Author Archives: A-galerii

Tagasi Posted on by

Kadi Veesaar/ Nathaniel Lazar/ Maria Kiialainen

Reedel, 05.09 kl 18 avanesid A-Galerii akendel näitused PORTAAL, OLEMATUSE KAAL ja METSA KAUNISTUSED.

Isiknäitusel PORTAAL jätkab Kadi Veesaar ehte ja skulptuuri piiri uurimist, ehet saadab tema fotolooming. Varasemalt peamiselt metalli materjalina kasutanud Veesaar esitab seekord teoseid kivist, rõhutades näiliselt tugeva materjali õrnust ja taktiilsust. Veesaar on fotograafiaga tegelenud ligi 20 aastat ning kasutanud oma ehete lähtepunktina alati fotot, kuid PORTAAL on tema esimene näitus, kus on korraga eksponeeritud mõlemad. Veesaar kirjutab oma loomingust nii: 

“Tänapäeval on kõigil kiire ja ennast on peaaegu võimatu välja lülitada. Kuidas ennast selles olukorras aidata?! Kuidas varastada hetki enda jaoks ja leida lõõgastust?! Istudes oma esimese lõuendile prinditud “Portaali” foto ees avastasin end korraga mujalt. Sealt, kuhu keegi mulle järgneda ei saa. Kus saan olla iseendaga üksi ja ainult enda päralt. Seda kõike olukorras, kus mu väikelaps vajab pidevat tähelepanu, ehted töölaual lõpetamist ja rohi maasikapeenras rohimist.

Nii sündis idee luua töövahend endale ja teistele. Fotokaameraga maalitud maal, mis suunab sind läbi voogava unenäolise pehmuse “Portaali.” Saad reisida linnulennul kohtadesse, kuhu keegi peale sinu ei pääse. Kus hetkeks keegi sinult midagi ei oota ja saad olla lihtsalt iseendaga. 

“Portaaliga” kaasneb peoehe ehk objekt, mida saab hoida peos ja tunnetada selle vormi ja kummaliselt rahustavat jahedat pinda. Maal on seinale, ehte aga võib võtta kaasa, kui on soov siseneda portaali kodust väljaspool.”

Kadi Veesaar (1976) on eesti kunstnik, kelle looming hõlmab fotot, ehteid ja objekte. Fotograafina jäädvustab ta emotsiooni, ehtekunstnikuna materialiseerib selle, väljendades end peamiselt metallis ja kivis. Kunstnikule on oluline ehte suhe kandjaga. Ta julgustab ehet katsuma, tajuma, märkama, tunnetama. Veesaarel on varasemad magistrikraadid tekstiilitehnoloogias/rõivadisainis ning informaatikas, ehtekunsti õppis ta EKAs (2013-2015) ning on lisaks end korduvalt täiendanud välismaal. Alates 2015. aastast tegutseb Kadi Veesaar vabakutselise kunstnikuna, ta on osalenud mitmetel kodumaistel ja rahvusvahelistel näitustel ning õpetanud EKAs ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Veesaar tegutseb Tartumaal isiklikus stuudios ning ka Tartus ühisateljees Cirrus.

Näitus OLEMATUSE KAAL esitleb minimalistliku ehteseeriat, mis uurib tähenduseta vormi ja mälestuste koormat.

Nathaniel Lazar (1994) on New Yorgist pärit juveliir, kes elab ja töötab alaliselt Tallinnas. Peamiselt valmistab ta eritellimusel abielu- ja kihlasõrmuseid, põimides kaasaegset minimalistliku esteetikat traditsiooniliste tehnikatega. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Skidmore’i kolledžis (2016), kus ta pälvis tunnustuse ehte- ja metallikunsti erialal, töötas ta kolm aastat David Yurmani juures juveliirina valmistades luksusehteid. Käesolev näitus on tema esimene kaasaegse ehtekunsti väljapanek.

Näitusel METSA KAUNISTUSED näeb Soome kunstniku Maria Kiialaineni ehteid ja tekstiili kombineerivat installatsiooni. Kiialaineni ehted on justkui kantavad skulptuurid, mille kaudu saab uurida inimese ja looduse suhet. Installatsiooni idee kasvas välja seenelkäigu mälestustest, tema peretraditsioonist, mis on oluline ka siinses kultuuripärandis.

Näituse jaoks ammutab Kiialainen inspiratsiooni Helsingi ohustatud Stansviki metsast. Installatsioon koosneb kolmest tekstiilpinnast, millest igaüks kujutab erinevat maastikku, kus kasvavad seened: rohumaad, lehtmetsad ja kõdu. Nende peale on peidetud väikesed realistlikud seenekujud, mis on valmistatud metallist ning kaetud kuumemailiga. Olles ühtaegu kantavad ehted ja installatsiooni osad, seovad “seened” inimkeha mõõtkava metsa mõõtkavaga.

METSA KAUNISTUSTE kaudu kutsub Kiialainen vaatajaid süüvima metsa kihilistesse maastikesse ja mõtisklema nähtamatute võrgustike üle, mis hoiavad elurikkust ja seovad meid loodusega.

Maria Kiialainen on klaasikunsti taustaga Soome kunstnik, kes töötab kaasaegse ehtekunsti, skulptuuri ja installatsiooni väljadel. Ta kasutab oma töödes sageli segamini vaske, emaili, tekstiile ja looduslikke materjale. Ta omandas magistrikraadi Burg Giebichensteini Kunsti- ja Disainiülikoolis Saksamaal 2020. aastal, kus tema diplomitöö pälvis Saale Sparkasse kunstipreemia. Kiialainen on olnud finalist mainekatel konkurssidel Talente ja BKV Prize for Young Applied Arts. Tema töid on eksponeeritud rahvusvaheliselt, sealhulgas isikunäitustel Berliinis (2020) ja Soomes Taidekeskus Idä’s (2024). Kiialaineni teosed kuuluvad Soome Riiklikusse Kunstikogusse.

Kõiki näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Kiialaineni näitust toetab ka Soome Kunstide Edendamise Keskus.

Tagasi Posted on by

Lynn Batchelder / Bianca Triinu Toots

Reedel, 13.06 kelll 18 avasid A-Galerii akendel näitused Bianca Triinu Toots (EST) ja Lynn Batchelder (US)

HELIST LEITUD

Bianca Triinu Tootsi kõrvaehted ja kaelakeed toovad tähelepanu keskmesse kuulamise kogemuse ja kõrva. Ehted on valmistatud filigraantehnikas puhtast hõbedast ning on inspireeritud nii heliuuringutesse süvenemisest kui ka Kesk-Portugali helimaastikust. Samuti on tähtis kandja, ehte jaoks enda kõrvast vormi andnud inimene on teoses alati nähtav, olemata ise kohal.

Kunstnik kirjutab: “Meid ümbritsevad kõikjal helid. Nad jõuavad kohale enne, kui me neid märkame. Ukse kriiksuvad hinged, linnulaul okste vahel, ööliblikad aknale koputamas, nagisevad puud tuules kõikumas. Helilained kui väljaütlemata mõtted. Nad leiavad meid üles köögist, terrassilt, mere äärest, kõrvaltoast. Sammud vanal puitpõrandal. Nad ilmuvad tegevustes ja vaikusehetkedes. Helid istuvad meie kõrval. Nad on meie südame tuksumine. Nad ootavad. Ja siis, ootamatult, me märkame neid. Helid on meid leidnud.

Õhk on helidest paks—mesilaste sumin kameeliapuu võras, kaugenev lennuk, sulav jää klaasis. Heli hoiab ja suunab. Mitte valjult. Aga vahel väga valjult. Mitte korraga, vaid kiht-kihi haaval. Kuivanud heinakõrte sahin tuules. Vihmapiisad plekil. Samaaegselt ja ühekaupa. Meie kõrvad, otsides tähendust, janunevad helide järele. Teevad valiku. Määravad helitugevuse. Kella tiksumine. Vestlus kõrvaltoas. Kummitama jäänud viis. Kõrvade vahel sünnib meie oma helimaastik. Silmad sulgedes näeme kuulmise kaudu. Hääle kaja teisel pool järve.

Helid liiguvad otse meisse: lähevad mööda mõtetest, jõuavad otse südamesse. Oma ülevoolavuses saavad helilained tunneteks. Elevus tuttavas hääles. Tuulekellade unenäoline helin. Magava kassi rahulik hingamine. Ootamatu koputus uksel. Helid toovad tagasi hetked, mida me ei teadnud unustanud olevat. Nad ootavad meilt täit tähelepanu ja vastutasuks saavad mälestuseks. Olles nii mööduvad kui jäävad. Sügislehtede krabin jala all. Praksuv tuli kaminas. Raamatulehe keeramine. Nad ümbritsevad meid. Ja siis, nagu läbi une kostunud sosin, liiguvad nad edasi. Neist jääb õhku kontuur, mis ikka veel õrnalt väreleb.”

Näitust toetab Eesti Rahvuskultuurifondi Kadri Mälgu alafond.

Bianca Triinu Toots (s. 2000) on Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud (BA 2024) ehtekunstnik. Õpingute käigus täiendas ta end rahvusvaheliselt, õppides vahetusüliõpilasena Itaalias (Alchimia Contemporary Jewellery School) ja Saksamaal (Campus Idar-Oberstein). Tootsi looming hõlmab nii ehteid kui ka väiksemaid objekte ning ta eelistab kasutada traditsioonilisi materjale nagu kivi ja hõbe. Kunstniku töödes on keskne koht kantavusel ja kehalisusel.

ÜLETADES…

Pealkiri “ületades…” viitab teatud muutusele, tundele läbides teekonda. Ristudes… eemaldudes… valikud… lävi. A-Galerii AKENDEL esitletud teosed peegeldavad aja kulgu ja on kunstniku Lynn Batchelderi uurimuste tulem kivimite kohta nii Tallinnas, kui kodulinnas New Yorgis. Oma töödes kasutab ta Eestis mere äärest korjatud graniiti ja Hudsoni oru metsadest kaevatud kvartsi. Kivid on kunstnikuga mitmeid kordi läbinud mandritevahelise teekonna ja nii iga reisiga kogunud eri paikade laetust.

Kunstnik kirjutab: „Viimase kümnendi jooksul olen uurinud jälgede jätmisega seonduvat läbi korduste, täppide, joonte ja ruudustike. Kivipindadele kantud ristuvad jooned on ühed varasemad teadaolevad joonistused. Kogun, uurin, lõikan ja silun kivifragmente ning esitan need koos otseste illustratsioonidega, et siduda hetkeline olevik ja geoloogiline ajalugu.

Alumiinium mõjub pehme nahana, mis kujutab maapinna või maastiku fragmente, näiteks teoses “täpist tolmuks”, jagab ta seda, mis on üleval ja mis on all. Anodeerimine loob poorse, paberilaadse pinna, mis võimaldab uurida ja salvestada ekspressiivseid struktuure. Teoses “tardunud” loon kivijoonistuste kogumi, mis on mõeldud laiali hajuma ja rändama minema. Iga töö kaudu uurin ka ehtele kiviistutuse võimalusi, need on seotud kivi leiupaikade ning kinni hoidmise ideega.“

Lynn Batchelder on kunstnik ja õppejõud New Yorgist. Tema loominguline praktika keskendub joonistamisele ja jälje jätmise teooriatele. Ta on omandanud metallikunsti magistrikraadi SUNY New Paltzist ja bakalaureusekraadi Lääne-Michigani Ülikoolist. Batchelder on osalenud mitmetes residentuurides ka Eesti Kunstiakadeemias ja on pälvinud stipendiume ning auhindu, sealhulgas Art Jewelry Forum Artist Award’i. Ta on oma teoseid eksponeerinud rahvusvaheliselt, hiljuti osutus valituks mainekale “Schmuck 2024” näitusele Müncheni ehtenädala raames. Kunstniku esindab USAs tegutsev kaasaegse ehtekunsti galerii Gallery Loupe. Batchelder on metallikunsti osakonna dotsent ülikoolis SUNY New Paltz.

Tagasi Posted on by

Oles Tsura/ Irina Lindqvist

Reedel, 14. märtsil kell 18 avanevad A-Galerii akendel kahe Ukrainas sündinud ehtekunstniku, Oles Tsura ja Irina Lindqvisti, näitused – KÜLGETÕMME ning SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID.

KÜLGETÕMBEL ehk atraktsioonil on mitmeid vorme. Bioloogias on see jõud, mis toob olendid kokku – olgu see romantiline, sotsiaalne või füüsiline külgetõmme. Emotsionaalne veetlus seob inimesi ühiste väärtuste kaudu, samas kui füüsikas ja keemias hoiavad tõmbejõud planeete orbiidil ja aatomeid keemilistes sidemetes.

Kaasaegses elus võib olla inimeste atraktiivsus nii loomulik kui ka hoolikalt kujundatud. Mood, meik ja aksessuaarid suurendavad ihaldusväärsust – punane huulepulk, liibuvad siluetid ja ehted toimivad võrgutusvahenditena. Ilurituaalid moonutavad reeaalsust, rõhutades isiklikku veetlust ja varjates ebatäiusi. Nii mehed kui naised kasutavad neid iluvõtteid, hägustades traditsioonilisi eneseesitluse piire.

Oles Tsura kirjutab: „Nendest ideedest inspireerituna lõin ehte seeria prossidest, mis kujutavad pulgakomme – objektid, mis tekitavad nostalgiat, rõõmu ja ühendustunnet. Nende erksad värvid ja siledad pinnad kutsuvad puudutama, äratades magusaid mälestusi ja mängulist külgetõmmet. Kas need on päris pulgakommid? Proovige järele!“

Oles Tsura (1993) on Ukrainas sündinud kunstnik, kelle kirg kunsti ja disaini vastu on saatnud teda kogu elu. Ta alustas haridusteed Kosivi Rakendus- ja Dekoratiivkunsti Instituudis ning omandas hiljem bakalaureusekraadi kaunites kunstides, keskendudes vääriskividele ja ehtekunstile Trieri Rakenduskõrgkoolis Saksamaal. Pärast lõpetamist töötas ta kolm aastat kohalikus vääriskivide lihvimise ettevõttes. Hetkel jätkab ta magistriõpinguid HAWK Rakenduskõrgkoolis Hildesheimis, Saksamaal.

SÕNAMÄNGUD JA JULGUSTUSMÄRGID on ehtekunstinäitus Irina Lindqvistilt. Kunstnik tutvustab oma ideid järgmiselt:

„Sündisin Harkivis, Ukrainas. Viimased kolm aastat verist ja ebaõiglast sõda – täis lahendamatute vastuolude sasipundart – on viinud hetkeni, kus Ukrainat ähvardab sundimine „rahu“ sõlmimisele, mis võib muuta riigi lõhestumise vältimatuks. Rahvas, kelle ajalugu on täis vastupanu, muutub taas tundmatuseni.

Kõik, mis on viimase kümnendi jooksul toimunud, on sundinud mind süvenema oma kodumaa ajalukku, ümber mõtestama selle narratiive ja nihutama oma vaatenurka. Selle protsessi käigus avastasin end uurimas ajaloolisi sõjamedaleid – käegakatsutavaid tõendeid reaalsetest otsustest ja nende tagajärgedest. See uurimistöö inspireeris mind looma tekstiilist sõjaväemedalite seeriat.

Huvitaval kombel on paljud medalid antud tsiviilvapruse eest. Üks, mis mind eriti kõnetas, oli 1832. aastal Rootsis loodud medal För berömliga gärningar (Austatud tegude eest), millega tunnustati isiklikku vaprust tsiviilkontekstis. See märkis mitte ainult elu päästmist, vaid ka julgust, vastupidavust ja meelekindlust.“

Irina Lindqvist (1963) on Ukrainas sündinud ja Rootsis tegutsev kunstnik. Tal on metallikunsti taust Eesti Kunstiakadeemiast (1994). Ehtekunstist lähtudes hõlmab tema looming maalitehnikat, fotograafiat, skulptuuri ja tekstiilikunsti. 2007. aastal pälvis Irina teise koha Stockholmi Design Forum’i ehtekonkursil ning tema töid eksponeeriti Waldemarsuddes. Tema loomingut on esitletud muuseumides, galeriides ja kultuuriasutustes üle Euroopa, USA-s, Lõuna-Koreas ja Brasiilias. Ta on teinud koostööd muuseumide disainipoodide ja galeriidega Rootsis, Norras, Prantsusmaal, Soomes ja Ühendkuningriigis. Lisaks on Irina algatanud rahvusvahelisi kultuuriprojekte, mis edendavad kunstilist koostööd Rootsi ja Ukraina vahel.

Tagasi Posted on by

Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsanen, Elias Sormanen / Heigo Jelle

Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsanen

Aknanäitusel AASTAAJAD näeb Soome kullasepade Chao-Hsien Kuo ja Eero Hintsaneni ehteid. Lahtis asuvas ateljees töötavad kunstnikud loovad teoseid väärismaterjalidest, kasutades traditsioonilisi tehnikaid. Nende looming peegeldab Soome looduse ilu ja lugusid.

Eksponeeritud ehted kajastavad Soome mitmekülgsust — rõõmsameelseid ja romantilisi suvesid, mis vastanduvad karmidele ja vastupidavatele talvedele. Chao looming on õrn ja naiselik. Ta naudib looduses viibimist ning näeb ilu igas aastaajas. Oma ehetes soovib Chao väljendada elu lihtsuses peituvat õnne. Teisalt on Eero tööd robustsemad ja neis kajastub Soome kliima karm olemus. Loodus, mis teda lapsena ümbritses — metsad ja järved, olid tema mänguväljak. Eero looming on inspireeritud vanade lugude ürgsest ja toorest müstikast.

Mõlema kunstniku tööd peegeldavad inimeste ja looduse suhet, kuid läbi väga erinevate lähenemiste. Mõlemad kunstnikud keskenduvad pigem vormi ja looduse ilu uurimisele, kui vaatajale kindlate lugude jutustamisele. Nende pühendumus oma taidele on selgelt nähtav tööde kõrges kvaliteedis.


Chao-Hsien Kuo (1973) ja Eero Hintsanen (1972) on Soome kullasseppade paar, kes on töötanud koos alates 2005. aastast ja esinenud rahvusvahelistel näitustel alates 1990. aastate lõpust. Mõlemad on õppinud Lahti disainiinstituudi kullassepakoolis ning omandanud magistrikraadi Aalto Ülikoolis Helsingis. Neid mõlemaid on tunnustatud Soome Kullasseppade Liidu poolt prestiižse tiitliga “Aasta Kullassepp,” mille pälvis Eero 2019. aastal ja Chao 2022. aastal.

Elias Sormanen

Kui põhjamaise öö must koobas neelab mõistuse, astuvad sealt välja varjuolendid. Need on alateadvust asustavad perifeeriates luusivad olendid, kes õilmitsevad piirialadel. Kui saabub katastroof ja mõistus jääb pimedusse hukku, siis millised imelikud kasvud võivad tärgata selle hüljatud mullast? Taolistel hetkedel võib teada tuntud tõde osutuda vaid uskumuseks ja endine fantaasia muutuda uueks tõelisuseks.

Aknanäituse NOVAJA ZEMLJA LAPSED teosed on sündinud soome kirjaniku Antti Salmineni romaani “Lomonosovin moottori” mõjul, mis kujutab selliseid eelnevalt kirjeldatud huvitavaid olusid ning uue kultuuri tärkamist Novaja Zemlja kaugetel saartel.

Elias Sormanen (1986) on soome sepp ja kunstnik, kes keskendub peamiselt skulpturaalsetele vormidele ja haamriga töödeldud, kohrutatud, lehtmetallist kujutavatele reljeefidele. Korduvad motiivid tema loomingus on kõhedus, absurd ja grotesk. Tal on bakalaureusekraad ehtedisainis ning ta on hetkel magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Tema töid on eksponeeritud nii grupi- kui ka isikunäitustel Soomes, Saksamaal ja Eestis.

Heigo Jelle

Aknanäitusel LIIVAKAST saab näha sepa Heigo Jelle loomingust kolme raudskulptuuri.

Heigo Jelle kirjutab nii: “Olulisim roll mu tööde sündimisel on mängul. Mängin kujundite, mõtete, rauaga. Elu ei ole ainult seiklus vaid veel rohkem mäng ja enamasti oleneb peategelasest endast, mis mänge ta mängib – kes trips-traps-trulli, kes kabet, kes jalgpalli, kes pokkerit või äraandmist. Või kõike läbisegi. Iga kord, kui töö saab valmis ja see natukenegi kellegile korda läheb – on jälle üks väike mäng võidetud. Sepikoda on mu liivakast ja mänguplats.”

Heigo Jelle (1963) on eesti sepakunstnik. Jelle lõpetas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi metallikunstniku diplomiga aastal 1986. 1991-2014 töötas Jelle Eesti Kunstiakadeemias õpetades erialaaineid ning oli sellest vahemikust 18 aastat ka Ehte- ja Sepakunsti osakonnas dotsendi ametis, vastutades sepakunsti õppekava eest. Kunstnik on alates ERKI lõpetamisest ja paralleelselt õppejõu tööga järjepidevalt ka oma loominguga tegelenud. Viimased kümme aastat on suure osa Jelle loomingust moodustanud skulptuurid, kuid ta sõnab: “Ma ei ole ennast skulptoriks hakanud pidama, hea meelega olen sepp edasi, pealegi on kõik tehtu rauast.”

Tagasi Posted on by

ÜKS TA KÕIK: AASTANÄITUS 2025

Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.

Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.

Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kuraator: Sille Luiga

Kujundaja: Karl Joonas Alamaa

Graafiline disain: Villem Sarapuu

64 kunstnikku: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.

Tagasi Posted on by

EHE KUI VÄRV

Näituse EHE KUI VÄRV eesmärk on tutvustada Ivar Kaasiku uut ja aastakümnete tagust loomingut, tema nägemust ehtest ning selle seostest traditsioonide ja tänapäevaga. Näitus annab ülevaate Ivar Kaasiku ehteloomingust alates aastast 1990 ning on pühendatud kunstniku 60. juubelile.

Kaasiku elutöö on erakordselt ulatuslik ja hoomatav paremini, kui vaadelda iga teost iseseisvana, liialt keskendumata tervikloomingus sujuvate üleminekute puudumisele. Siiski on sellel näitusel skulpturaalsete teoste ühendavaks teemaks värv. Kaasiku teostes esineb nii metafüüsiline värv kui ka materiaalne õlivärv ja akrüülvärv, nende pigmendid ja tolm. Lisaks on kasutuses värvilised sünteetilised ja looduslikud kivimid sh vääriskivid ja korallid. Ivar Kaasik kirjutab nii:

„Minu poolt loodu tahab teada, millise kujutise või objektiga on tegemist. Mis paneb vaikiva asja rääkima? Kuidas on tal suhted keelega, millel on võrreldes objektidega ühiskonnas suurem tähelepanu osakaal? Et sellest aru saada, tuleb kivinenud vundamendid lahti kraapida. Alles moodne ehe annab asjale uue rolli ja õiguse olla, mida varasem traditsiooniline suhtumine ei võimaldanud.
/…/
Pilgu materialiseerumine ehteks läbi kunstniku käe on kui suveräänne mõistmatu akt, mida ei ole võimalik lõpuni selgeks rääkida, sest palja idee ja mateeria vahele jääb peale silmade töö kõrvale ka muu kehaline tegevus. See viib meid mõnikord selleni, mida me nimetame kunstiks.“

Ivar Kaasik (1965) on Eestist ehte- ja maalikunstnik, kes elab ja töötab 1992. aastast alates Berliinis. Ta on õppinud arhitektuuri ja metallikunsti Eesti Kunstiakadeemias ning vahetusõppes Halles, Saksamaal. Kaasik on rahvusvaheliselt tuntust kogunud nii maali kui ka ehtekunstiga, osaledes arvukatel isiku- ja grupinäitustel Eestis, Saksamaal ja mujal Euroopas. Tema loomingus põimuvad eksistentsiaalsed teemad, ajaloolised viited ja julge värvikasutus, sageli ühendades maalikunsti ja ehtekunsti piire. Kaasiku loomingut leiab mitmetest kogudest sh Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust ning ka Taani kuninganna Margrethe II erakogust. 1996. aastal pälvis ta DeBeersi Diamonds International Award’i, mida on nimetatud “ehtekunsti Oscariks”.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

PIDU JA PEOKAUNISTUSED: OSAD MÕTTED*

“Pidu ja peokaunistused: Osad mõtted*” on A-Galerii SEIFI jaoks kohandatud versioon suvel Võrumaal AnitiW galeriis toimunud Sille Luiga isikunäitusest “Ülestähendusi: Pidu ja peokaunistused.” Näha saab installatsiooni, mille iga osa on iseseisvalt kantav ehe. Ehete valmistamiseks kasutas kunstnik lateksit (kautšukipuu piim), pigmente, alumiiniumit ja hõbedat ning anodeerimist, vormimist ja sepistamist. 

* Näitusel on teosed, mis on osa suuremast tervikust. Tervik ise ehk jääbki mulle tabamatuks, kuid selle olemasolu tõendavad selle osad, jupid ja ribad – puuduv ja ülejääk. Peo temaatilisi ehteid koondan alates 2020. aastast pealkirja alla “Pidu on läbi.”

* Corpus kunst on esemetest, nagu lauanõud ja -dekoratsioonid, tõukuv kaasaegne ehte- ja sepakunst. Kunstiline mäng seisneb valitud asja tema nö esivanematega dialoogi asetamises ning sellest vestlusest ajendatult loomises. Tänapäevast pidu ja peokaunistusi saab vaadelda kui inimkonna loomingut, millele lisandub pidevalt viimane, kuid mitte viimne nüanss.

* Pidu on üks viisidest, kuidas tegeleda ülejäävaga. Paljudest viisidest saab valida toredaima. Peole on iseloomulik veidi segane, kuid armas mitmehäälsus ehk polüfoonia, mida saadab pidutsejate heatahtlik ükskõiksus ja ühine soov lõbutseda. 

* Ülestähendus: Mis läheb üles, tuleb alla. Igaüks teab, et kõik peod saavad kord läbi ja see pole siiski veel kunagi kedagi takistanud uut alustamast. Peokeskkonnas on palju vastuolulist. Tähistatakse sünnipäeva, kuid tordilt puhutakse sümboolne eluküünla leek… Uhked kaunistused, millega vaeva nähakse on mõne aja möödudes hoopiski prügi… Peoga kaasnev asjandus näib nõnda esmapilgul idiootne. Süvenedes aga corpus maailma jääb võimalus, et õhupallide ja ribade näol on tegu väärisesemetega, mis kujutavad inimese ja aja konflikti ning ehk pakuvad ka lepitust.


Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti vilistlane (MA Disain ja Rakenduskunstid 2020). Kaasaegset ehtekunsti on Luiga õppinud täiendavalt Itaalias ning Belgias. Aastast 2015 töötab ta vabakutselise disainerina pseudonüümi Sile Luik alt. Disipliinide ja materjalide üleselt töötades huvitab Luigat kõik, mis on kohati absurdne kaunistamistavades ja selles, mida peetakse ilusaks, jõudu andvaks ja väärtuslikuks. Kunstnik on osalenud näitustel nii Eestis kui ka välismaal, sealhulgas disaininädalatel Singapuris, New Yorgis, Londonis, Pariisis, Valencias ja Veneetsias. Tema tööd on osa Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogust.

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

VARJEND

Prantsuse kunstniku Marie-Caroline Locquet’ soolonäitusel VARJEND (ingl PANIC ROOM)  näeb ehteid ja objekte, mis on seotud kaitstuse ja ohu tajumisega.

Locquet’ tööprotsess viib puidu ja kivi materjalide pingetaluvuse äärmustesse, põrgatades neis peituvaid vastandlikke reaalsusi. Iga teose kandmise kogemus on ainulaadne ning uurib hapruse ja tugevuse, vägivalla ja õrnuse vahelist suhet. Teoste vormid meenutavad nii kaitsvaid esemeid, kui piiramisvahendeid ja relvi, viidates eluiha ja surmahirmu seostele. Teosed kõnelevad väljakutsest leida tasakaal sotsiaalse ärevuse ning soovi olla hoitud vahel.

Näitus on kohaspetsiifiline, loodud arvestades paiknemist ajaloolises metall seifis. Locquet kirjutab:

„Midagi näib ühendavat SEIFI ja minu teoseid, mingi mõttesugulus… ei ole selge, kas tegemist on kaitsva või lämmatava ruumiga. Kas varjumises ja turvatunde otsimises peitub oht? Milleni see klaustrofoobne tunne meid viia võib? Just see kahtlus ja duaalsus ongi minu töö keskmes.”

Marie-Caroline Locquet on visuaalkunstnik Prantsusmaalt. 2021. aastal lõpetas ta Monika Bruggeri ja Terhi Tolvaneni juhendamisel ENSAD Limogesi kooli kõrgeima tunnustusega. Saksamaal Hochschule Trieris Idar-Obersteinis täiendõppes avastas Locquet kivilihvimise, mis viis loomeuurimuseni materjalide piiride osas. Locquet tegutseb Limogesis, kus ta on sisse seadnud stuudio ning õpetab Brive-la-Gaillarde’is. Tema esimene isikunäitus toimus 2024 Prantsuse Instituudis Münchenis. Projekt pälvis Prantsuse Instituudi ja Nouvelle-Aquitaine’i käsitööpreemia ning Francéclat’ komitee toetuse. Varasemalt on ta osalenud näitustel Galerie Marzees (NL), Coherent Artist-run Space’is (BE) ja Ar.c.o Centro de Artes (PT).

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital

Tagasi Posted on by

Aino Kapsta mälestusnäitus

AINO KAPSTA 

(15.07.1935 – 24.03.2024)

MÄLESTUSNÄITUS

Käesolev näitus on väike läbilõige Aino Kapsta mitmekülgsest ja põnevast loomingust. Ehtemaagiast, mis seob mitmeid materjale, huvitavaid pinnatöötlusi, vorme ja kive.

Väljapanek algab varasemate vasetöödega, mille valmimine jääb kaugele Nõukogude aega. Mitmed Aino ehted sellest ajast on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsikogus. Järgmistena on välja toodud komplektid, mis pärinevad 1980. aastatest. Ehted näitavad kõrgetasemelist oskust ja silma erinevate materjalide kokku sobitamisel. Aino prossid nii vasest kui hõbedast olid tema suured lemmikud, need olid tema kirg ja ta suhtus neisse kui terviklikku maailma. Näituse lõpetavad hõbefiligraanist komplektid koos tema armastatud mäekristallidega. Viimastel aastatel pakkuski talle enim väljakutseid just peen filigraantehnika, milles teostatud ehetes sai ta nautida lõputuid, erinevaid katsetusi. 

Aino oli erakordselt värvikas, särav, andekas ja tegus ehtekunstnik olles kõrge eani aktiivne näitustel osaleja. Aino oli pärit Saaremaalt ning lõpetas ERKI aastal 1961. Tema ehteid iseloomustab õrnus ja samas jõulisus. Väga tabavalt on öelnud tema loomingu kohta Tanel Veenre: “Ülipeen teostus, kuid jalad kindlalt maas.”

Ja Aino enda sõnad: “Et sisemine harmoonia ja rahu kanduks minu ehete kaudu kandjani.”

Näitusi A-Galeriis toetab Eesti Kultuurkapital.

Tagasi Posted on by

KOMPOST

Näitus valiti 2025.aasta parimaks seifinäituseks.

Ehtekunstniku Kertu Tubergi näituse keskmes on lagunemine kui osa eluringist. Siin põimuvad orgaaniline ja tehislik, jääk ja võimalus. Tervik jaguneb – ja koos sellega nihkub ka tähendus. Kui ümbermaailmareis taandub teekonnaks tugitoolist aknani, liigub fookus väliselt sisemisele. Õnn ei pruugi kaduda, küll aga omandab see uue olemuse.

Kertu Tuberg lõpetas 1999. aastal Tartu Kunstikooli graafilise disaini eriala ning omandas 2008. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal. Tuberg on end korduvalt täiendanud välismaal ning tegutsenud oma erialal juba üle 15 aasta. Tuberg töötab Tartus, ühisateljees Cirrus, mille asutas koos erialakaaslastega 2018. aastal. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Rahvusvahelistel näitustel on  osalenud alates 2001. aastast. Tema loomingut leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus ning erakogudes.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja trükikoda Feiss.