“Mets ja metsaelanikud on osa meist, nad on meie lähedased – ilma nendeta me ei saa. Me peame oma lähedasi hoidma.
Viimastel aastatel olen oma ehted pühendanud ohus olevate liikide kaitseks. Hundid, merikotkad, karud, hirved, lendoravad ja muud loomad on minu ehetes esindatud, sest soovin pöörata neile tähelepanu, neid omal moel kaitsta.
Näitusel eksponeerin hõbedast ja vääriskividega ehteid, mis on loodud käesoleval aastal.
Lisaks uutele töödele on välja pandud minu diplomitöö, mida juhendas Heinz Valk: pronksist valatud lauake. Samast ajast, kuid juba peale Kunstiakadeemia lõpetamist, on pärit uushõbedast söövitatud rinnaehted.
Käesolevat näitust olen teinud suure rõõmuga. Muidugi on selles loomeprotsessis tulnud ette kannatusi ja tuliseid vaidlusi iseendaga, kuid kõik kokku on olnud üks põnev jalutuskäik.“
– Anne Roolaht
Anne Roolaht (1959) õppis Eesti Kunstiakadeemia metallehistöö kateedris aastail 1984-1989. Anne ütleb, et ta teeb ehteid alati rõõmuga ning seda on tunda. Armastusega ehete tegemise kõrval õpetab ta ka Viimsi Kunstikoolis ning leiab, et seegi töö on suurepärane.
Anne Roolaht on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Rootsis, Islandil, Inglismaal ja Iirimaal alates 1988. aastast. Tema ehteid kantakse igal pool terves maailmas.
Jäädvustatud hetked vääramatust jõust. See, mida me veel ei ole kogenud, tundub tihti hirmuäratavam, võimsam, ilusam. Hirmul on suured silmad. Me ei tea, kas tegelikult näeb hirmunud silmadega selgemini või näeme midagi, mida polegi olemas?
Kristiina Kibe (1970) on eesti ehtekunstnik ja bioloog. Ta on koosseisuväline õppejõud Eesti Kunstiakadeemias metallikeemia ja patineerimise tehnoloogia kursustel. Kibe on lõpetanud 1994. aastal Tartu Ülikooli bakalaureuseõppe bioloogia erialal. Õppinud aastatel 2002–2005 ehte- ja sepakunsti erialal Eesti Kunstiakadeemia meistriklassides (Kadri Mälk, Rein Mets, Piret Hirv, Bettina Speckner). 2009. aastal kaitses Kibe Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti erialal magistrikraadi. Ta on esinenud mitmetel grupi- ning isikunäitustel.
HALASTUS. ELLUJÄÄMINE. Jan Niedre
Halastus ja ellujäämine. Jääda ellu kellegi halastusest. Halastada kõigele elavale. Elada halastamatult ja halastada elusalt. Halastus puudutab elusat ja vaid elus saame halastada. Aga Taavet ütles Gaadile: “Mul on väga kitsas käes. Langegem siiski Issanda kätte, sest tema halastus on suur, aga inimeste kätte ma ei tahaks langeda!”
(2Sm 24:14)
Sven Tali (1970), kunstnikunimega Jan Niedre, on eesti ehtekunstnik ja fotograaf. Ta lõpetas 2003. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal ning 2003. aastal õppis Portugalis, ESAD MATOSINHOS koolis (College of Art and Design, Porto). Ehete ja kontseptuaalsete objektidega on Tali näitustel osalenud aastast 2003. Samast aastast tegutseb ta vabakutselise kunstnikuna.
BE COOL Kai Kubja
Valminud vastavalt tujule ja hetkele. Mõni hetk on olnud pikem kui teine.
Kõik ehted on valminud hea muusika ja hea ilmaga, ilma igasuguste piiranguteta. Las kandjale jääda see lõplik maagia ja äratundmine, kunstnik ei püüa teda mõjutada lugusid välja mõeldes. Autori ainus inspiratsioon on hetkeemotsioon, mis täna on mustvalge, homme värviline ja magus.
Nii ongi kõik sassis ja erinev ja ometi on sel ühine nimetaja – üks kunstnik.
Kai Kubja on lõpetanud kunstiõpetaja eriala, õppinud ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ja töötanud-õpetanud Saksamaal Kölnis. Kai on spetsialiseerunud emailitehnoloogiale ja kantavatele miniatuurmaalidele. Tema suur kirg on pärlid ja antiikehted. Oma ehteid valmistab ta kodustuudios Aegviidus, kus iga päev on reede…
“Minu näitus on läbilõige sellest, millised mõtted on saatnud mind tegeledes oma armastatud filigraantehnikaga, mille juurde jõudsin juba aastakümneid tagasi. Olen leidnud ennast alustamas tööd südamikust, liikudes servade poole ja iseenda üllatuseks avastanud, et tegemist on omamoodi mandalaga. Iga elemendi ja detailiga olen sinna sisse pannud häid mõtteid. Selle näituse tegemine kujunes mulle omamoodi teraapiaks: tundsin sügavat sisemist rahu ja kogesin kõikehõlmava rõõmu helget seisundit.
Näitus koosneb kolmest eraldiseisvast kooslusest: prossid, ripatsid ja kaelaehted.
Prossid kannavad endas näituse esialgset nägemust pilvede helendusest, ripatsid ja kaelaehted viisid aga mõtte edasi. Kivideks valisin enamjaolt poolvääriskivid. Mäekristallid sobituvad mu nägemusse oma kirka säraga, granaadid oma jõulise olemusega ja topaaside sooja tooni toetasin kuldkuulidega. Soovin, et sisemine harmoonia ja rahu kanduks mu loomingu kaudu vaatajani.”
Aino Kapsta on sündinud Saaremaal 1935. aastal. Lõpetanud Kuressaare keskkooli, jätkas ta õpinguid ERKI-s. Kuigi kunstniku esialgseks valikuks oli skulptuur, lõpetas ta ülikooli 1961. aastal metallikunstnikuna ning 1966. aastal sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Küllap omaaegsed skulptuuriõpingud olid üheks teguriks, et valmisid mitmed pannood, purskkaevud, metallvõred, kellad ja skulptuurid Narva, Tartusse, Moskvasse, Jurmalasse ja Saaremaale – paljud neist koostöös hea kolleegi Mai Mägiga.
Kuigi Kapstale on alati meeldinud katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega, jäid talle olude sunnil pikaks ajaks lemmikmaterjalideks messing, punane vask, pronks, melhior ja uushõbe. Suur valik nendest ehetest kuulub praegugi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse.
Vabadus väärismetallide kasutamisel andis uued võimalused erinevate tehnikate rakendamisel – nagu näiteks paljude väikeste detailide sulatamine mitmesugustesse kompositsioonidesse, ja muidugi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni kunstnikule suurt loomingulist rahuldust, olles oma olemuselt habras ja õrn, aga samas jõuline ja tugev.
Peagi magistrikraadi kaitsev Sille Luiga filosofeerib vestlusel peo teemadel, mida illustreerib ka tema kuni 20. juunini kestev näitus PIDU ON LÄBI.
“Võib-olla see õhupall on ka üks sellistest asjadest, mis on loodud lihtsalt selleks puhtaks kulutuseks ja tal polegi küsimust või kommentaari, vaid ta ise justkui kõnelebki sellest veidi nihilistlikust ideest, et küsimust ei olegi. Samas ei saa välistada kõiki teisi mõtteid ja suundi, mis selle sees võivad peidus olla. Lõpuks ei saa siiski tervet maailma ära seletada mingi asjaga.”
Ussikuningas on Eesti muinasjuttudes tark ja võimas kaitsja, kes aitab leida imerohtu ravimatute haiguste parandamiseks ning temaga kohtumine toob õnne. Rahvakunstis ja -meditsiinis kasutatakse ussi siksakki kaitseks kurja silma, õnnetuste ja haiguste eest. Ussi kujund on paljudes müütilise maailmapildiga kultuurides algvägede, ravi, kaitse ja tarkuse sümbol. Keltide ja skandinaavia viikingite maokujulised ehted, indiaanihõimude liivamaalingud, sküütide raidkivid, egiptuse jumalad, soome-ugrilaste ornamendid, india joogide kundalini ning hiina ja euroopa kõrgmeditsiin kujutavad madu erilise austusega.
Kärt Summatavet (PhD) on metallikunstnik ja graafik (1982-1987). Ta esineb näitustel alates 1986. aastast: 41 isiknäitust ja üle 100 ühisnäituse Eestis, Soomes, Inglismaal, Rootsis, Norras, Saksamaal, Lätis, USAs, Poolas, Sloveenias, Hiinas, Venemaal, Koreas, Ungaris, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias. 2005 kaitses ta Helsingis kunstidoktori väitekirja Aalto Ülikooli disainiteaduskonnas.
KOOMIKS “KOMPOST” Kertu Tuberg
“peale söömingut mahlasem osa on tarbitud jääb jääk kondid ja kontsud maitse asi”
Kertu Tuberg on vabakutseline ehtekunstnik, kes tegutseb Tartus. Ta on saanud erialase hariduse Eesti Kunstiakadeemiast. Näitustel osaleb aastast 2001.
TÖÖÖÖ Kaire Rannik
Need on tööd mis on sündinud öötundidel, pimedad, nukrad ja üksikud. Hea on tuua nad päevavalgele, et vaadata kas neile see meeldib või leida kedagi kellel nad meeldida võiksid. Kas nendes on lugu peidus või seda seal ei ole jäägu vaatajate otsustada.
Kaire Rannik on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud ehtekunstnik, kelle töid tunnustati juba tema loometöö varastel aastatel Noore Kunstniku preemiaga Tallinna Tarbekunsti Triennaalil 1997. aastal ning kunstnike rühmituse F.F.F.F. liikmena 2002. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Eesti disainimaastikul igapäevaselt hoogsalt tegutsev ehtekunstnik armastab lihtsuses peituvat ilu ning ammutab inspiratsiooni nii kodumaisest loodusest kui ka geomeetrilistest algelementidest. Igas Kaire Ranniku ehtes peitub ka aegadeülene side Tallinna vanalinnas töötanud kullassepast vanaisaga, mis peegeldub tema ehete puhtas viimistluses ning kõrgetasemelises kullasepatöös.
R_R HI-TECH Risto Tali ja Rait Siska
Võrude keskseks motiiviks on unikaalne ühendussõlm – titaanist laserlõigatud süsteem, mis lukustab end pärast külmtöötlust ning tekitab efektse visuaalse tulemuse – võru justkui „ei tohiks“ ühes tükis püsida. Kõrgtehnoloogilist käevõrude seeriat on välja töötatud viimased 15 aastat. Inspiratsiooniallikaks neile käevõrudele on muuhulgas Tallinna vanalinn ja keskaegsed raudrüüde ja turviste komponendid.
Risto Tali ja Rait Siska on viljakas sepakunsti viljelejate tandem, kes on Eesti Kunstnike Liidu liikmed, lõpetanud ehte- ja sepakunsti eriala. Aastail 2003- 2020 on nad loonud hulgaliselt metallist skulptuure ja taieseid. Samuti on osaletud hulgaliselt sepakunsti- ja ehtenäitustel ning konkurssidel.Tuntumaks tööks on Tartu Ülikooli Narva Kolledži uuele õppehoonele sepistatud sisehoovi raudvärav „Liblikas“ koos detailidega. Uuematest töödest Eesti Panga emiteeritud Jüri Jaaksonile pühendatud 15 eurone meenemünt. Ära märkimata ei saa jääda juba 10 aastat vältav koostöö Bocuse d`Or Estoniaga mille käigus on valminud Eesti kandidaatide tseremoniaalnõude komplektid, mida käesoleval aastal Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtu ballil Viljandis eksponeeriti. Risto Tali on andnud suure panuse EKA ehte- ja sepakunsti osakonna töökodade juhataja ja meisterina. Rait Siska on ka hinnatud visualiseerija ja animeerija.
Näitust võib vaadelda kui kurbrõõmsat pühalikkuse otsingut tänapäevasest tähenduslikkusest vaesest argielust. Võttes keskseks mõisteks absurdi, mõtiskleb näitus piduse meeleseisundi tarbe ja tarbetuse ning viimatimainitu tarvilikkuse üle.
Alljärgnevalt mõned märkmed lõppenud peost:
“Pidu on läbi. Miks, kellega, millal, kus, kellele, kuidas – need küsimused polegi peo juures olulised. Loeb vaid see, kas peol oli või ei olnud tore.”
– Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga: „Lapsepõlv on lust ja lillepidu“, „Kooliaeg on pidu ja pillerkaar“, „Elu Eestis on lausa pidu“… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema.
– Samuti, visatakse kergekäeliselt õhku lause „Pidu on läbi“. Nii nimetatakse ühtlustavalt peoks kogu aega, mis eelnes katastroofile, mis väidetavalt lõpetas peo. Maguskibedalt täheldatakse, et ajas justkui ilmneks mingi seaduspära „Pill tuleb pikka ilu peale“ ja „Kes suvel laulab, on talvel leinas“. Olukorrad, kui kasutatakse lauset „Pidu on läbi“, ei ole enamasti kohased, sest õige peoga tähistatakse erinevust, mitte seaduspära. Kiire muutus, üllatus, see tähendab, et pidu alles algas. Katastroof pole peo vastand. Peo vastandiks pean aja ühtlast kulgemist eriliste hetkedeta.
– Pidu on vastuoluline mäss igavliku vastu. Aeg on peo eeldus, kuid pidu mässab aja vastu. Pidu võidab hetki, kuid kaotab igaviku. Igavik jääb alati igavaks. Ma ei usu, et inimene peaks kulgema läbi oma elu igavlikult. Aega on vaja hoopis raisata. Aja ükskõiksusele võiks vastu olla. Hetki tuleks ülendada.
– Peod võivad muuta elu või vähemalt elumuutusi tähistada. Mida peaksin mäletama, mälestama, tähistama, unustama? Sündi, sünnipäeva, abielu, matust, surma-aastapäeva, lihavõtteid, jaanipäeva, hingedepäeva, jõule, niisama pidusid, täielikke läbusid, tsükleid – kui vaid mõnd nimetada. Tundub, et järjest vähem on võimalusi mäletamiseks või unustamiseks. Vähemalt pooled peod sellest nimekirjast on minu jaoks võõraks jäänud. Kas pidutsemine on vanamoodne, aegunud teguviis? Kas paremini pidutsemine päästaks inimese? Päästaks millest? Igavlikkusest ilmselt.
Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant ning on õppinud lisaks Itaalias ja Belgias. Viimased näitused, kus ta osales olid NID SHOWROOM Londonis, XENTE NOVA Santiago de Compostelas ja JEWELRY AND ANATOMY Portos. Näitus „Pidu on läbi” on ta esimene soolonäitus. Enda valmistatud objektidega soovib ta tegeleda ideedega kaunistamisest ja ehtimisest laialt, läbi absurdi prisma. Peatselt kaitseb Sille samadel teemadel magistritööd.
Suur rõõm on jätkata vaimustavate kunstnikuvestluste sarjaga Edasi.org väljaandes.
Sel korral räägib elust ja ehtekunstist Tea Vellerind, kes viib meid rännakutele läbi sõjaaegse lapsepõlve ja elava kooliaja Kunstiinstituudis. Killuke vestlusest: „Minu tööde mõte on tasakaal. Kuna olen kunagi tahtnud arhitektiks saada, siis mind huvitab siiani ruumiliste mahtude tasakaal, lihtsus ja lakoonilisus. Meie professor õpetas, et ärge pabistage kui teete midagi, mis teisele ei istu, sest igaühel on oma kuldlõige ja mina otsin enda oma.“
Vaata Edasi.org artiklit Tea Vellerindi kohta siit.
“Süsimus” on väljamõeldud sõna, mis on sümbioos sõnadest sisemus, mus(minus), tüdimus, süsimust. Need on käigud mööda kive, kivide sisse ja vahelt läbi. Ma olen nagu vesi, mis uuristab, aga vihasem ning kärsitum. Vahel tungin otse läbi, teinekord tulen tuldud teed tagasi, mõnikord lähenen teise nurga alt. Ringiga ei õnnestu minna. Vahel kivid viskavad selle peale kilde, tekivad ja vabanevad pinged, nii minus kui ka kivides. Minust jäävad sinna õhk ja valgus või poldid.
Annika Kedelauk on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehte- ja Sepakunsti eriala 2010. aastal (BA) ning õppinud vahetusüliõpilasena Barcelonas (Escola Massana Centre d’Art i Disseny 2009). Ta on täiendanud end Saksamaal Idar-Obersteinis kivilihvimiskursusel Alexander Friedrichi juhendamisel 2015. aastal, millest sai tõuke ka antud näituse idee. Annika Kedelauk on Eesti Kunstnike Liidu liige aastast 2012 ning kuulub kunstirühmitusse OTSE!. Tema tööd on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus, Eesti Kunstiakadeemia Üliõpilastööde Fondis ning Poolas Legnica Kunstigalerii rahvusvahelise kaasaegse ehtekunsti kogus.
SAMMUD AJAS Anneli Oppar
Aeg möödub… vahel me vajume mõttesse. Antud töö kirjeldab isiklikku ajatunnetust. Kasutan sammudena digitaalseid vahendeid, et “mõõta” irratsionaalse aja möödumist.
Kuidas kulgeb irratsionaalne aeg? Kas mittelineaarselt? Mittelineaarne liikumine on iseloomulik looduslikele kui ka keerulistele digitaalsetele mustritele. Jõuan nõnda kujutluseni, et digitaalseidki protsesse on võimalik kogeda.
Käesoleva uurimistöö teema algas soovist kirjeldada suvel maal veedetud aega. Ümmargust tiiki kui suvist mälestust käsitlen abstraktse kujundina.
Anneli Oppar (s. 1980) on ehtekunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia Ehtekunsti eriala BA (2013) ning MA (2019) ja pälvinud Roman Tavast OÜ-lt Eesti Kultuurkapitali Noore Ehtekunstniku preemia. Tema uurimisvaldkond on seotud digitaalsete protsessidega, mille abil ta kirjeldab midagi isiklikku ja raskesti mõõdetavat – aja tunnetust. Oma teosed loob ta peamiselt 3D-printimise tehnikas ja kasutab erinevaid materjale. Anneli Oppar on osalenud näitustel nii Eestis kui välismaal alates 2012. aastast.
HERÄTÜS Tarvo Porroson
Autori sünnipäeva hommikul surmalähedase kogemuse pakkunud sõiduki (IŽ 412IE) jõuallika nekropsia.
Tarvo Porroson (s. 1989) on lõpetanud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepatöö erialal (2009), misjärel asus õppima Eesti Kunstiakadeemias Ehte- ja sepakunsti osakonnas.
Porroson väärtustab isiklikus loomingus taaskasutust. Ta on töötanud enamasti vabakutselisena nii Eestis kui välismaal, loonud nii ehteid, sepiseid, skulptuure, disainmööblit kui mehhanisme.
Porroson saavutas II koha Eesti Disainerite Liidu korraldatud disainikonkurslil “Meeste Asi” (2013) ning osales III taaskasutusteemalisel ühisnäitusel “Anna Uus Elu” Pärnu Uue Kunsti Muuseumis (2015).
RAUARAVI Fred Truus
Fred Truus on metallikunstnik, kes leiab inspiratsiooni kuumalt voolavast terasest. A-galerii
Aknanäituse väljapanek RAUARAVI peegeldab maailmas levivat hirmu ja õhust otsitavaid lahendusi. Ühiskonna on vallutanud ühtlane staatiline taustasahin, atmosfäär on seisev ja läppunud ning peidab endas haiglast pinget, mis januneb raudse ravi järele.
Fred Truusi raudskulptuurid valmivad puhastavas tules vorme vooliva haamri all, tema töödes on ka leidmaterjale ja taaskasutust, läbi brikolaaži annab ta uue elu surnud ning hüljatud objektidele. Fred on võidukalt osalenud riiklikel kunstikonkurssidel, tema tööd on osalenud näitustel Itaalias, USA-s, UK-s, Rootsis, Saksamaal ja Eestis. Metallikunsti alase hariduse on ta saanud EKA ehte-ja sepakunsti erialal ja magistrikraadi Southern Illinois University Carbondale (USA) Fulbrighti grandiga.
Raili Vinn on Eesti kunstiloosse panustanud eelkõige kohaliku paekivi kui ehismaterjali kasutuselevõtja ja väärtustajana. Koostöös geoloogi ja paeuurija Helle Perensiga on ta loonud 1992. aastast kuni tänaseni paeehete seeriaid, rõhutades kohaliku paekivi otsatut eripalgelisust. Raili Vinn on tõeline kivitundja – ta valib, tunnetab ja puudutab ehtekive suure entusiasmi ja pühendumisega. Ehk just seetõttu oskab ta ka paekivi ehteks vormistada, kasutades oskuslikult ära erinevatest paikadest ja kihistustest pärit pae värvust, mustreid ja fossiilide sisaldust.
PAEAEG on Raili Vinna kuues paele pühendatud näitus.
Raili Vinn (1943) on Eesti ehtekunstnik. Juba pärast keskkooli lõppu õppis ta ARS Juveelis kullassepatööd, mille loogiline jätk oli 1969. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallikunsti eriala lõpetamine. Edasised aastad möödusid, luues aknaväljapanekuid ja dekoratsioone tolleaegses nõukogude kaubandusvõrgus ning hiljem graafilist disaini Ajakirjanduslevis. Igapäevaelu kõrval aktiivselt loominguga tegelevat Vinna teati nii Eestis kui ka kaugemal kunstnikuna, kelle graafilise joonega suursugused kullast ning hõbedast ehted peegeldasid kargust ja konkreetsust, mida pehmendasid äärmiselt oskuslikult valitud vääriskivid ja poolvääriskivid. Sellest ajast pärinevad ka Vinna isikunäitused (1977 ja 1987), osalemised vabariiklikel tarbekunsti näitustel, Baltimaade tarbekunsti triennaalidel ning rahvusvahelistel ehtenäitustel Jablonecis Tšehhoslovakkias (1984 ja 1987). Eelmise sajandi viimasel kümnendil oli Vinn lühikest aega Ars Juveeli peakunstnik. Vabamate olude tuules algas tema loomingus tänaseni kestev periood, mil Vinna loomingus on olnud kesksel kohal just paekivi, ent ka randadelt korjatud karpide, korallide, merekivide ning muude leidmaterjalide kombineerimine kulla, hõbeda ja vääriskividega. Tema loomingut on viimasel kolmel kümnendil näidatud kodumaiste isikunäituste kõrval ka Kielis, Berliinis, Kopenhaagenis, Krakowis ja mujal. Ta on 1994. aasta Ede Kurreli nimelise preemia laureaat ning tema teoseid on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudes. 2020. aastal näeb Raili Vinna ehteid Tartu Kunstimuuseumis toimuval näitusel Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019.
PEOTÄIS PALVEID Hans-Otto Ojaste
PEOTÄIS PALVEID kõrvutab päevalilleseemnete söömise ja palvehelmeste kasutamise motoorikat. Palvehelmeste sõrmitsemine on erinevates religioonides abivahendiks palvete ja mantrate lugemisel. Aastatuhandetega on kujundatud füüsilisi algoritme, mille abil kodeerivad inimesed oma vaimu. Helmeste sõrmitsemine käib sünkroonis palvete või mantrate kordamisega.
Asetades sama motiivi tänavakultuuri, leiab paralleeli sihvkade söömisega. Seemned käivad helmestena sõrmede vahelt läbi. Koorimise ja söömise liigutused korduvad. Palve lugemist asendab närimine.
Hans-Otto Ojaste on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna (BA 2012) ning kuulub rühmitusse Urmas-Ott. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel Eestis ja välismaal.
Hans-Otto Ojaste näitust on võimalik vaadata virtuaal-aknal siin.
PEEGELDUSED Katrin Veegen
Mullane maius. See imeline paik läbi sinu silmade. Jälle. Igal kevadel sama jama…
Näitus PEEGELDUSED koondab väikese valiku Veegeni viimastel aastatel valminud töödest. Nendesse ehetesse talletatud lugude juured ulatuvad otsapidi kõik kogemuslike hetkedeni, mida loob ja võimendab meie ümber loodus. Osa hetki on üksnes ühekordsed peegeldused, osa aga virvendused, mis taastoodavad ennast. Aastast aastasse.
Katrin Veegen on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna ning on täiendanud end Birminghamis Kesk-Inglismaa ülikoolis (UCE). Ta on osalenud ehtekunstinäitustel nii Eestis, Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Katrin Veegenit on pärjatud Ede Kurreli nimelise preemiaga ning näitus LOORBERID valiti aastal 2007 A-galerii aasta parimaks näituseks. Aastal 2017 asutas Veegen omanimelise tootemärgi, mille alt loob ta oma Hobusepea tänava stuudios käsitsi väikesemahulisi ehteseeriaid ja unikaalehteid.
PIDU Kristiina Laurits
“Ehtel on sarnaselt toiduga oskus luua illusioon täiskõhutundest. Tuleb vaid nuusutada ja maitsta, et veenduda. Puhtad märgilised materjalid, ka leib, on alati veetlevad. Võlub nende võime pidevalt muutuda ja seeläbi muuta oma peegeldusnurki. Neil on omadus puhastuda ja uueneda iseendas. Minu ehted žongleerivad valehäbi tundmata selliste suurte narratiividega nagu usk, lootus, armastus. Ka kannatus on osa sellest peost,” ütleb kunstnik ise.
Kristiina Laurits on õppinud ehte- ja sepakunsti osakonnas Eesti Kunstiakadeemias (BA 1997, MA 2003). Aastal 2000 täiendas ta ennast Escola Massana ehteosakonnas Barcelonas. Laurits on osalenud enam kui 80 ehtenäitusel Euroopas, Hiinas, Ameerika Ühendriikides. Tema töid on avalikes kogudes Eestis ja USAs. Alates 1999. aastast tegutseb ta koos ehtekunstirühmitusega õhuLoss. 2017. aastal ilmus Lauritsal oma loomingust autoriraamat MÕNED ÕNNELIKUD. Ehted ja objektid. Praegu töötab ta vabakutselise kunstnikuna Tallinnas.
Edgar Volkovi esimene isikunäitus tegeleb veepinna kui muutuse esilekutsumise võimaldajaga. Mõeldes veepinnast kui piirist, uurib Volkov tundmatusega kokku puutumise kogemust ning seda, millal algab muutunud seisundi teadvustamine. Näitusel näeb käsitsi graveeritud hõbeprosse, mis on kaetud tumeda emailiga.
„Kui must on vesi meie ümber? Mis on peidus pinna all ja kas julgeme heita pilgu sellesse pimedusse?
Ja mida me leiame, kui kastame vee sisse oma sõrmed? Kas leiame selle, mis on kadunud? Ning kui me ära eksime ja tõuseme taas veest, kas oleme endiselt need, kes olime varem?“
Edgar Volkov (1992) on juveliir ning ehtekunstnik. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia aastal 2015 ehtekunsti erialal (BA) ning töötab Roman Tavastis. Ta on osalenud rühmanäitustel „Vari“ Eesti Kunstiakadeemia sisehoovis (2014), „Ferromenaalne“ Linnagaleriis (2014) ning „Pinna all“ Jaani-Seegi muuseumis (2016).
