Author Archives: A-galerii
TARVO PORROSON
MIRJAM AUN
HENRY MARDISALU
Tundlikud teemad. Taandumine
„Tundlikud teemad” räägivad neist asjadest, millel oleks parem või isegi viisakam mitte peatuda. Liig tundlikud, et neist kõnelda. Looduses endas aga ei ole tundlikke ega mahavaikimist väärt teemasid. Looduses on ausus. Tahaks puudutada südant ja selle tunnistust.
Oleme katastroofiga liikunud mõnusalt tiksuvast tuulevoolust keerise keskme tormi. Osata edasi hõljuda, rahuneda, isegi nautida, nõuab suutlikkust oma mõtteid kontrollida ja tegevusi ohjata. Osata unustada …Mul oli midagi öelda, kuid ma ei mäleta, mis see täpselt oli. On hea, et me suudame unustada… Osata taanduda vaatlejaks. Kuid tundlikkus murrab hooti allasurutusest välja ja ei lase rahuneda.
Mind inspireerib seekord töötama segadus, isegi kui ma tahaks teistsugust inspiratsiooni.
Korjan üles katkeid kuuldud juttudest, kogetud paikadest ja tuntud tunnetest. Lapsepõlvemälestustest. Eelmise aasta mälestustest. Olen justkui taandunud ja ootan, mida pakutakse kusagilt sealt, kuhu ei saa ise tellimusi esitada ega läkitatut tagasi lükata. Selle andamiga mängin edasi, manipuleerin, vormin mõttekatkeid eheteks.
Leidmaterjalid ja juhuslikud vormid, amööbsed ja käsnjad, kuivanud ja pragunevad. Elutsükli loomulikkus ja ilu. Kahepalgelisus. Põlastus ja võltsesteetika.
Orgaanilised materjalid vastandudes konstruktsiooni loova metalliga tekitavad tundlikkuse. Kui lihtsast leidmaterjalist saab ehe tänu hõbedast kandjatele, siis kas see ongi materjali vääristamine? Need ehtematerjalid võivad olla sama hästi esteetilised kaunid objektid kui põlastusväärsed jäägid. Me lihtsalt elame teadmises, et sitast ja surmast ei räägita. Aga kikivarvul käimine, eksimustest hoidumine ja käte mustaks saamise vältimine pole iial nii põnev kui päris elu ja päris loodus kõige sinna juurde kuuluvaga. Loodust julgetakse ekspluateerida jultunult, kuid naturaalset ja elementaarset kardetakse.
Eilve Manglus on lõpetanud Eesti kunstiakadeemias ehtekunsti eriala (MA 2014 ja BA 2005) ning on lektor ja metallitöö eriala juht TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Tema peamiseks uurimisteemaks on foto kasutamise võimalused ehetel. Oma loomingus seob Manglus traditsioonilist ehtetööd kaasaegsete tehnoloogiliste väljendusvahenditega.
Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital
RITUAAL
Näitus RITUAAL toob kokku Leedu ja Eesti ehtekunstnike Remigija Vaitkuté ja Anne Roolahe teosed, mis tõstavad esile aeglaseid ja rahulikke tegevusi, nähes neid tänapäevase väärtusliku vastuhakuna.
Kivi on aja puudutus ja raamat on mõttejälg.
Mõned koguvad maakera killukesi, teised mõttejälgi. Ühel juhul tükikesi universumist ja ajast, teisel sõnu ja kogemusi. Kiires ja lärmakas maailmas osutub raamatu lugemine või kivi ülesvõtmiseks kummardumine justkui mässuteoks. Need on rahustavad ja äärmiselt vajalikud rituaalid, mis räägivad soovist puudutada seda, mis alles jääb, kui kõik ümbritsev on pidevas muutumises.
Lugemise käigus kohtub inimene vaikselt teise maailmaga ja samal ajal iseendaga. Iga lehekülg muutub tekstist enamaks: peegliks mõtetele, hirmudele, unistustele ja lootustele.
Kivide korjamise kaudu keeldutakse allumast pideva müra diktaadile. Kive korjates loob inimene vaikse ühenduse universumiga, ajaga ja endast mõõtmatult suuremaga. Kogudes hetki teadlikult, võib pisemalgi määral mõista elu olemust.
Tõeline muutumine toimub aga siis, kui kivist ja loetud tekstist saab ehe ning osa iseendast. Siis muutub kogumine rituaaliks ja rituaal loominguks: kogumine kujuneb mitte ainult säilitamise vaid ka uute maailmade loomise viisiks.
Anne Roolaht (1959) on eesti ehtekunstnik, kes on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (hilisem Eesti Kunstiakadeemia) metallehistöö eriala. Ta tegutseb vabakutselise kunstnikuna ning on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Metallikunstnike Liidu liige, töötades ühtlasi kunstiõpetajana Viimsi Kunstikoolis. Roolaht on osalenud näitustel alates 1980. aastate lõpust nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, sealhulgas Soomes, Rootsis, Islandil, Inglismaal ja Iirimaal.
Remigija Vaitkuté (1962) on Leedu metallikunstnik ja õppejõud, kes on õppinud Telšiai tarbekunstikoolis ning lõpetanud metallikunsti eriala Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (tänaseks EKA). Alates 1990. aastatest töötab ta Vilniuse Kunstiakadeemias professorina. Vaitkutė on osalenud näitustel alates 1980. aastate lõpust ning esinenud rahvusvaheliselt nii grupi- kui isikunäitustega.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
OSALINE AEG
Vanasti oli inimestel kombeks äratuskella asemel panna küünla sisse nael.
Aega mõõta ja osadeks jagada üritame siiani. Hea oleks, kui õnnestuks midagigi paigale naelutada, talletada tulevastele põlvedele. Alles jäävad aga ainult kinnitusdetailid, aeg ise kaob.
Aja möödumist näitab materiaalses maailmas muuhulgas see, et osad eralduvad, liiguvad mujale. Mida on inimesel tõeliselt vaja, mida tarbime, mis jääb üle ja mis saab sellest?
Igapäevaelus kaotan oma tegevuse jäljed, pühin kokku riismed ja kohviringid laualt. Kuhu lähevad muud ülejäägid, kadunud materjali ja asjade kogum, mis on tekkinud minu tarbimisest? Kas see võtab võimust ja hakkab elama oma elu, suunama mu liikumist ajas?
Soojus, mis kuhjub inimtegevusest, mis lekib välja plastiku ja muu jäätmemassist, mõjutab meie elukeskkonda ja tegevust. Tundub, et on olemas mineviku mateeria, mis moodustub mälestustest, minutitest, prügist, kadunud asjadest ja viimasest küünlajupist. See hargneb mõtteliselt ning füüsiliselt inimese jalge all. Kuidas leida oma käänuline tee iseenda ja teisteni, kui leidmiseks on valatud ja välja sopistunud vaid loetud minutid ja tunnid, igavene, osaline aeg.
Kati Erme on ehtekunstnik, kes lõpetas Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti eriala 2001. aastal ning seal ka õpetajakoolituse kursuse 2003. aastal. Lisaks ehtekunstile on ta õppinud maalimist Konrad Mägi Ateljees Tartus ning maalikunstnikuna osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel. Alates 2007. aastast on ta eksponeerinud oma ehtekunsti loomingut A-Galeriis. Käesolev väljapanek kasvas välja viimastele A-Galerii aastanäitustele teoste valmistamise käigus tekkinud ideedest ja loomingulistest otsingutest.
Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital
TOORES TÜKK MUSTA RAUDA
Tooreks võib nimetada materjali, mis hoiab endas potentsiaali muutuda, aga mida pole veel teisenemise tarvis töödeldud. Kui plaanis pole teha midagi, siis toormaterjal muutub lihtsalt materjaliks. Samas ka staatilises ja tahkes olekus aines ei püsi miski paigal vaid osakesed rabelevad juhuslikut neile määratud koha ümber.
Näitus räägib tegemise ja mittetegemise keerukast sundvalikust.
Tänud: Aleš Rezler, Michal Schoorl, Alexander Matthias Saage, Eesti Kultuurkapital
Nils Hint (1986) on eesti metallikunstnik ja EKA ehte- ja sepakunsti osakonna dotsent. Eksperimentaalselt raua ja terasega töötades loob ta kontseptuaalseid ehteid, tarbeesemeid ja skulptuure. Viimati esines Hint näitustega Rootsis, Saksamaal ja Kanadas. Ta on oluline panustaja professionaalsetes võrgustikes, mis ühendavad Põhjamaade ja Euroopa metallikunstnikke nagu algatus Iron Notes.
UNVEILING/PUHASTUMINE
Ehtekunstnik Liisa Chrislin Salehi ja skulptor Ivor Mikkeri ühisnäitus uurib liminaalsust ehk seisundit, kus vorm ei ole veel lõplikult kujunenud, vaid on muutumises. Mõlemale kunstnikule on olulised protsess, kordus ja materjaliga töötamine, mida näevad viisidena avamaks inimese suhet tundmatu ja iseendaga.
Mikkeri skulptuurid uurivad olendit, kes paikneb inimese ja millegi teise lävepiiril. Vormid kannavad endas inimlikku äratundmist, ent püsivad katkendlikud, nihkes ja pidevas muutumises. Salehi loodud ehted ei esine eraldiseisvatena, vaid on Ivori vormide osaks. Ehtekunstniku üheks lähtekohaks on Sufi filosoofiast pärinev unveiling idee. Ta käsitleb seda protsessina, mille käigus inimene jõuab järjepideva praktika, korduste ja sisemiste kihtide puhastamise kaudu lähemale oma olemuslikule potentsiaalile.
Näituse tervikus skulptuurid kehastavad sisemist transformatsiooni ning ehted on elemendid, mis seda protsessi rõhutavad või aktiveerivad, nii toimides vahendajatena, mis osutavad millelegi inimeses juba olemas olevale, kuid nähtavaks tegemist vajavale. Koos moodustavad teosed üleminekuruumi: hetke, mil tajumine nihkub ja võib ilmneda midagi uut, olgu see siis välises maailmas, iseendas või nende kahe vahel.
Liisa Chrislin Saleh (1988) on Eesti–Jeemeni päritolu kaasaegne ehtekunstnik, kelle loomingus põimuvad folkloor, futurism ning teemadena intersektsionaalne feminism, inimõigused ja spirituaalsed uskumused. Salehi varasem taust grimeerija, stilisti ja kunstilise juhina ning seotus tantsu- ja ööelukultuuriga väljendub performatiivses ja visuaalselt laetud praktikas, mis hõlmab ka foto-, video- ja installatsioonitöid.
Saleh õpib Eesti Kunstiakadeemias ehtekunsti ning on end täiendanud Lissabonis ja Firenzes. Oma loomingut esitleb ta ka Jeemeni päritolu vanaema järgi nimetatud projekti kaudu “Gohara”, mis keskendub ehtele kui kultuurimälu ja poliitiliste lugude kandjale. 2025 toimus tema ning Hansel Tai duo-näitus “Vastupanu tants” EKA galeriis.
Ivor Mikker (2000) on Tallinnas tegutsev skulptor, kelle praktika liigub keha, mütoloogia ja identiteedi piirialadel. Tema looming põhineb skulpturaalsel mõtlemisel ning materjalide ja vormide uurimisel, käsitledes keha kui muutuvat, liminaalset seisundit. Mikker õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri, keskendudes sisemaailma ja kehalise kogemuse ruumilisele ning materiaalsele tõlgendamisele. Tema töödes põimuvad isiklikud kogemused ja mütoloogilised motiivid. Loodud skulpturaalsed olendid ja fragmendid peegeldavad muutuvat identiteeti ning inimeksistentsi poeetilist haprust.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Nudist.
JÄNKUD, MUNAD JA MUUD NUNNUD A-Galerii müügisaalis
No näksti, krõksti
ja POTS!
Kes meil siin siis on?
ÜLLATUS!
Jätkuks eelmise aasta “Üllatus munanäitusele” toimub A-Galeriis taas lihavõtte temaatiline hüpik-väljapanek: JÄNKUD, MUNAD JA MUUD NUNNUD. Sel puhul palume ärgata talveunest – aeg on ülestõusta ja tulla meie juurde! Näituselt on võimalik soetada endale nii “MÄRTSIJÄNES”, “LIHAVÕTTEJÄNES” kui ka “JULGE JÄNES”. Iga uue omaniku leidnud nunnu toob kevade kiiremini kohale.
Osalevad kunstnikud:
Anne Reinberg, Caius Kull, Edgar Volkov, Ene Valter, Erle Nemvalts, Henry Mardisalu, Kadi Kübarsepp, Katariina Kriipsalu, Katrin Kosenkranius, Keesi Kapsta, Kertu Vellerind, Krista Lehari, Liina Lelov, Liisu Saar, Mari Pärtelpoeg, Merike Balod, Viktorija Lillemets, Ülle Mesikäpp, Pilvi Tammoja, Ülle Voosalu
Plakatidisain: Rasmus Lukas
Kuraator: Sille Luiga
Jänkude näitust saab külastada alates 17. märtsist A-Galerii müügisaalis ja näitus jääb avatuks 30. aprillini 2025. Oleme tänulikud sõna levitamast!