritusi ja muid dokumenteerimise ning publiku kaasamise vorme koos näituseprojektidega. Eesmärgiks on neil kollektiivse töö uurimine, nad soovivad ilmestada, kuidas ühised projektid saavad jõudu individuaalsete tugevuste ühendamisest ja vastupidi, kuidas nende isiklik looming saab võimendust koostöötamisest.

Tagasi Posted on by

AVALDUV

Näitusega AVALDUV uurib läti kunstnik Maija Vitola-Zitmane elu sisemist ja varjatud kulgu. Ammutades inspiratsiooni oma elu kujundanud emotsioonidest ja mälestustest, kutsub kunstnik külastajaid mõtisklema õrnade hetkede üle, mis mõjutavad inimese arengut ja tajutud reaalsust. 

Kas elu hinnatakse tõeliselt, kuniks kõik on hästi? Aja möödudes, lehekülg lehekülje järel, liigub inimene läbi elu teadmata, mis teda ees ootab, mida tulevik toob. 

Näitus on kui ülestunnistus või hinge paljastus, kus läbi sümbolite avalduvad ehetes elus oluliste sündmustega kaasnenud emotsioonid. Isiklike tõdemuste kõrval jääb ruumi ka vaataja tõlgendustele, igaühe enda eluga seotud äratundmistele. Teatud universaalsed tunded ühendavad kõiki – valu, kurbus, rõõm ja armastus. Zitmane jaoks pakub eriti huvi armastus, esimene tugev tunne, mida kohatakse elu alguses. Armastust on esitletud kui juhtivat jõudu, mis kujundab ja kannab hinge. See on vundament, millele tugineb inimese arusaam elust.

Maija Vitola-Zitmane (1988) on läti ehtekunstnik. Ta omandas 2017. aastal Läti Kunstiakadeemias magistrikraadi metallehistöö erialal. Zitmane hiljutiste saavutuste hulka kuuluvad osalemine Cheongju rahvusvahelisel käsitöö biennaalil Lõuna-Koreas ja MAD About Jewelry 2023 New Yorgis. Märkimisväärselt on tema teosed osa New Yorgi Kunsti- ja Disainimuuseumi püsikollektsioonist. Kasvades üles kunstnike peres, algas Maija kirg kunsti vastu juba varases lapsepõlves. Ta töötab peamiselt looduslike materjalidega, nagu luu, sarv ja puit, kombineerides neid sageli hõbedaga. Eelistades traditsioonilist käsitööd tööstuslikule massproduktsioonile, rõhutab ta taktiilsuse tähtsust oma mõtte ja teo ühendaja ning ajendajana.

Tagasi Posted on by

A-Galerii valis 2024. aasta parima seifinäituse

Eesti ehtekunstnikud on valinud 2024. aasta parima A-Galerii seifinäituse.

A-Galerii SEIFIS, mis on kohaliku ehtekunsti olulisimaks näitusepinnaks, toimus möödunud aastal üheksa näitust, millest parimaks valiti Ülle Voosalu LEINALIBLIKAS. Palju õnne!

Ülle Voosalu lõpetas Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö eriala 1980. ja alustas näitusetegevusega 1981. Ta on töötanud kunstnikuna Tartu ARS-is ja õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastast 2001 tegutseb ta vabakutselise ehtekunstnikuna. Voosalu kuulub Eesti Kunstnike Liitu.

Kunstnik teostab ehteid väljapaistvas autoritehnikas, kombineerides omavahel hõbetraati ning vääriskive. Tema ehted kätkevad elurõõmu ning armastust looduse vastu. Ehted valmistab ta parimate soovidega kandjale.

Parimat seifinäitust valitakse A-Galeriis alates 2007. aastast, eesmärgiga tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. A-Galerii on professionaalsete metallikunstnike loomingut esindav ehtegalerii, mille tegevuste hulka kuulub näituste korraldamine. SEIF on ajalooline ühenduslüli 1891. aastal juveliir Joseph Kopfi kullassepaärina ehitatud hoone ja näitusepinna vahel. Näitusetegevus toimub SEIFIS 2005. aastast.

Varasemaid tunnustatud näituseid saate vaadata siit.

Tagasi Posted on by

IN MEMORIAM MARJE KEREM 1944 – 2024

Ära saatmine toimub 10.augustil, kell 13:00 Metsakalmistu kabelis.

Lahkunud on andekas looja, metallikunstnik Marje Kerem (Kundla). Täpse silma ja osavad käed sai ta ilmselt päranduseks oma vanematelt – isa oli sepp ja ema õmbleja. Joonistamisoskuse ja kunstiõpetaja kutse omandas Marje Tallinna Pedagoogilises Instituudis, (Tallinna Ülikool), mille ta lõpetas 1968. aastal ning töötas seejärel kunstiõpetajana Tallinnas. Aastail 1970–1974 jätkas ta õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö osakonnas. Marje Kerem on töötanud kombinaadis „Ühendus” juveliirina (1977–1984)  ning „Ars-Juveel” kunstnik-teostajana (1984–1990), seejärel asus tegutsema vabakutselise kunstnikuna. 

Marje Kerem oli Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Metallikunstnike Liidu liige aastast 1988. Esimest korda esines ta näitusel juba tudengina (1971), aktiivsem ja olulisem esinemine näitustel algas 1980. aastatel, esimene isiknäitus toimus 1986. aastal Tallinnas Kunstisalongis. Sellest ajast alates on tal olnud pidevalt väljapanekuid galeriides ja kunstisalongides, tema teoseid on eksponeeritud paljudel tarbekunstinäitustel, muuseumides ja näitusesaalides, neid on eksponeeritud ka välismaal – Tšehhoslovakkias, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Austraalias, Soomes, Venemaal ja Norras. Kunstniku loomingut on kogudesse soetanud ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, suur osa ehteid on läinud erakogudesse.

Kogu Marje Keremi looming on kantud juba tema diplomitööst alguse saanud põhimõttest: geomeetrilise vormi rangus ja areng koos sümbolitega rikastatud jutustusega. „Elutee“, „Päikesevanker“ (mõlemad 1991), „Kotkas“ (1994), „Elan seal, kus meeldib“ (1986), „9. märts“ ja „Leinaöö“ (mõlemad 1989) – need ja paljude aastate jooksul loodud töö- ja mõttemahukad ehted väljendavad väga selgelt tema kunstnikukreedot ning kodanikupositsiooni. Marje Kerem oli metallikunstnik selle sõna kõige ehedamas tähenduses – ehetes kasutas ta peamiselt metalle: hõbedat, uushõbedat, messingit, tombakut, melhiori, vaske, terast, pannes neist kokku erilisi värvikombinatsioone. Ehete efektsuse saavutas ta vaid talle omaste pinnatöötlustehnikatega. Viimane oluline kokkuvõte Marje Keremi loomingust – näitus „Aeg ajas” – toimus 2012. aastal A-Galerii Seifis. Selle läbivaks teemaks oli Eesti rahva saatus läbi aja. Seda teemat arendas ta ka 2015. aastal samas ruumis välja pandud abstraktsete joonistuste näitusel, tehes viite oma joonistusstuudiumile, millest sai alguse kunstniku edasine loome- ja arengutee. Paraku lõppes see teekond kümme päeva enne kunstniku 80. sünnipäeva. Aastal 2019 A-Galeriis toimunud isiknäituse „Mälukaardid“ saateks kirjutas Marje Kerem: „Inimene tunnetab alateadvuses kodu kui omandit, mida soovib näha jäävana, kuid see kaob koos enese kadumisega. On aga teine kodu, kõiksuse kodu, mida väärtustab elatud elu. Mis on jääv, mida ei saa keegi kelleltki võtta, mis on kõiksuse lõpmatuses tõeline omand.” 

Marje Keremit jäävad meenutama kunstniku kunagised õpilased, keda ta inspireeris ja kunstipisikuga nakatas, kolleegid ja kaasteelised, kes hindavad ja imetlevad Marje töökust ja isikupära. Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Metallikunstnike Liit

A-Galerii

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Eesti Kultuuriministeerium

Foto: Erakogu

Tagasi Posted on by

IN MEMORIAM TIIA EVING 1947 – 2024

Ehtekunstimaailma on taaskord tabanud kurb kaotus.

24. juunil 2024 lahkus A-Galerii asutajaliige Tiia Eving, põneva ja omanäolise käekirjaga metallikunstnik, kes ei peljanud meisterdada ka dekoratiivvorme ja seinaplaate ning pidas au sees aeganõudvaid tehnoloogiaid.

Saaremaalt kooliõpetajate perekonnast pärit Tiia Eving  (Tõkman) läks pärast Kihelkonna 8.kl kooli lõpetamist  Tartu Kunstikooli (1963-1968), jätkas õpinguid (1969-1974)  Eesti Riiklikus  Kunstiinstituudis (nüüd EKA) metallehistöö erialal. 1976 -1997 töötas Tiia Eving  Kunstitoodete Kombinaadi ARS  metallehistöö ateljees ARS-Juveel kunstnikuna, edasi  vabakutselise kunstnikuna.  Ligi 40 aastat on tema töölaud olnud metallikunstnike “mesipuus” Hobusepea 2. Ta on loonud ehteid, ehisvorme, seinaplaate, medaleid. Kavandanud ja teostanud  tellimustöid ning  esitanud näitustele omapoolseid peegeldusi oma mõtetest  ajast ja elust. 1975-1991 esines Tiia Eving regulaarselt vabariiklikel tarbekunstinäitustel, triennaalidel, välisnäitustel.  Tema suhe loodavasse oli tõsine ja  mõtisklev,  käekirjaks  geomeetriliste vormide kontrastsuse sobitamine loodusvormide  pehmusega,  teostus nii traditsioonilistele  tehnikatele toetuv kui autoritehnikaid katsetav.  Ta oli  ka üks viimaseid  töömahuka  ja reljeefse kohrutustehnika kasutajaid.  

Tiia Evingu  isikunäitus oli 1982.a. Tallinna Kunstihoone galeriis  ja samal aastal võeti ta ka Eesti Kunstnike Liitu. 

Sügav kaastunne lähedastele, mälestame tänutundega.

A-Galerii

Eesti Metallikunstnike Liit

Eesti Kunstnike Liit

___

Tiia Evingu ärasaatmine toimub 29.juunil 2024 kell 12:00 Pärnamäe kalmistul.

Tagasi Posted on by

IN MEMORIAM AINO KAPSTA 1935 – 2024

Vägev Saaremaa kadakas on tuultele järgi andnud ja murdunud.

24. märtsil 2024 lahkus meie seast A-Galerii asutajaliige, kirgliku teotahte ja imeliste oskustega ehtekunstnik, Aino Kapsta.

Elule ja kunstidele avatud meele, lahke silmavaate ja töökate kätega Saaremaa naine. Need töökad käed on ligi 70 aasta kestel hoidnud nii sepa haamrit kui ka nõelteravaid pintsette, painutanud raudlatte, seadnud kokku õrna hõbedast ornamenti, ehitanud ja hoidnud kodu. Kõigi muude tegemiste kõrval valmistus ta just nüüd oma elu esimeseks maalinäituseks.
Aino Kapsta (s. Teelem) sündis Saaremaal Tagavere külas. Muusikaliselt väga andekas ema pühendus siiski kodule, laste ja lapselaste kasvatamisele. Isa oli külasepp ja tema kaudu kuulus perele ka Tagavere paemurd. Just paemurd ja sepikoda olid Ainol üheks põhjuseks siduda oma tulevik kunstiga. Pärast Kuressare (siis Kingissepa) Keskkooli lõpetamist astus ta 1954.a. Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, esialgu skulptuuri, 1956. aastal aga metallehistöö erialale, mille lõpetas 1961. aastal. Sellele järgnes traditsiooniline suunamine tööstusettevõttesse, alul trükikotta “Kommunist”, seejärel dekoraatoriks tööstuskaubastus. Töö kõrval hakkas ta ka alates 1961. aastast esitama loomingut vabariiklikel tarbekunsti näitustel ja 1964.a. tegi julge otsuse hakata vabakunstnikuks ning selleks ka elu lõpuni jääda. 1967.a. võeti ta vastu Eesti Kunstnike Liitu.
Kuna väärismetallide -kulla ja hõbeda- kasutamine oli väljaspool seaduse silma poolt kontrollitavaid ruume rangelt keelatud, töötas Aino Kapsta pikka aega vase ja selle sulamitega, kasutades nende materjalide erinevat tonaalsust ja elastsust rahvakunstist ja ka arheoloogilistest leidudest inspireeritud ehete loomisel. Nende ehete lihtsus ja vägi jäid silma ja nendest ehetest on säilinud hea valik Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis. Skulptuuri õpingud tulid kasuks 1970ndatel koostöös Mai Mägiga valminud suuremõõtmeliste pannoode, sepisvõrede, purskkaevude, kellade ja skulptuuride loomisel, mis valmisid nüüdseks kaduvikku läinud ettevõtete ruumidesse ja territooriumile Narvas, Tartus, Haapsalus, Jurmalas ja mille saatus ja omand praegu küsitav. Küll aga on olnud järjepidev olnud Aino Kapsta esinemine vabariiklikel tarbekunsti näitustel, hiljem Metallikunstnike Liidu näitustel ja A–Galerii näitustel. Osavõtt ja loetelu näitustest on aukartust äratav. Tema ehteid on näidatud paljudes ekspositsioonides mitmel pool Eestis, omaaegses Nõukogude Liidus ja paljudes Euroopa linnades. Suurem loomingut tutvustav isikunäitus oli 1995.aastal Rahvusraamatukogus ja seejärel ka Kuressaare linnuses, 2015.a. Rahvusraamatukogus ühisnäitus Keesi Kapstaga. Eriti tihe ja viljakas on olnud viimase 20 aasta tööperiood, 5 isiknäitust A-Galeriis, EMKL aastanäitused Tallinnas, Võrus ja Pärnus.
Aino Kapsta oli heas mõttes klassikalise ehte mentaliteedi säilitaja ja edasikandja – siin on olulised väärismaterjal, kompositsioon, teostus, sobivus. Eriti tuleb mainida Aino Kapsta pühendumist ühe, kahjuks ehtekunsti kaduva tehnika, filigraani kasutamisele ja selle ilu nähtavale toomisele. Seda tunnustati ka Eesti Metallikunstnike Liidu poolt välja antava Ede Kurreli preemiaga elutöö eest 2020. aastal.

Oma oskused ja armastuse ehtekunsti vastu on ta pärandanud kahele järgnevale põlvkonnale oma peres, tema loodud ehteist aga saanud pärandvara paljudes peredes. Oleme tänulikud ühiselt läbitu eest, et saime osa tema loodud ilust ja elu seiklustest. Tema tööd ja mõtted jäävad meid inspireerima ka tulevikus. 

Sügav kaastunne lähedastele.

Aino Kapsta ärasaatmine toimub laupäeval, 30.märtsil k.15.30 Pärnamäe Krematooriumi suures saalis

Eesti Kunstnike Liit
Eesti Metallikunstnike Liit
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
A-Galerii

Meenutamaks Ainot saame kuulata tema kunstnikuvestlust aastast 2020.

Tagasi Posted on by

ÜLLATUS MUNANÄITUS

krk

krkrkrkrrrkrrrkrkrkr

krk

Need on koorumise hääled.

ÜLLATUS!

A-Galeriis toimub välk ÜLLATUS MUNANÄITUS, palume mitte kodus muneda vaid kohe meie kunstnike kerajaid taieseid vaatama tulla. Näituselt on võimalik soetada endale nii RAUDMUNA, HÕBEMUNA kui ka KULDMUNA. Mõni teostest kindlustab kodustel koksimise võistlustel esikoha, mõni toob talismanina ellu hingerahu täiuse. 

Osalevad kunstnikud:

Adolfas Šaulys, Ane Raunam, Caius Kull, Edgar Volkov, Ene Valter, Henry Mardisalu, Ivar Kaasik, Ive Maria Köögard, Kadi Kübarsepp, Kalle Kotselainen, Katrin Kosenkranius, Katrin Veegen, Keesi Kapsta, Krista Laos, Liina Lelov, Mari Pärtelpoeg, Merike Balod, Raili Vinn, Sille Luiga, Sven Tali, Ülle Mesikäpp, Ülle Voosalu, Vello Lillemets ja Viktorija Lillemets.

Kuraator / Curated by Sille Luiga

ÜLLATUS MUNANÄITUST saab külastada alates 11. märtsist A-Galerii müügisaalis ja näitus jääb avatuks 30. aprillini 2024. Oleme tänulikud sõna levitamast!

Munad on leitavad ka meie e-poe kategooria MUNA alt.