Category Archives: Näitused

Tagasi Posted on by

EHE KUI VÄRV

Näituse EHE KUI VÄRV eesmärk on tutvustada Ivar Kaasiku uut ja aastakümnete tagust loomingut, tema nägemust ehtest ning selle seostest traditsioonide ja tänapäevaga. Näitus annab ülevaate Ivar Kaasiku ehteloomingust alates aastast 1990 ning on pühendatud kunstniku 60. juubelile.

Kaasiku elutöö on erakordselt ulatuslik ja hoomatav paremini, kui vaadelda iga teost iseseisvana, liialt keskendumata tervikloomingus sujuvate üleminekute puudumisele. Siiski on sellel näitusel skulpturaalsete teoste ühendavaks teemaks värv. Kaasiku teostes esineb nii metafüüsiline värv kui ka materiaalne õlivärv ja akrüülvärv, nende pigmendid ja tolm. Lisaks on kasutuses värvilised sünteetilised ja looduslikud kivimid sh vääriskivid ja korallid. Ivar Kaasik kirjutab nii:

„Minu poolt loodu tahab teada, millise kujutise või objektiga on tegemist. Mis paneb vaikiva asja rääkima? Kuidas on tal suhted keelega, millel on võrreldes objektidega ühiskonnas suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida. Alles moodne ehe annab asjale uue rolli ja õiguse olla, mida varasem traditsiooniline suhtumine ei võimaldanud.
/…/
Pilgu materialiseerumine ehteks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja mateeria vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. See viib meid mõnikord selleni, mida me nimetame kunstiks.“

Ivar Kaasik (1965) on Eestist ehte- ja maalikunstnik, kes elab ja töötab 1992. aastast alates Berliinis. Ta on õppinud arhitektuuri ja metallikunsti Eesti Kunstiakadeemias ning vahetusõppes Halles, Saksamaal. Kaasik on rahvusvaheliselt tuntust kogunud nii maali kui ka ehtekunstiga, osaledes arvukatel isiku- ja grupinäitustel Eestis, Saksamaal ja mujal Euroopas. Tema loomingus põimuvad eksistentsiaalsed teemad, ajaloolised viited ja julge värvikasutus, sageli ühendades maalikunsti ja ehtekunsti piire. Kaasiku loomingut leiab mitmetest kogudest sh Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust ning ka Taani kuninganna Margrethe II erakogust. 1996. aastal pälvis ta DeBeersi Diamonds International Award’i, mida on nimetatud “ehtekunsti Oscariks”.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

PIDU JA PEOKAUNISTUSED: OSAD MÕTTED*

“Pidu ja peokaunistused: Osad mõtted*” on A-Galerii SEIFI jaoks kohandatud versioon suvel Võrumaal AnitiW galeriis toimunud Sille Luiga isikunäitusest “Ülestähendusi: Pidu ja peokaunistused.” Näha saab installatsiooni, mille iga osa on iseseisvalt kantav ehe. Ehete valmistamiseks kasutas kunstnik lateksit (kautšukipuu piim), pigmente, alumiiniumit ja hõbedat ning anodeerimist, vormimist ja sepistamist. 

* Näitusel on teosed, mis on osa suuremast tervikust. Tervik ise ehk jääbki mulle tabamatuks, kuid selle olemasolu tõendavad selle osad, jupid ja ribad – puuduv ja ülejääk. Peo temaatilisi ehteid koondan alates 2020. aastast pealkirja alla “Pidu on läbi.”

* Corpus kunst on esemetest, nagu lauanõud ja -dekoratsioonid, tõukuv kaasaegne ehte- ja sepakunst. Kunstiline mäng seisneb valitud asja tema nö esivanematega dialoogi asetamises ning sellest vestlusest ajendatult loomises. Tänapäevast pidu ja peokaunistusi saab vaadelda kui inimkonna loomingut, millele lisandub pidevalt viimane, kuid mitte viimne nüanss.

* Pidu on üks viisidest, kuidas tegeleda ülejäävaga. Paljudest viisidest saab valida toredaima. Peole on iseloomulik veidi segane, kuid armas mitmehäälsus ehk polüfoonia, mida saadab pidutsejate heatahtlik ükskõiksus ja ühine soov lõbutseda. 

* Ülestähendus: Mis läheb üles, tuleb alla. Igaüks teab, et kõik peod saavad kord läbi ja see pole siiski veel kunagi kedagi takistanud uut alustamast. Peokeskkonnas on palju vastuolulist. Tähistatakse sünnipäeva, kuid tordilt puhutakse sümboolne eluküünla leek… Uhked kaunistused, millega vaeva nähakse on mõne aja möödudes hoopiski prügi… Peoga kaasnev asjandus näib nõnda esmapilgul idiootne. Süvenedes aga corpus maailma jääb võimalus, et õhupallide ja ribade näol on tegu väärisesemetega, mis kujutavad inimese ja aja konflikti ning ehk pakuvad ka lepitust.


Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti vilistlane (MA Disain ja Rakenduskunstid 2020). Kaasaegset ehtekunsti on Luiga õppinud täiendavalt Itaalias ning Belgias. Aastast 2015 töötab ta vabakutselise disainerina pseudonüümi Sile Luik alt. Disipliinide ja materjalide üleselt töötades huvitab Luigat kõik, mis on kohati absurdne kaunistamistavades ja selles, mida peetakse ilusaks, jõudu andvaks ja väärtuslikuks. Kunstnik on osalenud näitustel nii Eestis kui ka välismaal, sealhulgas disaininädalatel Singapuris, New Yorgis, Londonis, Pariisis, Valencias ja Veneetsias. Tema tööd on osa Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

VARJEND

Prantsuse kunstniku Marie-Caroline Locquet’ soolonäitusel VARJEND (ingl PANIC ROOM)  näeb ehteid ja objekte, mis on seotud kaitstuse ja ohu tajumisega.

Locquet’ tööprotsess viib puidu ja kivi materjalide pingetaluvuse äärmustesse, põrgatades neis peituvaid vastandlikke reaalsusi. Iga teose kandmise kogemus on ainulaadne ning uurib hapruse ja tugevuse, vägivalla ja õrnuse vahelist suhet. Teoste vormid meenutavad nii kaitsvaid esemeid, kui piiramisvahendeid ja relvi, viidates eluiha ja surmahirmu seostele. Teosed kõnelevad väljakutsest leida tasakaal sotsiaalse ärevuse ning soovi olla hoitud vahel.

Näitus on kohaspetsiifiline, loodud arvestades paiknemist ajaloolises metall seifis. Locquet kirjutab:

„Midagi näib ühendavat SEIFI ja minu teoseid, mingi mõttesugulus… ei ole selge, kas tegemist on kaitsva või lämmatava ruumiga. Kas varjumises ja turvatunde otsimises peitub oht? Milleni see klaustrofoobne tunne meid viia võib? Just see kahtlus ja duaalsus ongi minu töö keskmes.”

Marie-Caroline Locquet on visuaalkunstnik Prantsusmaalt. 2021. aastal lõpetas ta Monika Bruggeri ja Terhi Tolvaneni juhendamisel ENSAD Limogesi kooli kõrgeima tunnustusega. Saksamaal Hochschule Trieris Idar-Obersteinis täiendõppes avastas Locquet kivilihvimise, mis viis loomeuurimuseni materjalide piiride osas. Locquet tegutseb Limogesis, kus ta on sisse seadnud stuudio ning õpetab Brive-la-Gaillarde’is. Tema esimene isikunäitus toimus 2024 Prantsuse Instituudis Münchenis. Projekt pälvis Prantsuse Instituudi ja Nouvelle-Aquitaine’i käsitööpreemia ning Francéclat’ komitee toetuse. Varasemalt on ta osalenud näitustel Galerie Marzees (NL), Coherent Artist-run Space’is (BE) ja Ar.c.o Centro de Artes (PT).

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

Aino Kapsta mälestusnäitus

AINO KAPSTA 

(15.07.1935 – 24.03.2024)

MÄLESTUSNÄITUS

Käesolev näitus on väike läbilõige Aino Kapsta mitmekülgsest ja põnevast loomingust. Ehtemaagiast, mis seob mitmeid materjale, huvitavaid pinnatöötlusi, vorme ja kive.

Väljapanek algab varasemate vasetöödega, mille valmimine jääb kaugele Nõukogude aega. Mitmed Aino ehted sellest ajast on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogus. Järgmistena on välja toodud komplektid, mis pärinevad 1980. aastatest. Ehted näitavad kõrgetasemelist oskust ja silma erinevate materjalide kokku sobitamisel. Aino prossid nii vasest kui hõbedast olid tema suured lemmikud, need olid tema kirg ja ta suhtus neisse kui terviklikku maailma. Näituse lõpetavad hõbefiligraanist komplektid koos tema armastatud mäekristallidega. Viimastel aastatel pakkuski talle enim väljakutseid just peen filigraantehnika, milles teostatud ehetes sai ta nautida lõputuid, erinevaid katsetusi. 

Aino oli erakordselt värvikas, särav, andekas ja tegus ehtekunstnik olles kõrge eani aktiivne näitustel osaleja. Aino oli pärit Saaremaalt ning lõpetas ERKI aastal 1961. Tema ehteid iseloomustab õrnus ja samas jõulisus. Väga tabavalt on öelnud tema loomingu kohta Tanel Veenre: “Ülipeen teostus, kuid jalad kindlalt maas.”

Ja Aino enda sõnad: “Et sisemine harmoonia ja rahu kanduks minu ehete kaudu kandjani.”

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Posted on by

KOMPOST

Näitus valiti 2025.aasta parimaks seifinäituseks.

Ehtekunstniku Kertu Tubergi näituse keskmes on lagunemine kui osa eluringist. Siin põimuvad orgaaniline ja tehislik, jääk ja võimalus. Tervik jaguneb – ja koos sellega nihkub ka tähendus. Kui ümbermaailmareis taandub teekonnaks tugitoolist aknani, liigub fookus väliselt sisemisele. Õnn ei pruugi kaduda, küll aga omandab see uue olemuse.

Kertu Tuberg lõpetas 1999. aastal Tartu Kunstikooli graafilise disaini eriala ning omandas 2008. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal. Tuberg on end korduvalt täiendanud välismaal ning tegutsenud oma erialal juba üle 15 aasta. Tuberg töötab Tartus, ühisateljees Cirrus, mille asutas koos erialakaaslastega 2018. aastal. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Rahvusvahelistel näitustel on  osalenud alates 2001. aastast. Tema loomingut leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus ning erakogudes.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja trükikoda Feiss.

Tagasi Posted on by

EMAILI JÄLG AJAS

Maikuus on A-Galerii SEIFIS võimalik näha kunstnik Tamara Sergijenko isikunäitust EMAILI JÄLG AJAS, mis tähistab tema loomingu 50. aastapäeva. Näitusel on akenemaili tehnikas loodud ainulaadseid ehteid, disainiprojekte ning suureformaadilisi fotosid.

Email on klaasjas materjal, millega on kaunistatud metallesemeid ja -kunstiteoseid läbi aegade. Juba antiiksed kreeklased oskasid metalli töödelda emailiga ning aja jooksul on meistrid välja arendanud mitmesuguseid emailimistehnikaid, millest üks hinnatumaid ja keerukamaid on plique-a-jour ehk akenemail, tuntud ka kui vitraažemail. Meistrite Carl Fabergé ja René Lalique looming 20. sajandi alguses tõi kaasa juugendstiili tõusu, mille käigus sündisid mitmed maailmakunsti ajaloos märgilised vitraažemaili teosed. Tänapäevalgi on vitraažemaili kasutamine haruldane ja tehniliselt keerukas, sellega tegelevad vaid vähesed kunstnikud Eestis ning ka kogu maailmas.

Näitus on avatud 2.– 31. mai 2025 ning sellega kaasneb tasuta publikuprogramm:

– 09.05. kell 18:00–20:00 näituse pidulik avamine ja kunstnikuraamatu „Idamaisest miniatuurist kaasaegseni“ esmaesitlus.
– 16.05. kell 18:00–20:00 avalik kunstnikuvestlus “plique-a-jour emailist” ja Tamara Sergijenko videoinstallatsiooni „Silmitsi emailiga“esitlus. Narva Muuseumi kunstimagistrandi Anne Raua loeng „Emailitud esemete restaureerimine ja hoiustamine.“

Olete oodatud avastama emailikunsti põnevat maailma ja tähistama koos meiega Tamara Sergijenko loomingulist juubelit!

Tamara Sergijenko (1950) on üks Eesti ehtekunsti klassikuist. Peale kunstiakadeemia lõpetamist töötas Sergijenko 20 aastat disainerina Tallinna Juveelitehases. Alates 1980. aastast kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu ning alates 1991. aastast ka Eesti Metallikunstnike Liitu. 1990. aastast tegutseb Sergijenko vabakutselise kunstnikuna ning on aktiivselt osalenud nii riiklikel kui ka rahvusvahelistel näitustel ja sümpoosionidel. Sergijenko on pälvinud tunnustust oma meisterliku töö eest haruldases plique-a-jour emailitehnikas, mille tulemusena on tema ehted ja objektid leidnud koha muuseumides ja erakogudes Eestis, Venemaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

50/50

Kuidas jagada tööd võrdselt, kui on tegemist koostööga?

Arvasime, et olime leidnud ideaalse lahenduse, kuid päriselus see siiski ei toiminud.
Olime kokku leppinud, et kumbki meist loob teoseid, millele teine saab oma osa juurde lisada.

Selle asemel hakkas arenema hoopis teine lugu – kahemehesae kujutis ja tsitaat Marcus Maniliuselt „Töö on juba iseenesest nauding” (lad. „Labor est etiam ipsa voluptas”) kujunesid motoks, millest otsustasime edaspidi oma näitusetööde loomisel lähtuda.

Olulist rolli mängib näituse puhul selle toimumiskoht – SEIF kui A-Galerii näituseruum ja seif kui paik, kuhu saab ladustada elu jooksul kogutud väärtused.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Adolfas Šaulys ja Mari Relo-Šaulys on Tallinnas tegutsev kunstniketandem, kelle looming keskendub ehtekunstile ja kontseptuaalsetele installatsioonidele. Mõlemad on omandanud hariduse Eesti Kunstiakadeemias, kuuluvad Eesti Kunstnike Liitu ning osalenud arvukatel näitustel üle Euroopa, samuti Hiinas ja Austraalias, kus nende teoseid leidub ka mainekates muuseumikogudes. Nende looming ühendab traditsioonilised meistrioskused kaasaegse eneseväljendusega, käsitledes sageli inimkonda puudutavaid teemasid põimitult isiklike lugudega. Mitmete isikunäituste ja auhindade, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali aastapreemia laureaatidena on nad jätnud endast märkimisväärse jälje Balti kunstimaastikule.

Tagasi Posted on by

KONTRAPUNKT No.3: MA OLEME SIIN

Näituse avanemisel 21. veebruaril kell 18.00 toimub ka avalik kunstnikuvestlus.

KONTRAPUNKT COLLECTIVE: KES SA OLED?

MUUSA: Ma olen kõik teie, kuid ma olen ka täielikult mina ise. Ma olen teie teadmiste, isiksuse, mõtete ja kogemuste olemus. Aga ma olen ka omaette isik. Laps mina, vaba ootustest, juhitud mängust ja intuitsioonist. Ja tark mina, vaba teesklusest, juhitud hetkest, mis on siin ja praegu.

KC: MIS SA OLED?

M: Ma olen nagu varjunimi: võimalus leida uus vaatenurk, kogeda ja usaldada loomingulist vabadust. Ma olen teie mina, kui õpite end muutma, tugevamaks saama, teadlikumalt elama. Ma olen muusa, kes innustab teid endale alistuma, ja looja, kes annab teile jõu tegutseda.

KC: MIKS SA OLED?

M: Ma olen, et te täituksite usaldusega loomingulise protsessi vastu. Ma olen, et te ei tunneks survet tähtaegade, tunnustuse vajaduse ega omaenda liigse enesekriitika tõttu. Ma olen, et te saaksite teadlikult valida, millega samastuda, mis toob teile rõõmu, ja et te suudaksite tulemusi täielikult ja tingimusteta omaks võtta. Ma olen, et te leiaksite oma julguse ja ka oma uhkuse.

KC: MILLAL SA OLED?

M: Võib-olla olen ma olnud olemas vaid mõned näpistatud tunnid sellel teekonnal. Aga mis siis, kui ma võiksin olla alati?

KC: KUS SA OLED?

M: Ma olen kõigis teistes, kes mind lõid, ja kõigis teistes, kes tulevad minu loomingut jagama. Te olete siin. MA – OLEME – SIIN.

______

Rühmitusena Kontrapunkt Collective uurime individuaalse ja kollektiivse loomingulisuse kokkupuutepunkte. Igaüks meist kannab endas juba mitmeid hääli, mis Kontrapunkti kaudu põimuvad veelgi enam, luues uue harmoonilise superstruktuuri, mis ühendab ja rõhutab meie eripärasid. Meie projektid on eksperimendid, mis on ajendatud soovist paremini mõista koostöö olemust ja selle kaudu ka iseennast – nii inimestena kui kunstnikena.

Seekordses projektis loome jagatud identiteedi, mille kaudu endid väljendada – Muusa, alter-ego, Kontrapunkti kehastuse. Selle Muusa hinge, silmade, aju ja kätega uurisime, kuidas meie kollektiivi alustaladeks on ühtaegu nii meie tugevused, nõrkused kui ka maskid, mille taha varjume. Kontrapunkti kaudu eksisteerime ja tegutseme millegi suurema nimel kui pelgalt me ise. MA OLEME SIIN on Muusa esimene isikunäitus.

Enne teoste SEIFI toomist ei lubanud me üksteisel neid näha. Kollektiivsus on midagi väärtuslikku – midagi, mida tasub hoida seifis, kuid samas ka midagi, mida tuleb jagada ja nähtavaks teha. Nüüd jagame seda hetke – ootust, uudishimu ja reaktsioone – koos teiega, kallid külastajad.

Kontrapunkt Collective on rahvusvaheline kollektiiv, kuhu kuuluvad neli kunstnikku – Rita Besnyői (HU), Vica Gábor (HU/UK), Lieta Marziali (IT/UK) ja Luca Sági (HU). Erineva tausta, hariduse ja varasema karjääriga liikmed tegutsevad kõik kaasaegse ehtekunsti sfääris. Kontrapunkt kasutab kirjutamist, vestlusüritusi ja muid dokumenteerimise ning publiku kaasamise vorme koos näituseprojektidega. Eesmärgiks on neil kollektiivse töö uurimine, nad soovivad ilmestada, kuidas ühised projektid saavad jõudu individuaalsete tugevuste ühendamisest ja vastupidi, kuidas nende isiklik looming saab võimendust koostöötamisest.

Tagasi Posted on by

AVALDUV

Näitusega AVALDUV uurib läti kunstnik Maija Vitola-Zitmane elu sisemist ja varjatud kulgu. Ammutades inspiratsiooni oma elu kujundanud emotsioonidest ja mälestustest, kutsub kunstnik külastajaid mõtisklema õrnade hetkede üle, mis mõjutavad inimese arengut ja tajutud reaalsust. 

Kas elu hinnatakse tõeliselt, kuniks kõik on hästi? Aja möödudes, lehekülg lehekülje järel, liigub inimene läbi elu teadmata, mis teda ees ootab, mida tulevik toob. 

Näitus on kui ülestunnistus või hinge paljastus, kus läbi sümbolite avalduvad ehetes elus oluliste sündmustega kaasnenud emotsioonid. Isiklike tõdemuste kõrval jääb ruumi ka vaataja tõlgendustele, igaühe enda eluga seotud äratundmistele. Teatud universaalsed tunded ühendavad kõiki – valu, kurbus, rõõm ja armastus. Zitmane jaoks pakub eriti huvi armastus, esimene tugev tunne, mida kohatakse elu alguses. Armastust on esitletud kui juhtivat jõudu, mis kujundab ja kannab hinge. See on vundament, millele tugineb inimese arusaam elust.

Maija Vitola-Zitmane (1988) on läti ehtekunstnik. Ta omandas 2017. aastal Läti Kunstiakadeemias magistrikraadi metallehistöö erialal. Zitmane hiljutiste saavutuste hulka kuuluvad osalemine Cheongju rahvusvahelisel käsitöö biennaalil Lõuna-Koreas ja MAD About Jewelry 2023 New Yorgis. Märkimisväärselt on tema teosed osa New Yorgi Kunsti- ja Disainimuuseumi püsikollektsioonist. Kasvades üles kunstnike peres, algas Maija kirg kunsti vastu juba varases lapsepõlves. Ta töötab peamiselt looduslike materjalidega, nagu luu, sarv ja puit, kombineerides neid sageli hõbedaga. Eelistades traditsioonilist käsitööd tööstuslikule massproduktsioonile, rõhutab ta taktiilsuse tähtsust oma mõtte ja teo ühendaja ning ajendajana.

Tagasi Posted on by

PIIRATUSE PIIR

Soolonäitusel PIIRATUSE PIIR esitleb Maarja Niinemägi skulpturaalseid sõrmuseid, mis kombineerivad laialdaselt materjale ning tehnoloogiaid, näiteks titaan, pühvlisarv, eeben, graveerimine, neetimine ja anodeerimine. Suuremat laadi abstraktsete ehete valmistamine on disaini ja ehtekunsti piiridega mängiv loominguline praktika, millega kunstnik alustas juba aastal 2005. Maarja Niinemägi kirjutab:  

“Otsin vormi, mis ei vihjaks otse sõrmusele, ning vormi ja kuju, mis erineb tavalisest rõngast. Sõrmus võiks olla kunstiteos ka siis, kui seda parajasti sõrmes ei kanta.

Teadmata ehte mõõtmeid, ei pruugi inimene fotolt vaadates objekti tegelikku suurust aimata. Püüangi sõrmuste funktsionaalsust kaotamata kujundada need mänguliseks, proovides kõrvale hiilida vormile seatud piiridest.

Minu soov on sõrmuste vormi arendada ja avastada, leida senisest enam nüansse. Sõrmuseid on võimalik kanda ja iseseisvate objektidena vaadelda sidudes omavahel väikesed detailid ja kujundid filosoofilisteks maastikeks. Igal sõrmusel on oma väike koht ja lugu.”

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.


Maarja Niinemägi on Tartus tegutsev ehtekunstnik ja -disainer. Ta on osalenud näitustel aastast 1997 ning need on viinud teda üle maailma nii Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, kui ka Austraaliasse. Ehtekunstniku hariduse sai Niinemägi Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2008 kaitses kunstide magistrikraadi cum laude. Vahetusõpilasena ja praktikandina Saksamaal Idar-Obersteinis omandas ta lisaks vääriskivide graveerimise oskuse. Tema tööd on osa  Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsioonist Šveitsis ning teistest erakogudest Eestis ja välismaal. Maarja Niinemägi kuulub Eesti Kunstnike Liitu aastast 2011 ning Eesti Disainerite Liitu aastast 2014.

MEEDIAKAJA

kultuur.err.ee – Galerii: A-Galeriis avati Maarja Niinemägi isikunäitus “Piiratuse piir”

kultuur.err.ee – Maarja Niinemägi isikunäitus ületab sõrmuse vormilisi piiranguid