PALJU VETT JA VÄHE KULDA on mõtisklus ajalisest ja ajatust. Näituse keskmes on kolm esmapilgul erinevat, kuid ometi tihedalt seotud teemat – mets, kaduvus ja sümbolid.
Kõik kolm nähtust saavad kokku ürgses Lõuna-Eesti matusekombestikus, mille üks osa on rituaal lõigata elavasse puusse rist. Selline risti lõikamine on ühtaegu austusavaldus surnule ja tõrjemaagiline toiming, kuna hing kinnistatakse puusse, et kadunuke leiaks rahu ega hakkaks kodus käima.
Nii nagu surnutesse, on ka metsa suhtutud austuse ja kartusega. Mets on tundmatu paik, kus varitsevad ohud. Samal ajal on üks ürgsemaid maailmakäsitlusi maailmapuu kui elu ja taassünni allikas. Viimast võib pidada ka üheks ristimärgi algeks, kuna see jaotab ilmaruumi vertikaalselt osadeks kõrgemate olendite, lihtsurelike ja siitilmast lahkunute vahel ning horisontaalselt neljaks ilmakaareks.
Näitusel uuritakse mainitud kolme teema seotust ja tagamaid, juureldes selle üle, kuidas on inimeste suhtumine ümbritsevasse ajas muutunud. Kuna mõni eluline vaade on lausa tundmatuseni muutunud, sümboliseerib iga näitusetöö mõnda ühiskonna nähtust, mis on autori arvates aja jooksul nii palju teisenenud, et sellest pole enam kuigi palju „kulda“ järele jäänud.
MINIMAL-COMPACT on Dot Melanini ja Dana Seachuga ühisnäitus. Melanin ja Seachuga avastasid koos õppides, et nad esindavad ehtekunstis eri maailmavaateid. Üks seab tähelepanu keskmesse materjali tähenduse ja väärtuse ning jutustab ehte osade kaudu kindla loo. Teine loob võimaluse anda ehetele tähendus ja väärtused, jättes samas nende (aja)loo lahtiseks. On huvitav jälgida, kuidas mõlemad kunstnikud kasutavad oma töös sarnaseid traditsioonilisi, näiteks struktuurile ja kihtidele keskenduvaid tehnikaid, et väljendada oma isiklikke vaateid.
Dot Melanini näitusetööd valmisid pärast 2013. aastal Eestist saadud loomingulisest elamusest. Tema kasutatud värvide, materjalide, vormide ja hoiakute juures on märgata kohalike kunstnike loomingu mõjutusi.
Dana Seachuga esitleb näitusel viimase kolme aasta jooksul valminud töid. Seachuga uurib oma töös rolle, mida ehted meie elus mängivad, ja suhteid, mida üks või teine roll inimese ja tema isikliku eseme vahele loob. A-galerii väike hubane näituseala annab võimaluse nautida kunstnike koostööprojekti tervikuna ühes ruumis. See loob olukorra, kus looming võib ümbritsevasse sekkuda, sellelt peegelduda või sellele vastanduda.
Näituse keskmes on mõttemaailmad ja kaardid. Oleme mõelnud Tallinnale ja sellele, mida see Helsingist vaid umbes 80 kilomeetri kaugusel asuv linn meie jaoks tähendab. Me oleme seda linna palju kordi külastanud, kuid sel korral püüame Tallinna näha ehtekunstniku silmade läbi ja leida sellele iseloomulikke paiku. Lisaks peidame näituse raames Tallinna tänavatele ehteid. Peidikud saavad olema pisikesed, kuid silmaga nähtavad, ja nende leidmiseks on vaja kaarti või vihjeid. Tänavale peidetud ehted juhatavad leidja A-Galeriini.
Kaisa Vuorinen:
Töö mängib enamiku inimeste elus suurt rolli. Kes ei tööta, sel pole ka raha.
Raha, töö ja võistlemine on minu ehete kesksed teemad. Ma mõtlen neist tihti. Enamiku ehete valmistamiseks olen kasutanud aeganõudvat ja töömahukat Jaapanist pärit mokume gane tehnikat, mis seisneb eri metallikihtide liitmises. Ehetel olevad mustrid on pärit kirbuturgudelt leitud spordimedalitelt. Ehete pealispinnal teevad inimesed kuldmedalite nimel rasket tööd.
*Mündid sümboliseerivad väikseid rahasummasid. Neid võib tihti tänavatelt leida, kuid sageli ei vaevu inimesed liiga väikese väärtusega münti üles korjama. Mul on kodus kausitäis münte, mida ma ei saa enam poes kasutada, sest need on käibelt kadunud. Need on tehtud mitmesugustest metallidest ja nende väärtust on raske hinnata. Mõned minu ehted on valmistatud müntidest. Ma annan neile oma (käsi)töö kaudu uue elu ja väärtuse.
Sanna Nuutinen:
Kõik algab ühest kaardist; maismaa, vesi, koordinaadid. Sellele lisanduvad piirid ja müürid. Müürid lahutavad, kaitsevad või ähvardavad. Kes ehitas müüri ja milleks? Kellel on lubatud teisele poole minna? Ühel pool müüri võib olla õnn, kuid teisel pool on midagi muud. Sõnad said valitud nüüdisaegsetest meediaväljaannetest. Need on möödaminnes tehtud märkused aktuaalsete teemade – liikumiste, piiride ja poliitika – kohta. Hõbeehetena annavad need meile rohkem aega, et mõtiskleda sõnade laiema tähenduse üle. Ma valisin välja eri paikade koordinaadid. Mõned neist juhatavad väljamõeldud müüride või piirideni, mis asuvad keset merd ja ookeane. Teiste taga on päris müürid. Mõned juhatavad aga müürideni, mille aukudest võib leida ehteid. Kuhu sina müüri ehitaksid? Või sooviksid sa hoopis mõne müüri lammutada?
Teekond:
Me peitsime Tallinna tänavatele hulga pisikesi ehteid. Teekond algab sadamaterminalist ja lõppeb Pikal tänaval, A-Galerii lähedal. Ehete leidmiseks tuleb külastajal uurida näitusel olevaid fotosid. On huvitav näha, kui kauaks ehted tänavatele jäävad.
Kollektsiooni aluseks sai kunstniku piiritu huvi 17. ja 18. sajandi ekstravagantsete vääriskividega ehete vastu. Kunstianalüütika ja vaba assotsiatsiooni meetodi ühendamine ning väärisehete esteetika sulandub igapäevaste kivikonstruktsioonidega.
Sari „A Jewel among Stones” („Juveel kivide seas”) uurib kahe erineva kivi suhet. Neid kahte peetakse sageli vastanditeks, millest üks on märkimisväärselt väärtuslik ja teine kõlbab vaid tarbeesemeks. Ent tavalistel ja praktilistel kividel on samuti esteetilisi aspekte. Mõnikord moodustavad ehituskivid ehitise seintele või maapinnale kauneid mustreid, peaaegu nagu kalliskivid tavaliste kivide seas. Samamoodi võib kalliskive, mida on alati ihaldatud hinnalisuse ja ilu pärast, kasutada üksnes nende funktsionaalsete omaduste tõttu. Huvitav on vaadata, et kõrvuti asetatuna sobivad vääriskive ja munakivisillutisega tänavaid kujutavad pildid omavahel ideaalselt kokku. Sageli on vääris- ja munakivide asetus hämmastavalt sarnane. Näitusel „A Jewel among Stones” esitletakse jätkuvat eseme-, ehte- ja fotokollektsiooni.
Hanna Ryynänen on Soomes Lappeenrantas elav ja töötav kunstnik. 2016. aastal lõpetas ta Saimaa kutsekõrgkooli kunstiteaduse bakalaureusekraadiga, spetsialiseerudes ehtekunstile. Peale ainueksemplaride ja väikeste ehtesarjade on ta loonud objekte, installatsioone ning pisiskulptuure.
Ehted ei ole kunst, kuigi nad väga tahaksid. Kuld ja kalliskivid seda enam. Ka igasugune träni ei ole veel kunst, kuigi vaateaknad on neist pilgeni täis. Ehted on mittekunst“ – sellest räägib meile Kaasiku näitus. Väljas on tööd värvist ja kristallide tuhmunud särast. Aga peamine – välditud on igasugust kooskõla, tasakaalu ja harmooniat. Puudub maitsekus ja ilutunne. Tulemus on kunst. Vähemalt ta väga tahaks seda olla. Kas ainult tahmisest olla sünnib suur kunst? Kindlasti mitte, aga kui panna asjad välja mõnda muuseumi või kunstigaleriisse, saavad ka kõige väiksemad asjad suureks. Või siis muinasjutt, kus elutarkusi öeldakse läbi uduse klaasi, läbi linnu- ja liblikasuu.
„Mis on su lemmikvärv, õnnekivi? Viimane reis? Mis materjali sa kasutad? Miks sellised arusaamatud nimed?“ – kõige raskemaks läheb asi siis, kui kunstnik ise oma töid seletama peab. Või loomisprotsessi kirjeldama. Rääkima oma perest, kodust. Tuleb luua müüt, jääda varju ning anda vaatajale võimalus ise otsustada, mida näha.
Kui Kaasiku varasemad tööd on kaetud teemantidega, siis viimased on sümbioos värvilaikudest, kivihunnikutest, tuha ja tolmuga kaetud välispindadest. Kaotatud on inimese mõõt ja materjali naturaalsus. Väljapandu meenutab plastmassi, loodus on asendatud lootusetusega. Kätte võttes nad pudenevad näppude vahelt või purunevad sootuks. Triviaalsed materjalid, teadlikult sissetoodud vead, tugev anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu näitusele humoorika meeleolu. Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965. a Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal, ta on ka metallikunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige. Kunstniku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehte-Oskariga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik väljendanud end paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Näituse kaastekstist võib lugeda: „Ivar Kaasiku teosed on tihti arusaamatud, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, kaudsetest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa. On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
Millest on loodud mu ehted? Tühjusest. Andsin neile ruumi. Joonest sai alguse vorm. Metallist on see vorm ja ruum. Nad tulid tühjusest.
Kadi Kübarsepp on sündinud 1982. a Tallinnas. Ta astus 2002. a Eesti Kunstiakadeemiasse, lõpetades ehte- ja sepakunsti eriala bakalaureuseõppe 2008. a ja 2011. a magistriõppe. Ta on osalenud paljudel grupinäitustel nii Eestis kui ka välismaal ja on korraldanud 7 isiknäitust Eestis ja 2015. a ka Helsingis („Hohto“). Kübarsepp loob hõbe- ja terastraadist ehteid, kus pearõhk on joonel ja selle suhtel ruumiga. Kunstnik tegeleb nii kantavate autoriehetega kui ka skulpturaalsete vormidega, kus ta kompab piire objekt-ehete, graafika ja skulptuuri vahel.
Kas või mis on teine elu? Muudatused elus, lootus teisele elule peale surma, asjadele teise elu andmine? Vesi ja taimed on teineteisest lahutamatud. Veeta saab puust puit. Näitusel on koduaia vaher, õunapuu ja pirn – puud, mis minu eluajal on maha võetud, mille viljadest on meeltes veel mälestus. Puitu modelleerides olen püüdnud tagasi anda neile elu – ehtevormis. Vesi, mis elustas puitu, on saanud oma „teise elu“ hõbedas.
11. jaanuaril kuulutati A-Galeriis välja 2017. aasta Parim Seifinäitus, milleks osutus Kertu Vellerinna näitus FACEBOOK/NÄORAAMAT.
A-Galerii on professionaalsete metallikunstnike loomingut esindav ehtegalerii, mille tegevuste hulka kuulub ka ajaloolises seifis näituste korraldamine. A-Galerii algatas 2007. aastal Parima Seifinäituse preemia eesmärgiga tunnustada loominguga aktiivselt tegelevaid kolleege. Sellest ajast on traditsioon mööduvat aastat kokkuvõtval peol valida ja välja kuulutada aasta parim seifinäitus ning anda üle preemia.
2017. aasta Parima Seifinäituse preemia saanud ehtekunstnik Kertu Vellerind kirjeldab oma näituse sisu tabavalt luulevormis: NÄORAAMAT/FACEBOOK (Mida mina, kellel FB konto puudub, sellest arvan) ÜKS VEEBIPÕHINE ÜÜRATU VÕRGUSTIK – MINU JAOKS TÄIESTI TUNDMATU KÕRGUSTIK ENDAST FOTOSID PILDISTA, SILDISTA RIPUTA, RAPUTA PASSIIVSELT – AKTIIVSELT ELU JAGA JA SEGA SHEERI VÕI KOMMENTEERI HUVILÄHTUVALT GRUPEERI LIIDA VÕI LAHUTA KOOSELUSID NAHUTA ELA KAASA JA LAIGI KUNI SÜDAMES LÄIGIB OHTRALT SÕPRU SAAD LISADA VÕI SÕNUMEIS KISADA, ET: „SIHIPÄRATULT AEGA MINA EI KULUTA! Näituse kujundas Tea Tammelaan. Kertu Vellerind (s 1967 Tallinnas): „EKA metallehistöö kateedris veetsin kokku üheksa aastat – sinna mahtus nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad, täiendõpe Lahti Disainiinstituudis Soomes 1992 ja Maini-äärse Hanau Joonestusakadeemias Saksamaal 1993, üks aasta akadeemilist puhkust ning kolm toredat suve ERKI Soome-Ugri ekspeditsiooni liikmena 1990–1992. Vabakutselise ehtekunstnikuna töötan aastast 1995, aasta hiljem astusin EKL-i liikmeks.
Näitustest olen osa võtnud omajagu nii Eestis kui ka väljaspool. 2016. aastast olen Ede Kurreli nimelise aastapreemia laureaat.“
Näituse kandvaks teemaks on mitmetähenduslik homonüüm – JÄÄ – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna või märk.
Mõtted ekslevad tundmatusse justkui mööda habrast jääd, läbi mille paljastuvad läbipaistvad sõnumid. – Mida õhem on JÄÄ, seda suurem on tahtmine teada saada, kas see ikka kannab. – Hetk, on aeg, see mis kunagi seisma ei JÄÄ.
Oma teostes jäädvustan hetki, leide, kaduvaid esemeid, sümboleid, sõnu, puudutusi… haprasse jäässe / vaiku püüdes luua kordumatuid nn. mälestusi, ehteid ja pisiplastikat. Teen materjalieksperimente, ühendades väärismetalli, suleebemeid, kristalle, seemneid, taimi, kive, fossiile, jõhvi, läbipaistvat vaiku, mis imiteerib jääd. Eri materjalide vahel tekib eriline pinge, samas ka tasakaal ja harmoonia. Ehetesse kätken nii õnne, kurbuse, kibestumise hetked, homselt laenatud tunnid, samas elutus läbipaistvas materjalis sünnib uus väljund. Jäljed, märgid, sõnad, mis kipuvad kaduma leiavad omalaadse koha näituseeksponaatidena ja astuvad dialoogi vaatlejaga. Tööde kaudu mõtisklen nii igaviku kui ka hetke olukorrast, kuhu see meid on kandnud. Hetki tuleb hoida kui vääriskive, seega ehe, mida kannad kaasas päevast päeva on see suurim aare. Sina lood väärtuse. Oscar Wilde on öelnud, et tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust. Koduaia kasetohust sõrmus või käevõru võib omandada erilise tähenduse. Eesmärgiks ongi äratada inimestes tundeid, väärtushinnanguid ja vestlust. Inimene on loomuselt edev, ehete näol on meil võimalus kanda kaasas lugusid, mõtteid, kübemeid minevikust, mis äratavad jutukera ja annavad impulsse. Juba iidsed rahvad on ehtinud end ja saanud sellest uskumatut väge. Kutsun üles ka näituse külastajat heitma pilku minevikule, tulevikule ning kaduvatele asjadele, mis meid ümbritsevad, ehk leitakse neile uus väljund ja kõnetatakse nende kaudu lähedasi. Muret teeb polaaraladel taanduv JÄÄ, mis muudab geograafiat kui ka faunat ja floorat, vahel tundub, et püüan jäädvustada viimseid kübemeid. Kätken teostesse ohaka küpsenud õienupu ja õhku heljuma jäänud valgeid kergeid ebemeid. Püüdkem siis hetki…
Näitusega pööraks ka tähelepanu globaalsetele probleemidele, kliimamuutus: JÄÄ sulamine ja temperatuuride tõus, mida see endaga kaasa toob? Kuidas mõjutab jääkatte kahanemine õhuvoolusid, tuuli? Hetkel on küsimusi rohkem kui vastuseid. Muutused on olnud nii kardinaalsed, ent neid teadvustades võime astuda õigeid samme.
