Neljapäeval, 8. mail avab üle 70 Eesti ehtekunstnikku esindav A-Galerii oma 20. sünnipäeva puhul kaks autoriehtenäitust Tallinnas ning esitleb raamatut Eesti metallikunstnike loomingust viimasel kahel aastakümnel.
A-Galerii asutajaliikme, ehtekunstnik Tiina Käeseli sõnul on galerii paari aasatakümne jooksul oma sisus ja vormis palju muutunud, kuid eesmärk on jäänud samaks – arendada Eesti ehtekunsti ning anda metallikunstnikele koht oma loomingu esitlemiseks. “Mul on siiras heameel, et A-Galeriiga on liitunud palju uuema põlvkonna kunstnikke, kes omakorda muudavad galerii nägu. See annab lootust, et Eesti ehtekunst on jätkusuutlik ning saame unikaalseid ehteid imetleda ka järgmise paarikümne aasta pärast,” kommenteeris Käesel. Aastal 2014 kuulub A-Galerii nimistusse üle 70 kõrgharidusega Eesti metallikunstniku.
A-Galerii Seifis avatakse Urmas Lüüsi koostatud ja kujundatud ühisnäitus A-∞ SÕNADETA LINGVISTIKA, mis esitleb Eesti noorema põlvkonna ehtekunstnike loomingut. “Urmas Lüüs on kokku pannud näituse, mis annab hea ülevaate eesti noorte metallikunstnike mõtetest ning põnevatest kaasaegsetest materjalidest ja tehnikatest,” sõnas Tiina Käesel. Samas esitletakse ka Kaire Ranniku ja Erle Võsa-Tangsoo koostatud raamatut “A-Galerii. Eesti autoriehte galerii 20 aastat”, mis annab harukordse võimaluse näha Eesti tunnustatud metallikunstnikke kandmas oma ehteid ning lugeda nende kirjutisi oma kolleegide loomingu kohta.
A-Galerii sünnipäevapidustused algavad aga Hop Galeriis (Hobusepea 2) näituse A-V EHEDAD PORTREED avamisega, kus näeb töid galerii osanikelt nende poolt valitud teoste arhiivist. Näituse A-V EHEDAD PORTREED koostas ja kujundas Kaire Rannik.
THE WRONG ROOM – unikaalsed ehted viimastest aastatest, mis kajastavad läbilõikena ühte käsitööstuslikku osa Ivar Kaasiku loomingust. Eestis ja Saksamaal sündinud teoste ühendavaks teemaks on isolatsioon ja paralleelmaailmad. Põhirõhk on uuemal loomingul.
Kui varasemad tööd on kaetud sulanud klaaspuruga, siis viimased ülepaisutatud värvilised ehted on sümbioos värvilaikudest, paatina, kõrgkuumusleegi ja hapniku segust tekitatud määrdunud tolmust kaetud välispindadest.
Töötlemata detailirikas dekoor on tihedalt täistipitud värviliste elementidega: rahvusmustrite pärandit järgiva struktuuriga, kus kivi kui värvilaik on kaunistusliku sümboli kandja. Ühelt pool missiooni ja paatose puudumine, teisalt mälu ja meenutused. Triviaalsed materjalid, alkeemia võidukäik ja maailma pahupool – tekkinud ongi kemikaalidest mittevabal tehnoloogial baseeruv ning traditsiooniline kargest talupojakultuurist sündinud ruumiline ehe – sisult kunstkäsitöö ja antitehnika segu.
Teadlikult sissetoodud vead, tugevalt toseeritud neurootiline anonüümsus ning logisevad detailid annavad kogu projektile laiapinnalise interpretatsiooni ja igale külalisele võimaluse vabale improvisatsioonile.
Ivar Kaasik on sündinud 12. aprillil 1965 Kuressaares. Aastatel 1983-92 õppis ta Eesti Kunstiakadeemias (tollal: Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis) arhitektuuri ja hiljem metallehistöö kateedris, aastatel 1989-90 Burg Giebichenstein Kunsthochschule Halles, seejärel töötas erinevates ametites – muuhulgas aastatel 1992–99 kullassepana Saksamaal. Alates 1999. aastast tegutseb Kaasik vabakutselise kunstnikuna. Näitustel osaleb ta alates 1989. aastast, saksa maalikunstnike liidu liikmeks astus 2001. aastal ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 2012. aastal.
Maalija ja ehtekunstnikuna tuntud kunstnikku on pärjatud Pariisis maailmakuulsa ehteauhinnaga Diamond International Award (1996). Kirjutajana on Kaasik end väljendanud paatost ja kunsti tavaarusaamu eiravas sõnaloomingus, autori poolt žanriliselt „miinimum- ja maksimumprogrammiks“ tituleeritud raamatus „Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju“ (2011).
Ivar Kaasiku teosed on tihti kuidagi liiga lihtsad, tema tööd on kantud kui otsesest mittemõtlemistungist ja pealesunnitud anonüümsest monoloogist, otsestest vihjetest ja ühesest tõlgendusvõimalustest. Inimeseks olemise ärakasutamine on üks tema loomingu peateemasid. Seejuures ei takerdu kunstnik pelgalt ühiskondlike tellimuste ja massikultuuri ootuste pealispinda, vaid süveneb otse kehaliste vajaduste maailma. Kunstniku apropriatsioonne iroonia ühes käsitööstusliku fenomeniga ja arusaamatu tehnikaga on kujundanud tema töödes ajaliku atmosfääri, mingi erilisusesse sumbunud kunstliku maailma. Kaasiku ehted on kui lugu ilma õnneliku lõputa, spagaat kunsti ja turu vahel. Või küsiks, et kas tegemist on iluga vaid ilu pärast, kus kõik muud kunstile omased funktsioonid on eemaldatud? Kas ehte kui objekti väärtuse panevad paika vaid gramm, karaat ja turg, kus kunstnik on vaid detailide ühendaja rollis, kes seob erinevad materjalid tervikuks? See oleks sama nagu ennast määratlemata sogases vees kalu püüda.
On üldse midagi, mida pole veel nähtud? Võibolla saabki sellest uus väljakutse ehtekunstile: näidata seda, mis näitamist ei vääri. Kunst ja käsitöö – kas need ongi need kaks suvaliselt nimetatud poolust, mille vahel kaasaegne ehtekunst ilma kokkuleppele jõudmata pendeldab ja ta meile huvitavaks teeb.
Kui jätta kõrvale ehte vajalikkuse ja ehtetegija eksistentsi probleemid, siis kuidas toimivad protsessid, mis panevad paika ehte koha ühiskonnas ning kuidas nad on seotud käsitluste ja otsustega, mis inimene kui sotsiaalne olend langetab? Siinkohal ei huvita meid muljetavaldav kullassepatöö ega ka otsene side kunstniku biograafia/psüholoogia ja tema poolt tehtu vahel. Asi piirdub vaid iseenda ratsionaalsusega.
Küsimused, kes ja kuidas otsustab ehteasja kujunemise, ning kes ja kuidas lahendab valmimisprotsessi, toimivad iga konkreetse kunstniku puhul erinevalt. See on oma dünaamikaga mäng, kus protsessi seaduspärasustele sekundeerib mittearusaadav vastasseis. Mitte ainult elegants, vaid ka kehaline pealetükkivus.
Ivar Kaasiku viimane loominguline ajatsükkel on möödunud Berliinis. Oluliseks paigaks eluteel on kujunenud sünnikoht Saaremaa, kus Kaarma vallas asuvas maakodus on veetnud kunstnik oma viimased suved.
Eilve Manglus kaitses 2014 aasta talvel Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti erialal foto ja ehtekunsti kooslust käsitleva magistritöö (juhendaja prof. Tanel Veenre). Tööga kaasnenud ehtekollektsioonis IGAL POOL MUJAL ON PAREM KUI SIIN kohtusid ehetes väärispuit, -metall ja foto. Käesoleval näitusel on väljas osa neist fotodega objektidest ning uus ehete seeria. Fotodel peatatud viivud minevikust on ehteis söövitatud tsinkplaati, mille metalses helgis on uue elu saanud mälestused tuttavlikest kohtadest, inimestest, kohtumistest ja sündmustest, mis oleks võinud juhtuda ja mis praegugi elulevad kuskil mälestuste – soovide vahemaailmas. IGAL POOL MUJAL ON PAREM – see kulunud moto on ikka aidanud kõnelda minevikku, tulevikku ja kaugetesse maadesse kujutletud ihaldusväärsetest hetkedest, mis tulevad ja naasevad igatsuste arhiivi – jõudehetkede mõtisklustesse sellest, mis oleks võinud olla. Näitusel on see meditatiivne maailm kogunenud eheteks ja käeobjektideks, mille miniatuurne pildimaailm reedab end vaatajale aegamisi, lähedalt ja ainult valguse langemisi arvestavale silmale. Ja ka siis jäävad need maailmad ehete sisse, neil pole ametlikku fassaadipoolt. Ka nende väärispuidust kehadesse on lihvitud maastikke, käe- ja sõrmejälgi; pimekirja, mis aimab peopesa keeles metalli sööbinud mälestusi. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
“Ma otsin ehetest seda kergust, mis aitaks üles tõusta ja lennata. Suured kaelaehted on kerguse otsing nagu Italo Calvino on kirjeldanud kirjanduse funktsiooni: “…kirjandus kui eksistentsiaalne funktsioon, kerguse otsing vastukaaluks elamise raskusele“.”
Eesti ehtekunstnikud panevad möödunud aastale suurejoonelise punkti Kristi Kongi kujundatud näitusega KIREVANE.
KIREVANE avaneb A-Galerii SEIFIS 2. detsembri õhtul, kell 18. Näitus on üleval 9. jaanuarini 2023.
Aga pääsukesed kirevased, vuhisesid siuh ja säuh läbi sülemi. – A. Kaal
Sõna “kirevane”tähistab nii kirjut ja mitmekesist kui ka kerge vandesõnana pahaendelist või vanakurja ning on seega ka lõppevat aastat kokkuvõttev ja iseloomustav. Aasta algul käis veel elu koroona siniste maskide rütmis, millele lisandus juba varakult kollane Ukraina lipult. Suvi sai paksult sini must valget, Narva tanki ümbritsenud poleemika juures. Sügisele andsid punast tooni hinnatõusud. Mis värve see aasta veel pakub… Just sellist ärevat erutus pakub hilissuve õhtul järve ääres pääsukeste parve sattumine. Kõik su ümber liigub ja keeb.
Näituse kujundaja, maalikunstnik Kristi Kongi loob galerii pinnale värvirohke ja põneva installatiivse terviku, mis annab igale näitusetööle spetsiaalselt oma värvitooniga koha ning toob ühtlasi ka ajutist uudsust ka galeriisse.
Aastanäituse korraldamine on kaasaegse ehte- ja sepakunsti tähtsaima kohaliku näitusteruumina A-Galerii jaoks oluline traditsioon. Näitus koondab 40 eesti ehtekunstniku viimase aasta põnevamat loomingut ja võtab selle aasta väärikalt kokku. KIREVANE näitusel müügis olevaid ainulaadseid autoritöid on võimalik soetada terve näituse vältel.
Aastanäituse avamine toimub 2. detsembri õhtul, algusega kell 18, A-Galeriis vanalinnas aadressil Hobusepea 2. Näitus püsib avatuna 9. jaanuarini.
Näitusel osalevad:
Ene Valter, Ive-Maria Köögard, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Krista Laos, Merike Balod, Ülle Kõuts, Ülle Voosalu, Ulvi Haagensen, Urve Küttner, Viktorija Lillemets, Kätrin Beljaev, Ülle Mesikäpp, Krista Lehari, Keiu Koppel, Tõnis Malkov, Ivar Kaasik, Raili Vinn, Mari Pärtelpoeg, Harry Tensing, Mari Relo-Šaulys, Adolfas Šaulys, Kadi Kübarsepp, Marita Lumi, Tamara Sergijenko, Margit Paulin, Katrin Veegen, Ane Raunam, Keesi Kapsta, Aino Kapsta, Henry Mardisalu, Ester Faiman, Kadi Veesaar, Elize Hiiop, Liina Lelov, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Sven Tali, Tiina Käesel, Kati Erme, Anneli Tammik, Hans-Otto Ojaste.
Alates laupäevast, 5. novembrist on A-Galerii SEIFIS avatud Irene Jürna juubelinäitus LEIUD. Näitus püsib avatuna 29. novembrini 2022.
Näitusel LEIUD saab näha tuttavaid ja kulunud mustreid, rebenenud ja katkevaid pindu ning servi – heegelpitse metallis. Pitskanga ja metalli koosmõjul juhuslikult leitud mõtteid.
Irene Jürna ehted on ühtaegu nii kerged, õhulised ja väga naiselikud kui ka monumentaalsed. Tema loomingusse lisab võlu vana sulatamistehnika tulemusel tekkiv säbruline pinnatöötlus, mis ehted justkui elavaks muudab.
Näitust toetab Eesti kultuurkapital.
Irene Jürna (1952) on eesti metallikunstnik. 1976 lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallehistöö alal. Alates aastast 1974 osalenud näitustel Tallinnas ja mujal. Mitu isikunäitust A-Galeriis.
Reedel, 7. oktoobril kell 18:00 avavad kaks kunstnikku, õde-vend Katarina Kotselainen ja Kalle Kotselainen A-Galerii SEIFis näituse KEHAKUMA II. Näitus püsib avatuna 11. novembrini.
KEHAKUMA II on näitus keha ja ehte suhtest kandja ning vaatajaga. Kehakuma on midagi, mis on kandjale endale füüsiliselt lähedal, ning ka see, mida ta sellega soovib öelda teistele enda ümber. Ühe jaoks on ehe ligimeelitamiseks: kutsub oma leebe olemusega lähenema ja täpsemalt vaatama, teise jaoks, oma ogalise olekuga, hoopis eemale tõrjumiseks.
Näituse jaoks on inspiratsiooni ammutatud shibarist (jaapani sidumiskunst) ja antiikajastu maskidest.
Kunstnikud Katarina ja Kalle Kotselainen on valinud enesele sobiva teostuse; sepistamine, kohrutamine, email ja filigraan.
Katarina Kotselainen on õppinud Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnas ja osalenud näitustel üle maailma alates 2001. Tema töid on erakollektsioonides Eestis, Soomes ja USA’s. Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2008.
Kalle Kotselainen on disaininud ja valmistanud väärismetallidest ehteid üle kümne aasta. Lõpetas 2019. a. Vana-Vigala TTK Sepa eriala. Tema töid on Kalevipoja muuseumis Kääpal ja Saatse Seto muuseumis. Ta on ka Tuletuul OÜ asutaja.
Ootame kõiki huvilisi neljapäeval, 15. septembril, kell 18 A-Galeriisse kunstnikuvestlusele, kus Ketli Tiitsar ja Flora Vagi vestlevad kultuuriajakirjaniku ja metallikunstniku Urmas Lüüsiga oma näitusest, koostööst ja loometeest.
_____________
Kallis Flora!
Kuidas sul on läinud? Sellest on tükk aega möödas, kui me omavahel rääkisime. Mu pere on Ungaris, ise jäin koju tööle. Igatsen nende järele. Olin oma tööga muuseumis ülepeakaela hõivatud ja sellest, kui stuudios midagi tehtud sain, on juba aega möödas. Õnneks algas puhkus, mis andis vajaliku oma aja. Ma olen meie näituseks jätkanud teemadega, mille Korule esitasin. Mäletad, see oli maamaja palkide vahelt välja kistud tekstiilidest. Olin koos koeraga maal ja tolmutasin mõnuga. Töö nende isiklike ajalookihtidega rahustab ja teeb alandlikuks. Tunnen, kuidas see vana maja veelgi sügavamale mulle naha vahele poeb, mõtlen palju olnust.
Ja siis teel emale järele, et ta nädalavahetuseks maale tuua, läks mul auto katki ja ma pidin jääma Kiviõlisse, oma lahkunud vanaisa ja tema kaasa majja. Hea, et see ei juhtunud Lõuna-Eestis. Autot parandati kolm päeva. Sain need koos veeta mulle kalli naisega ja taasavastada seda väikest kaevanduslinna. Kas ma rääkisin sulle, et vanaisa oli mul kõva meisterdaja? Kogu linna majapidamised peegeldavad inimeste leidlikku materjalikäsitlust, teha mittemillestki midagi. Ajarännak, väga inspireeriv!
Nüüd on auto korras ja jätkasin tööd maal. Seal aga pole levi. Peatselt tulen linna, siis saame oma materjalid kokku panna.
Loodan väga, et Sul oli perega tore puhkus ja saad nüüd ka palju igatsetud stuudiosse! Ootan väga näitust ja tahaks juba Tallinnas sinuga klaasi veini juua!
Helistan varsti! Ketli
_____________
Kallis Ketli!
Nii tore on Sinust kuulda! Aja möödumine ei tundu olevat enam mõjutav tegur, ma naudin alati meie telefonivestlusi ehetest, meie elust ja maailmast. Meil nagu ei saagi kunagi teemad otsa ja sageli tundub, et vaatamata geograafilistele faktidele polegi me teineteisest nii kaugel.
Meil oli lühike puhkus, kuid mul oli liiga palju asju mõttes. Ma tunnen, et tõeline puhkus on alles siis, kui pea on täiesti tühi igapäevastest asjadest ja kohustustest, mis meid argielus ja päevatöödes jälitavad. Igatsen, et mul oleks aega.
Kuid need asjad annavad ka raami ja perspektiivi loomisele ja ma arvan, et see on midagi, mis hoiab inimese meele rahul.
Ootan nii väga näitust Tallinnas. Sellest on nii palju aega möödas, kui ma seal olin, et tundub, nagu see oleks olnud justkui kellegi teise inimese elu. Üsna kummaline mõelda, et ma olin veel üliõpilane, kes õppis Itaalias, ning Manfred Bischoff ja Kadri Mälk olid meiega EKAs meile töötubasid tegemas ning Eesti tudengid viisid meid välja ja näitasid nii palju huvitavaid paiku. Aga linn jäi mulle mällu kui koht, mis muutub kiiresti koduseks.
Nii tore on lugeda Sinu lapsepõlvemälestusi ja ette kujutada kohti ja esemeid, mis need mälestused Sulle tagasi toovad. See on nagu raamatu lugemine ja vanadesse lehtedesse süvenemine. Ma peaaegu tunnen, peaaegu nuusutan ajalugu ja seda, kuidas aeg on nendes vanades maamajades seisma jäänud.
Ootan väga neid veiniklaase, aga nüüd tagasi tööle!
Hoiame sidet! Flora
_____________
Igatsus on tunne, mis pole kellelegi võõras. Seda tuntakse pidevalt. Tihti peetakse melanhooliat, nostalgiat, üksindust ja südamevalu igatsusega seotuks, inimese nõrkusekski. Igatsetakse millegi kättesaamatu järele, kuid mõnikord on see süvenemise meeleseisund, mille läbimisel jõutakse enesele ja nii ka teistele lähemale. Omavahel vesteldes märkasime, et igatsus võib olla ka midagi äratuntavat, ühendavat, käegakatsutavat, esemelist, fragmenteeritut, mida saadab kõikevaldav igatsus aja järele.
Me saime tuttavaks Budapestis 2014. aastal ja oleme sellest ajast hoidnud ühendust, kohtunud ja pidanud pikki telefonikõnesid. Meie vestlused toimuvad kõige erinevatel teemadel, räägime argiasjust, ühisest materjalieelistusest, õpetamisest, perekonnast ja teineteise oskustest ja praktikatest. Kas tingituna meie vahemaast, kuid alati on neis vestlustes igatsusenoot. Sellest arenes ka näitusemõte.
Flora Vagi loomingu keskne uurimisobjekt on puit, millega dialoogis sünnib enamik tema töödest. Pindade ja värvide kihid viivad ta avastusteni, mis üllatavad või lausa lummavad, kuid enamasti panevad mõtisklema ja isiklikke seoseid leidma. Seekord esitleb ta teoseid, mille teljeks on igatsus äratuntava järele. Varasemast rohkem kasutab ta kujundeid, mis võivad vaatajale tuttavatena paista. Teatud eluperioodid, kus midagi lõpeb ja midagi uuesti algab, on nende kujunditega seotud. Metamorfoos, mille liblikad, ööliblikad ja lilled läbivad, on visuaalselt kõige silmatorkavam ja intensiivsem nähtus, aga ka nende intellektuaalne ja vaimne tähendus on kirjanduses ja filosoofias tugevalt esindatud. Aeg ja valgus on detailide avastamise võtmeelemendid, mis viivad vaataja reaalsuse abstraktsiooni ja immateriaalse maailma sissepääsuni. Flora Vagi on ungari kunstnik, kes õppinud Mehhikos, Itaalias ja Suurbritannias. Tema töid on eksponeeritud hulgaliselt nii Euroopas, kui siit väljaspool. Lisaks on tema töid jõudnud näiteks Victoria ja Alberti muuseumi kogusse.
Ketli Tiitsar kasutab oma loomingus isikliku tähendusega puitu, enamasti lähedaste sugulaste aedades kasvatatud, kuid oma aja ära elanud viljapuid. Teda huvitab side minevikuga läbi materjali, et tuua esile, mida me mäletame ja otsustame mäletada ja mida soovime juurde kujutleda. Seekordse sarja materjalid pärinevad mõni aasta tagasi päranduseks saadud suvekodu seinte ja uste vahelt. See maja on olnud perekonnas enam kui 100 aastat. Pandeemia ajal koristades tulid esile tolmused tekstiiliribad, mis isolatsioonimaterjalina turritasid palkide vahelt. Neid välja kiskudes ilmnesid kirevad elujäljed minevikust. Eri tüüpi tekstiilid, nagu vill, puuvill, flanell, siid, tundusid esialgu ühtviisi hallid, kuid pärast nende pesemist ja triikimist selgus, et värvid ja tekstuur on säilinud täpselt sellisena, nagu nad oma elu rõivana lõpetasid. Ketli Tiitsar on eesti kunstnik, kes lisaks EKA ehtekunstiõpingutele on täiendanud end Norra rahvuslikus kunsti ja disainikolledžis ning Hollandis Gerrit Rietveldi akadeemias. Tema töid on olnud näitustel paljudes Euroopa riikides ning need on jõudnud lisaks Eestile ka Rootsi, Leedu ja Norra kogudesse.
Alates 3. augustist on A-Galerii SEIFIS avatud Hiina päritolu ehtekunstniku Hansel Tai uus näitus AFTEKAS VEEL TULEKUL. Näituse pidulik avamine toimub reedel, 5. augustil kell 18:00. Näitus püsib avatuna 30. augustini.
Pidu on lõppenud. Sa oled siiani elevil. Sa oled siiani rahutu. Sa tunned, kuidas süda kiirelt lööb ja veri pulbitseb. Su kõrvades trummeldab. Sa oled laineharjal. Su nahk suriseb ootusärevusest. Sa oled oma tantsuprillidega metroos. / Sa oled just tantsupõrandal kohatud inimesega taksos. / Sa vahetad telefonis võõrastega lokaali ees sõnumeid. / Sa sõidad rattaga ja tunned, et võiksid sõita linnaservani. Sul pole und. Sa oled ärkvel. Sa oled nagu tuli. Lõkketuli. Sa oled nii kerge, et saaksid lennata. Sa tunned, et suudaksid lennata. Sa oled laineharjal. Ja sügaval, sügaval, sügaval, sügaval sees on must auk. Kottpime, kokkuvajuv, mittemiski, tihe, üliraske, tähtedeta, unenägudeta. Sa ei jõllita kulunud fassaadiga hoonet. / Sa ei vaata neile uudishimulikult silma. / Sa ei otsi päikesetõusu. Pidu on lõppenud. Kus on aftekas?
Hansel Tai (1994) on Hiinas sündinud kunstnik ja disainer, kes töötab ning elab Eestis. Ta omandas 2016. aastal Pekingis Kaunite Kunstide Keskakadeemias (ingl k Central Academy of Fine Arts (CAFA)) bakalaureusekraadi juveelikunsti erialal ja jätkas oma kunstiõpinguid nii Tallinnas asuvas Eesti Kunstiakadeemias kui ka Amsterdami Gerrit Rietveldi nimelises akadeemias. 2019. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemias magistriõpingud kiitusega.
Tai loomingut on näidatud Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal, Eestis ja Ameerika Ühendriikides ja mujal, sealhulgas New Yorgi Kunsti- ja disainimuuseumis (ingl k Museum of Art and Design, MAD NY) ning Rotterdami Het Nieuwe Instituutis. 2019. aastal võitis ta Barcelona Enjoia’t MISUI Awardi. Tema looming on Hollandis asuvate Arnhemi ja Apeldoorn CODA muuseumite püsiekspositsioonis.
Tai looming keskendub internetijärgsele epohhile: loomulikkust varjutavad kehakultus, deformatsioonid, subkultuuride märgid ja kõrgläikeline metall ning digitaalne maagia on kehastunud austamise objektiks.
Tule, astu sisse. Mida sa näed? Keda sa näed? Kas tunned ära pilgu? On see sama, mis enne ruumi sisenemist? See sama pilk, mida tänavapildi peegeldustest püüad. Kas mask on sinu näos või pelgalt näitusesaalis? Kust algab üks ja lõppeb teine?
Näituse pealkiri “CE-files. I osa” sümboliseerib kahe looja esimest ühisloomet. Claudia, C, Lepiku ja Eric, E, Pillmanni mõlema loomingut iseloomustab mängulise ja tehnilise kokkupuutepunkt – liikuvad elemendid, täpsed lahendused, mis iseloomustavad tänapäeva inimest, omamoodi illusoorset persoonat, ühtaegu hoomatavat, ent lähemal vaatlusel pole võimalik talle näppu peale panna. CE on loonud universumid, kus ennast tema rolli asetada ning andmaks aimu, mis protsess tema leidmiseks vajalik on.
Claudia Lepik (sünd. 1996) lõpetas 2018. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala (BA) ning on sellest ajast saadik keskendunud teatraalsete ehete loomisele. Ta on olnud residentuuris New Yorgis ja Londonis ning osalenud grupinäitustel Eestis ning väljaspool. Tal on olnud isikunäitused New Yorgis (2019) ning Londonis (2020). Inspiratsiooniks on moe- ja ehtekunsti kombineerimine.
Eric Pillmann (sünd. 1996) lõpetas 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala (BA). Tema töid on eksponeeritud mitmel grupinäitusel nii Eestis kui ka välismaal. Inspiratsiooni ammutab autor elust enesest – inimestest, arhitektuurist, loodusest.
CE koostöö sai alguse 2021. aastal ja ei lõpe niipea.
